trenn

Rulluisud?

Kunagi keskkooli ajal ma armastasin rulluisutamist. Mul olid head uisud ning suviti käisime tihti Kaidiga sõitmas – mina rullidega, tema rattaga.

Nüüdseks pole ma rulluiske üle kümne aasta jalga saanud ja minu kallid uisud on selle aja jooksul kaduma läinud. Mäletan, et pidur oli neil ka üsna läbi, see oleks tulnud nagunii välja vahetada. Mul olid küll korraliku firma uisud, aga ega ei tea, kas sobivat pidurit praegu üldse saada oleks – nii et pole vast mõtet neid kadunud uiske taga nutta.

Täna teatas Plika, et tema tahaks jõuludeks või sünnipäevaks rulluiske. Ma naersin ja ütlesin, et kui ta saaks sünnipäevaks parajad rulluisud, oleks need talle uisuhooajaks juba tõenäoliselt väikesed. Igal juhul soovib Plika rulluiske ja mina võtsin endale südameasjaks need talle võimalikult kiiresti muretseda. Ja seoses sellega ka endale, sest esiteks ma armasta(si)n rulluisutamist, teiseks tuleb mulle ainult kasuks ennast rohkem liigutada, kolmandaks on lihtsam õpetada, kui ise ka uiskudel olla.

Ainult et… Raha on VÄGA vähe, mis välistab igasuguse võimaluse minna spordipoodi ja valida sealt sobivad uisud 🙂 Pean skoorima kasutatud variandid ja see on juba tunduvalt keerulisem. Et oleks ikka kvaliteetsed ja parajad. Pluss kaks kompekti põlve- ja randmekaitsmeid ka veel.

Kammisin osta.ee-d. Seal oli igasugu variante. Plikale tõenäoliselt sobivas suuruses ja pealtnäha üsna korraliku välimusega oli üks paar kõigest €5, teine välimuselt veel korralikum €30 – seal olid komplektis ka kaitsmed. Esimesed olid suuruses 30, teistel oli märgitud vaid sisetalla suurus 25cm. Plika on praegu Abikaasaga väljas, kui koju tuleb, mõõdan jala ära. Kingad ostsime talle hiljuti just 30, aga need numbrid ju sõltuvad tootjast… Kas ilma jalga proovimata ÜLDSE julgeb rulluisku osta? Oeh.

Vaatasin, et päris levinud olid reguleeritava suurusega rulluisud. On keegi kasutanud, oskab öelda, kas need on ka mugavad? Kas sõidu mugavus ei kannata selle arvelt, et hetkel 30 jalanumbriga laps sõidab rullikatega, mida annab reguleerida suuruseni 33? No et äkki on suured ja kohmakad? Samas reguleeritavus tundub väga praktiline omadus… Kui oleks vähegi normaalsed, eelistaks just neid, et ühe paariga kauem läbi saada.

Mulle endale oleks vaja ilmselt suurust 42. Et oleks varvaste liigutamise ruumi 🙂 Mu jalanumber on 41-42, aga rulluisu puhul jääks 41 suure tõenäosusega väikseks. Jällegi – osta.ee-s oli mitu varianti, aga ausalt öeldes on ka €45 rulluiskude eest meie eelarvele hetkel liig. Selle raha eest tahaks kogu krempli kätte saada – nii uisud kui kaitsmed mõlemale.

Täiskasvanute rulluisud on spordipoes ligi €100. Mis kaitsmed maksavad, seda ei oska isegi ette kujutada…

Ma usun, et väikese raha eest ON võimalik saada normaalsed uisud, aga see eeldab õnne, õigel ajal õige asja peale sattumist ja muidugi hoolikust valimisel, et mingit jama ei ostaks. Olen lugenud, et Soomes saab kirbukatelt odava raha eest sellist kraami, aga krt, ma ei ole ju Soomes 🙁

Kas kellelgi ei ole rulluiske seismas, mida tahaks maha müüa? Või on kellelgi ehk mõni nõuanne? See on siililegi selge, et suurus peab õige olema, pidur on vast kõigil, kummist rattad on ainus asi, mida ma oskan nõuda – mäletan, milline piin oli sõita kõrisevate plastikratastega, neid ei ostaks isegi lapsele.

Ühesõnaga kõik kommentaarid on teretulnud. Mul on nüüd kihk sees ja tahaks kangesti rattaid alla saada 🙂

Ootamatu joogatund

Nägin täna pärnakate mahe- ja rohejuttude grupis kuulutust, et õhtul on kundalini joogat tutvustav tund. Tuli meelde, et Sensas oli Merit Raju artikkel erinevate joogastiilide kohta. Lugesin läbi ja tõdesin, et kundalini jooga tundub igati sobivat:

Puhastava ja tervendava toimega kundalini jooga suurendab heaolu, tugevdab elujõudu ning virgutab loomingulisust. Ta aitab lahti hoida energiakanalid, stimuleerida tšakrasid, tasakaalustada näärmete tegevust, puhastada alateadvust ning tugevdada närvisüsteemi, arendab emotsionaalset vastupidavust, intuitsiooni ning viib keha, meele ja hinge harmoonilise ühtesulamiseni meid ümbritseva universaalseenergiaga. Kundalini jooga peamine eesmärk on aga teadlikkuse suurendamine iseendast ning ümbritsevast. /—/ Kundalini jooga tunni füüsiline koormus oleneb paljuski juhendajast, kuid tüüpiliselt on kundalini jooga intensiivsemate joogastiilide hulgas.

2011. aasta alguses proovisin bodybalance‘i trenni, mis tundus alguses täitsa okei, aga mingist hetkest hakkas vastu ja sinnapaika see jäi. 2012. aasta suvel leidsin juhtumisi Merit Raju blogi, mis pani mind esimest korda teadlikumalt joogast mõtlema. Toona jäi see vaid mõtteks, siis tuli Norra ja teema ununes. Nüüd tuli see jälle meelde, lugesin oma toonase postituse uuesti läbi ning kõik mõtted on endiselt aktuaalsed. Sobivad kohe väga hästi kokku mu paari päeva taguse kurtmisega 🙂 Nii et tundus igati kohane joogale võimalus anda.

Ja mulle täitsa meeldis. See pole nii konkreetne trenn kui bodybalance, oli tsip rahulikum. Samas sai keha mõnusasti soojaks ja kolmnurga asend (ehk allavaatav koer, ütles ema) oli ikka täiesti kurnav 😛 Ühesõnaga täpselt paraja tempoga mu jaoks, ma väga rahmeldada ei viitsi, aga tahaks samas ikka tunnet, et olen trenni teinud. Praegu on keha mõnusalt rammestunud.

Niisiis tundub, et leidsin sobiva trenni 🙂 Eks me näe, kuidas järgmised tunnid meeldivad, aga üldiselt on mul kavatsus kümne korra eest kohe ära maksta – siis on veidi soodsam, üks tund nö tasuta. Ja ei tule kõne alla, et ei viitsi ja jätan minemata 😀 No ma loodan, et ehk seda ei juhtugi. Täna läksin küll suure rõõmuga, kuidagi nii õige tundus see just praegusel hetkel.

Kratt rääkis ennist, et käis mingi aeg kolm aastat järjest joogas, sest juhendaja oli super, aga pärast seda pole kuskile pidama jäänud, sest järgmistega ei olnud enam nii hea. Mul võrdlusmoment puudub, aga Liis Luik oli küll väga armas inimene. Või kui ma nüüd pean bodybalance‘iga võrdlema, siis seal olid täiesti okeid treenerid, aga see oli ikkagi… Trenn spordiklubis 😀 Praegune on kuidagi mõnusam. Spirituaalsem. Seda viimast on mul ka väga vaja. Kaks ühes 🙂

Spordi teemal jätkates – mõtlen, et tuleks ikka jooksujalatsid ja ujumisprillid ära osta. Ja siis võiks veel otsida harjutusi kõhule ja tagumikule, sest need mul endiselt pinnuks silmas – kõht on liiga pehme ja tagumik olematu.

(Ja mõeldes talvele, tahaks väga lühikesi suuski – need, mida kaks aastat tagasi Rimis müüdi, olid kuidagi veidralt kaardus, äkki on head mäest alla laskmiseks vms. Aga ma tahaks selliseid, mis kunagi olid 😀 No et nagu normaalsed suusad, ainult lühemad. Nendega oleks nii mõnus talvel tänavatel ringi lasta. Kellelgi ei vedele kodus ülearuseid?)

Eks me näe, kui palju ma reaalselt tegudeni jõuan, aga peamine on see, et üle hiiglama pika aja on mul päriselt tuju ennast liigutada. Ehk läheb seekord veidi paremini kui poolteist aastat tagasi ja miskit ka jääb püsivalt külge.

Õnnis ignorantsus

FB on täis Kassai-vastaseid loosungeid. Nii palju ma tuvastasin, et tegu on kohtunikuga, kes järelikult vist eestlaste suhtes kõige soodsamaid otsuseid ei teinud.

Jalgpall jätab mind ikka TÄIESTI külmaks 😀

Üle pikkade aastate ratta seljas

Mul pole kunagi midagi rattasõidu vastu olnud, aga samas pole mul ka kunagi oma ratast olnud. Keskkooli ajal käisime iga suvi Kaidiga sõitmas – tal oli ratas ja minul rulluisud. Vahel vahetasime ka, aga harva. Ühesõnaga idee rattast on alati olnud sümpaatne, aga pole kunagi olnud mõtetki seda osta, pole olnud nii konkreetset vajadust ja raha on olnud vaja muudele tähtsamatele asjadele kulutada.

Abikaasale meeldib väga rattaga sõita. Londonis käis ta vahepeal rattaga tööl, nüüd Pärnus käib ka, lisaks vahel sugulasega niisama sõitmas. Ta sai oma õe käest ratta laenuks ja 30. sünnipäevaks sellesama ratta päriselt endale.

Millalgi tuli jutuks, et ma sõidaks meelsasti rattaga, kui mul see oleks, aga osta küll ei raatsi. Ja nüüd juhtus nii, et Abikaasa vanaonu naise ratas seisis Abikaasa vanaema keldris kasutuseta, sest naisel on nüüd jalad haiged vms. Ja siis oli vaja keldrisse ruumi ja nii sain ma endale ka ratta. Ma ei teagi, on see laenuks või päriseks, aga absoluutselt vahet pole 😀

Abikaasa ütles, et see on palju parem ratas, kui tema oma ja hakkas hoopis sellega tööl käima, sest kui ma üksi kodus olen, siis ma ju nagunii rattaga sõitma ei saa.

Eile õhtul sõitsin siis üle peaaegu kümne aasta rattaga. Alguses oli väga ebakindel tunne, aga siis läks paremaks. Käisin poes, no nii mõnus ja kiire oli. Täna oleks tahtnud kaugemasse poodi minna, ema oli külas, oleks saanud ära käia… Aga hea ratas oli Abikaasaga tööl, jäi seekord käimata 😛

Igatahes mulle väga meeldis ja poes käia on tõesti sel kombel hoopis parem ja kiirem. Rattal on korv ka ja puha, väga praktiline. Nii tore, et sellised juhused tekivad ja rattad iseenesest meieni jõuavad!

Trennid ei ole vennad

Ma olen nüüdseks kuus korda trennis käinud… Tundus, et juba tükk aega käin, aga kordi on kokku nii vähe.

Esimesed neli korda olid ok, viies kord sel esmaspäeval läks aga kõik nihu. Väljas oli hirmus libe, jõudsin suht viimasel minutil kohale. Kui tavaliselt enne trenni algust lihtsalt oodatakse, siis seekord tegi treener nii aega parajaks, et rääkis mingitest põhiasenditest ja muust värgist, mida oleks ka kuulda tahtnud. Jõudsin nii viimasel minutil, et saal oli juba üsna täis (ja see väike saal on nõme nagunii). Kuna üks eelmine kord oli treener viimastele matid maha pannud, et kõik ära mahuks, siis seekord sättisin ennast kiirelt ja hajameelselt ühele tühjale matile, mis osutus otse loomulikult kellegi omaks, kes tol hetkel WC-s oli – väga piinlik, siblisin siis kähku mujale. No ja siis ma ei jõudnud üldse kaasa teha ja vahepeal oli sihuke tunne, et nüüd hakkan nutma – ausalt, ise ka ei tea miks. Lõõgastuse ajal tabas mind köhahoog, aga kuna teisi ei saa ju segada, siis paar korda purtsusin ja ülejäänud aja hoidsin suure vaevaga köha tagasi… Nii palju siis lõõgastumisest 😛 Lõpetuseks sain sellest kõigest peavalu, mis veel järgmisel hommikulgi alles oli.

Aga noh, ega ma siis sellepärast pead norgu ei lasknud. Ja õigusega – täna oli väga mõnus trenn. Ma ütleks, et isegi üks mõnusamaid siiani. Mul oli suht okei koht, nii et ma nägin hästi treenerit ja suutsin kogu kava õigesti kaasa teha – alati varem olid mingid liigutused, mis sassi läksid, nüüd sain enam-vähem tehtud. Ja lõpus oli kohe selline tunne, et olen mõnusalt läbi.

Mul on tegelikult ikka veel tihti tunne, et ma teen neid harjutusi valesti – tunduvad kas liiga lihtsad või liiga keerulised. Aga noh… Maitea. Võib-olla mul mõned kehaosad lihtsalt painduvad paremini kui teised, see on kah võimalik.

Ja üleüldse, mis sest kuuest korrast ikka saab. Vaatame kuue kuu pärast uuesti, eks.

Kuna eelmine nädal jõudsin Poisi arstiaja pikalevenimise pärast ainult ühe korra trenni (üheksapäevane vahe on ikka LIIGA pikk!), siis see nädal lubasin endale selle tasa teha – olen juba kaks korda käinud ja lähen laupäeval ka.

Täna Tage ja treeneri jutuajamist kuulates sain teada, et on olemas sihuke asi nagu jõusaali ringtreening. Noo, mina olin alati ette kujutanud, et kui ma tahaks mingil põhjusel jõusaali minna, siis pean seal musklis meeste vahel ise välja mõtlema, kuidas need masinad töötavad ja… Ausõna, poleks üldse läinud end lolliks tegema 😀 Aga see ringtreening tundub üsna lollikindel isegi minusugusele ullikesele… Võib-olla proovin kunagi ära!

Scroll to Top