trenn – Page 8 – Tikri blogi

Universe has its ways

26/05/2019 / rõõm, suhted, trenn / Leave a Comment

Ma jäin siin mõttesse ja lugesin tsipake kinnist blogi eelmise aasta lõpust.

Novembri alguses olin kirja pannud üsna mitu asja, mida ma oma elus muuta tahaks, üks neist oli (rohkem) sporti teha.

Ja paar päeva hiljem:

Pidasin maha pika vestluse Sellega, Kes Seal Üleval Kõiki Asju Otsustab. Nii et meil on nüüd kokkulepe, et edaspidi saadab ta mu teele AINULT SOBIVAID MEHI ja ainult siis, kui ma selleks valmis olen. Ja et ma ei armu enam enne, kui on kindel, et asi on vastastikune ja õige 😀 AINULT toredad sobivad vabad pandavad mehed ja kui ma ei ole neiks valmis, siis üldse mitte midagi.

Ma ilmselt ei peaks vist olema väga üllatunud, et täpselt kaks nädalat hiljem võtsin jõulupeolt koju kaasa kolleegi, kelle kingad hõõrusid… Kes on juhtumisi meie ettevõtte kõige kõvem sportlane… Ja et möödas on pool aastat ning ta on ikka veel siin… Ja et ma käin jõusaalis ja osalen jooksuvõistlustel… Ja et ma registreerisin ennast just kolmapäeval esimesele rattavõistlusele, küll mitte ametlikule lühikesele, vaid sellele hobisportlaste paremusjärjestuseta distantsile (kahtlustan, et jään seal ka viimaseks :D).

Ja et minu pühapäevahommikune äratus oli 6.45, sest mõni siin läks Tartu rattarallile… Ja mina ise alustasin 7.45 omaenda pisikest rattaringi:

Ja et mina, kes ma olen senised 35 aastat suutnud täiesti edukalt vältida igasuguste spordivõistluste vaatamist, veel vähem kaasaelamist (jah, kõik need olümpiaülekanded telekas on mind alati täiesti külmaks jätnud, v.a. iluuisutamine, mis ei lähe minu jaoks siiski spordina arvesse), istusin täna mitu tundi arvuti taha kleebituna, vaatasin ERR lehelt ralli otseülekannet ja jälgisin tulemusi reaalajas… Ja tüütasin sellest viimased tund aega chatis Kaidit pideva kommenteerimisega (sest teda ju kindlasti KANGESTI huvitas, ta kõigest 20 aastat tagasi käis kõva 5a rattatrennis ja jagab seega matsu tunduvalt rohkem kui mina) 😀 Mida kõike veel vanas eas tegema ei pea… 😀

Muidugi jah, kui mina sõitsin pisut üle kahe tunniga 40km ja olin pärast seda üsna omadega läbi, siis mõni teine sõitis pisut alla kolme tunniga 124km ja hiljem virises, et kehv tulemus… Raske nende sportlastega… 😀 Ja noh, mul on ilmselgelt pisut arenemisruumi 😀

Luitejooks 2019

27/04/2019 / rõõm, trenn / Leave a Comment

Ma olen küll alati mõelnud, et võiks joosta ja oleks tore rahvajooksudel osaleda – eelmisel suvel ma paar nädalat 4km otsi enda lõbuks isegi jooksin… Aga olgem ausad, ma poleks kohe kindlasti registreerinud ennast kahe silla klubi kolmiküritusele ilma surveta… Khm… Väljaspoolt.

Nii et teha polnud muud kui trenni 😀 Veebruaris-märtsis jõusaal ja aprillis, kui ilmad juba vähekegi pädema hakkasid ning esimese jooksu kuupäev ähvardavalt lähenes, sai see üsna vastumeelselt jooksmise vastu vahetatud.

Seitse korda ma joosta jõudsin – alustasin 5km otsadest ja pikendasin neid, kuni kaks päeva enne luitejooksu Jaansoni ring tehtud sai. Kuna mul on kodust jõe äärde ca 1km, siis saigi 10km täis – pärast seda oli esimest korda ametlikult tunne, et küllap jään nüüd luitejooksul kah ellu 😀

Mõtlen praegu, et mul ikka igas mõttes hullult vedas nende esimeste jooksudega – aprilliilm võib olla vägagi heitlik, aga nii sinilillejooksu kui luitejooksu ajal oli ilm imeliselt mõnus. Mõtlesin küll enne luitejooksu, et jätan õhukese jaki ikka jooksu ajaks selga, aga pärast kerget soojendust oli selge, et sel pole mõtet, nii et andsin hoidu.

Jooksuks mul suuri eesmärke polnud – ellu jääda, alla tunni joosta, mitte kõige aeglasem olla, mitte meie ettevõtte omadest kõige aeglasem olla – no umbes nii 😀

Ja ausalt, ma kartsin hullemat. Sest et ikkagi luited ja null kogemust sellisel maastikul jooksmisega. Hoidsin ennast alguses hoolega tagasi ja kerget tempot, et mitte liigselt väsida.

Peitepilt: kas leiad mu üles? 😀

Treenides oli mu eesmärk eelkõige võimalikult palju joosta ja vähe käia. Kui distantsid pikenesid, siis 1-2 käimispausi sinna ikka reeglina jäid, aga mitte rohkem, ja needki polnud pikad.

Luitejooksu ajal jooksin pool maad ühtlases tempos, aga pärast neljandat kilomeetrit tuli tunne, et tahaks veidi sprintida ja mööda joosta… Nii et teise poole ma vaheldumisi sörkisin, sprintisin, käisin… Nii kuni lõpuni välja.

Kui finiš paistis, leidsin üles veel mingid jõuvarud ja läks ikka samm kiiremaks küll. Nagu fotolt näha, siis hirmus rõõmus, et ära tehtud sai 😀

No ja kui ma siis hiljem nägin, et ainult üks naiskolleeg oli minust eespool ja ma talle ainult KAHEKSA sekundiga kaotasin, siis olin ikka veits nördinud küll – nii palju oleks ma suutnud vabalt pingutada, aga kust ma teadma pidin, ah 😀 Samas olen nüüd oma võimetest pisut teadlikum ja ongi rohkem motivatsiooni kahe silla jooksuks treenida – on konkreetne eesmärk olla meie ettevõtte kõige kiirem naine 😛 Muidugi ma kahtlustan, et septembri jooksul mööda tasast maad osaleb meilt juba rohkem naisi ja kes teab, kui kiired nad olla võivad… Aga eesmärk peab olema, eks 😀

Teemu küsis mult paar päeva tagasi: kas sa oled nüüd jooksja? No ja… Ma ei osanud talle mitte midagi vastata 😀 Ma ei saaks öelda, et jooksmine mulle oluliselt meeldib, aga väljakutse ja võistlusmoment 😀 Kas see minust jooksja teeb, pole sugugi kindel… Ma niisama oma lõbuks… 😛

Uus mänguasi

02/04/2019 / rõõm, tehnika, trenn / 2 Comments

Kas teate, kui painavalt raske on kirjutada asjadest ebakronoloogilises järjekorras ehk ma pole jaksanud isegi sünnipäevast kirjutada, kui juba uuemad asjad peale tulevad… Aga teen südame kõvaks ja kirjutan, sest vaja ju oma vaimustust ja värsket emotsiooni jagada 😀

Eelmisel suvel mõlgutasin mõtteid aktiivsusmonitori ostu üle, aga mõteteks need vaid jäidki. Polnud sellist summat välja käia, ei teadnud õieti, mida tahan, sportlik aktiivsus jäi pikapeale ka väiksemaks.

Aga nüüd on sport jälle teemaks, rohkem kui kunagi varem. Ja aktiivsusmonitori idee tõusis jälle pinnale. Jäi sinna jonnakalt paigale.

No ja tulumaksutagastus tuli just ja sünnipäevaks sain veidi raha ja üleüldse, juubel ikkagi – ühesõnaga tegin endale hilise sünnipäevakingituse:

Mul põhilisi kriteeriumeid oli kaks – GPS ja võimalikult väike. No ja siis muidugi ka hinna-kvaliteedi suhe. Kuna tõsine sportlane pole, siis megapalju ei soovinud maksa, samas mingit suvalist saasta ka ei tahtnud, pidi ikka täpne ja korralik olema 🙂 Imeline internet on täis võrdlusi ja arvustusi, sealt jäi üsna kiirelt sõelale täpselt üks isend – Garmin Vivosport. Hinnavaatluse lehelt vaatasin kõige soodsama pakkuja välja ja tellisin ära.

Kuna idee tuli üsna kuu lõpus, aga ma olen teatavasti kannatamatu ja kergete OCD kalduvustega statistikafriik, siis otsustasin, et 1. aprilliks peab see kell seadistatult mul käe peal olema. Selle otsuseni jõudsin ma reede, 29. märtsi hommikul 😀 Pidin pisut reset.ee klienditeenindust veenma, sest nende ladu oli küll Eestis, aga kuskil mujal kui kontor (midagi sellist, vist), aga see mõjus ja nad sebisid mulle kella samal päeval Smartposti, nii et oli laupäevaks kohal. Eeskujulik klienditeenindus! Ma olin neile ikka väga-väga tänulik.

Maksin koos postikuluga ca 112€.

No ja NII ÄGE ON! 😀 Ausõna, selline vidin on iga statistikafriigi unistus. Nii lahe on vaadata neid ülevaateid ja kokkuvõtteid 😀

Aga miks ma just nüüd kirjutan – käisin täna esimest korda sel aastal “päriselt” jooksmas. Märtsi lõpus jooksime küll kaks korda jõusaali ja koju, aga see tegi kokku 4x1km ehk mitte eriti arvestatava distantsi.

Tänane eesmärk oli 5km. Sest noh, laupäeval on 3,2km sinilillejooks ja 21. aprillil 8,3km luitejooks, kuhu KEEGI sundis mind ennast kirja panema 😀

Kuna ma unustasin pärast tööd lihapoest läbi käia, et kassidele süüa osta, siis mõtlesime, et käime jooksmast tagasi tulles sealt läbi. Muidugi suutsin ma esiteks pangakaardi koju unustada ja teiseks avastasin poest välja tulles, et selle kellaga vist ei anna treeningut pärast pausile panemist jälle “käima” panna… Vähemalt ma jaurasin tükk aega ja ei leidnud… Seega siis sai esialgu ainult 4,5km. Jalutasin koju, võtsin pangakaardi, jalutasin tagasi, ostsin söögi ära… Siis ikka ei andnud rahu, et 500m puudu jäi ja jooksin vähemalt koju selle puuduva sutsaka 😀

Selles mõttes ei miskit erilist, et ma eelmisel suvel jooksin ka 4km otsi, eks… AGA! Siis ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin… Täna ma jooksin kõik need 4,5km järjest, ilma kõndimata! Ise ka imestan 😀 Esimene pikem jooks ja ma päriselt suutsin järjest joosta? Jõusaal vist on pisut ikka võhmale positiivselt mõjunud. Ehkki jõusaalis ma ei jookse 😀

Vaatasin Endomondost järele, eelmisel suvel jooksin 4km 27 minutiga. Nüüd 4,5km 25 minutiga 😛 Haa, ma arenen!

IGATAHES. Kuna ammu on magamise aeg, siis ma panen lõppu lihtsalt mõned screenshotid sellest hullutavast statistikast. Ma küll ei tea, kas see reaalselt kedagi huvitab, sest sportlased teavad juba nagunii ja keda ei huvita… Seda ei huvita 😀 Aga no äkki kedagigi 😀 Või siis lihtsalt endale rõõmuks 😀

Garmini äpi kohta kuskil arvustuses kirjutas, et see oli tükk aega kohutav ja LÕPUKS tehti uuendus, nii et on nüüd normaalsem. Mul puudub igasugune võrdlusmoment, olgu siis nende enda eelmise versiooniga või teiste sarnastega, aga mina olen väga rahul 🙂

Peaaegu jumalanna*

21/03/2019 / rõõm, suhted, trenn / Leave a Comment

Kuna üks siin arvas, et ma võiks temaga ühtemoodi olla, sain endale täna käe ümber sellise asja:

Sõbrad, ma käin jõusaalis… Ja see meeldib mulle. Kes oleks osanud arvata? Mina igal juhul mitte.

Mis see retsept on, küsite? Imelihtne. Mõtle aastaid, et tahaks olla füüsiliselt aktiivsem, aga ei viitsi. Siis armu sportlasesse. Kui tema sind jõusaali viib ja sulle igapäevast personaaltreeneri teenust pakub, toimivad hormoonid suisa imeliselt ja ongi hea. Nii hea, et tahaks aina rohkem.

Nagu öeldud – imelihtne 😀

Kaasa aitab ka see, kui tööandja väärtustab sporti, nii et saad kuuajase jõusaali ja rühmatreeningute kaardi vähem kui 7€ eest 🙂

Jaanuari lõpust alates olen käinud jõusaalis 12x, vahele veel üks bodypump, mida ma sinna sisse ei lugenud, sest jõusaali too päev ei jõudnud.

Kui eelmise aasta lõpus esimest korda bodypumpi proovisin, oli hirmus ja võõras ja ei teadnud, mida teha ja kuidas olla – teist korda ja koos kaaslasega polnud üldse jube. Kui eelmisel aastal CX worksi proovides ma peamiselt lebasin matil ja naersin hüsteeriliselt, sest ma ei suutnud seda kava just eriti efektiivselt kaasa teha, siis täna oli teise korra kohta päris hea tulemus, ütleks ma… Kõhulihased pole kunagi varem nii läbi olnud.

Üldises plaanis olen aga avastanud, et äärmiselt keeruline on saavutada seda kõige esimese bodypumpi järgset lödi tunnet. Võin mitu tundi rassida ja enda meelest igati korralikult, väsinud olen hiljem mõnusalt, aga jalad alt ära ei kao ja mitu päeva ei valuta ka üle kogu keha.

Kõige viletsam ei ole ma enam jõusaalis ka 🙂 Just hiljuti vaatasin, kuidas üks neiu oli seal oma noormehega, kes teda juhendas – täpselt samamoodi nagu mina alustasin… No ma nüüd juba natuke jagan seda, mis ma teen ja minu kangil on raskused ka 😀

Mis ei tähenda, et ma ei laseks ennast siiamaani juhendada, olen lihtsalt selle kõige juures pisut iseseisvam. Võtan kõike väga lebolt, ise mingit teooriat ei ole uurinud. Lähen kohale ja lasen endale öelda, mida ja mis järjekorras teha. Nii mõnus.

Kuna ma jõusaalislängi endiselt eriti ei valda, siis ei oska ma väga rääkida sellest, mis ma seal teen. Ei tee jalapäevi ega ülakehapäevi 😀 Aga no jalapressi tegin täna 130-ga, see on meeles 😀 Ja kangi tõstsin… Eee… Vist oli 10 mõlemal pool, nii et kui kang ise on 20, siis kokku 40, jah? Kõrgem matemaatika. Aga rinnalt suruda ma eriti ei jaksa, isegi 30 on liig.

Ah, las need numbrid olla. Igatahes fakt on see, et ma jõuan järjest rohkem ja see on ääretult rahuldustpakkuv.

Täna jõudsime kuuest ja lahkusime pool üheksa. Kõigepealt üle tunni jõusaalis, siis pooletunnine CX works ja lõpetuseks veel pool tunnikest jõusaalis. Ise ka imestan, et jõuan 😀 Ja hiljem veel kurdan, et ei ole piisavalt väsinud 😀 Aga no ma olen ju nüüd pooljumalanna, need ju jõuavadki 😛

Üks on kindel – minu puhul ei toimiks asi pooltki nii efektiivselt, kui ma teeksin seda kõike üksi või mõne sõbrannaga – vaevalt et ma siis trennis käimisest sellises vaimustuses oleksin… Aga hormoonid on ikka absoluutselt imelised asjad – ma tõesti siiralt naudin seda kõike.

Selline mõtisklus 35. sünnipäeva eelõhtul. Võib vist öelda, et ma olen endaga üpris rahul.

*aga kindlasti mitte sisemine!

Vähemalt üks kasulik harjumus

02/09/2018 / rõõm, trenn / 1 Comment

Kui mul oli juuli lõpus palju vaba aega ning vajadus uute hobide järele, hakkasin jooksma, rattaga sõitma ja tiibetlasi tegema.

Esimesena jäi unarusse jooksmine. Lihtsalt tööle tagasi minek väsitas meeletult, vara tõusmise harjumuse taastamiseks läks aega, vaba aega jäi teisest küljest oluliselt vähemalt ja õhtuti oli nii palju muud teha…

Samas ma tunnen, et mingil hetkel ma ilmselt proovin uuesti. Ma ikka tahaks jõuda nii kaugele, et ma julgen kahe silla jooksul ära käia – ma ei mõtle seda läbi jalutamise rada, vaid ikka ajavõtuga 😛 Kellegagi koos jooksmas käimine ehk motiveeriks rohkem, üksi on lihtne mitte viitsida. No ühesõnaga vaatame, kuidas kujuneb. Vähemalt on mul nüüd vajalik varustus olemas, nii et kui soov tekib, siis saangi lihtsalt minna.

Rattaga käisin tööl pärast puhkust kaks nädalat, kuni Poisi sünnipäevani. Siis tekkis kombinatsioon kehvemast ilmast + vajadusest kiiresti lühikese ajaga mitmesse kohta jõuda, hiljem juba lihtsalt harjumus ja mugavus. Nii et nüüd käin jälle autoga. Aga rattasõitu olen alati armastanud ja sellega tegelen hea ilmaga ikka edasi.

Üks kasulik harjumus jäi siiski püsima ja selle üle on mul tõeliselt hea meel – tiibetlasi olen teinud juuli lõpust alates igapäevaselt nii hommikul kui õhtul, ainus paus oli Tartus käies – nood kaks õhtut olin lihtsalt liiga väsinud ja laupäeva hommikul lihtlabaselt unustasin 😀 Aga pühapäeva hommikul oli ka Tartus täiesti meeles ja kodus on sellest saanud iseenesestmõistetavalt osa hommikusest ning õhtusest rutiinist. Tõusen, pesen hambad, teen tiibetlasi… Õhtuti pesen hambad, teen tiibetlasi ja loen siis voodis raamatut, kuni uni tuleb.

Eilsest alates teen 15 kordust – võtsin täna hommikul huvi pärast aega, umbes üheksa minutit. Nii et kui ma jõuan kolme nädala pärast 21 korduseni, siis üle veerand tunni see ilmselt ei võta – ja selle aja ikka leiab.

Lugesin vahepeal tiibetlaste kohta raamatu ka läbi – pärast seda on saanud teha kõvasti nalja teemal, kuidas ma nüüd ootan, millal mu üksikud hallid juuksekarvad tagasi tumedaks lähevad. Aga raamat iseenesest oli selline tore ühe õhtu lugemine ja noh… Ma küll imesid ei oota, lihtsalt rõõmustan südamest, et mul õnnestus lõpuks mingigi füüsiline aktiivsus oma igapäevaellu “integreerida”. Kui see nüüd energiad ka korralikult voolama paneb, siis on ju imetore 😛

Sest olgem ausad, oli tagumine aeg ennast veidi regulaarsemalt liigutama hakata.

Ja kus on, sinna tuleb juurde, eks. Nii et kui ma juba tiibetlased enda jaoks avastasin, küllap leian aja jooksul veelgi endale sobivaid ja meeldivaid aktiivse liigutamise viise 😛