Nojah, vähemalt ei pea mina enam sellise näruse ilmaga jalutamas käima, võin piirduda pragiseva pliidi ääres istumisega ja aiaukse lävepakult piltide klõpsimisega 😉
Üks rasvatihane hakkas just kangekaelselt akna taga siutsuma. Ju ta pole ka nõus selle asjaga.
HOMMIKUL veel oli. Kevad siis. Urr.
EDIT: Pool tundi hiljem on kõik jäljed täielikult lumega kaetud – vanker oleks seal nagu päevi seisnud. Ja muudkui sajab juurde…
Mulle torkas pähe, et ma sain sünnipäevaks täpselt ühe kaardi. ÜHE! Kessult. No okei, mul on eelaimus, et üks võib veel tulla (Murakas vähemalt küsis paar päeva enne õiget kuupäeva mu uut aadressi – ma eeldan, et mitte niisama uudishimust).
No ja siis on veel muidugi teoreetiline tõenäosus, et mõni kaart saadeti vanasse korterisse, aga minu meelest on see kaduvväike. Eks ma igaks juhuks küsin üle.
No ja siis on veel võimalus, et ma unustasin mõne kaardi ära, aga see on vist veel kaduvväiksem.
Igal juhul. ÜKS kaart! Ma olen tavaliselt vähemalt viis kaarti saanud. Röögatu lugu.
EDIT: Muraka kaart oligi täna jõudnud, panin alles nüüd tähele 😛
Tahan oma kodu. Kohe nüüd ja praegu. Ma ei jõua enam arvutuid üürikaid üles putitada!
Ükskõik, kui heas korras korterisse kolida, ikka on vaja sinna igasugu asju muretseda – nõuderestist ja nagidest kuni näiteks dušikardinani välja.
Praeguse pahameelehoo põhjustas just too viimatimainitu – ostsime küll hirmpeene ja suht kalli süsteemi, aga nüüd ilmnevad asjaolud, mida ei osanud ette näha ja ei tea, kui hästi see lõpuks üldse tööle hakkab.
Ja kõik need väiksemad asjad – kaua ma jõuan osta mõttetut plastmassi, et see siis jälle maha jätta? Kui järgmisesse kohta kolides vaja läheb, võtan muidugi kaasa, aga kui ei lähe, siis jätan ju ikka vanasse korterisse, kus sel on mõte ja funktsioon – selle asemel, et kaasa võtta ja kapinurka tolmu koguma panna (seda enam, et kuskil pole nagunii piisavalt panipaiku, kus sellist kola hoida – hea, kui hädavajalikegi asjade jaoks jätkub). Aga Murphy seadus on see, et ülejärgmises kohas läheb seda mahajäetud asja raudselt vaja.
Ma ei kavatsegi hakata igasuguste selliste pisiasjade kvaliteedile ja ilule enne rohkem kulutama, kui mul oma kodu on – pole ju mõtet osta aastaks-paariks hirmkvaliteetset, -ilusat ja -kallist asja, mida sul ei pruugi pikemas perspektiivis üldse vaja minna.
Kuidagimoodi peab saama oma kodu. Tähtaeg selleks on tegelikult täiesti olemas: 2011 kevad/suvi (ärge küsige, miks just siis, aga selle arvutamisel on mitmeid asju arvesse võetud). Selle ajani saame siin ilusti hakkama ja siis tahaks juba päris oma.
Kuidagi PEAB selleks ajaks finantsi/võimaluse leidma. Ei jõua enam kottide otsas elada. Urr.
(ja üleüldse kiiret ülevaadet erinevate asjade – näiteks siltide – üldisest kujundusest)
Kui ma eile kell pool kaks lõpuks magama minna tahtsin, otsustas laps just sel hetkel, et oleks õige aeg üles ärgata. Alguses ei suutnud ma küll sellele voodist vastu vaatavale rõõmust säravale näole vastu panna, aga kui ta tissi otsas magama ei jäänud, läks asi juba käest ära.
Mees tuli umbes kolmest magama, selleks ajaks polnud mul veel magama jääda õnnestunud. Mees suutis õnneks Plika magama saada, nii et tuli lühike armuaeg… Aga ausõna, minu meelest ärkas see laps kell viis jälle… Või ärkas ta kohe varsti ja oli viieni üleval? Ma ei teagi, ei mäleta, kõik on peas segi.
Fakt on see, et ma magasin väga vähe, killustunult ja üleüldiselt halvasti. Ja laps oli ka miskipärast hommikul tavalise säravrõõmsa asemel närviline – ei teagi, miks, unetusest? Minu meelest oli ta igatahes vähemalt pool ööd üleval. Sain läbi surmahäda pool üheksa üles, et temaga tegeleda.
Selle eest magas ta akna taga üle nelja tunni lõunaund (ca 12-16) ja oli siis õhtuni üleval.
Mina olen terve päeva täielik sooda olnud – aeg-ajalt õnnestus normaalne seisund saavutada, siis tuli jälle surmauni. Ja nii lugematul arvul kordi. Oi, kuidas ma soovisin, et mul oleks võimalik keset päeva lihtsalt voodisse keerata ja MAGADA. Pool tundi hommikupoolikul oli maksimum, mis ma välja pigistasin – siis läks Mees töövestlusele ja laps magas akna taga, rohkemat ei saanud endale kuidagi lubada.
Koristasin ja sättisin päris palju, aga sama palju jäi veel teha. Nii palju siis plaanidest asjaga täna ühele poole saada. Ja homme hommikul juba Pärnusse.
Noh, ega’s muud, kui pean neljapäeval Tartusse jõudes asjad ära lõpetama – veidi aega on enne leeritundi ja pärast ka. Loodetavasti siis päriselt jõuan seekord. Ja tegelikult peaks reedel ka aega olema, päeval vähemalt.
Loodame parimat.
Uurisin täna seda ilmakaarte ja magamise teemat natuke lähemalt ning olen nüüd segaduses. Üldlevinud on arusaam, et parim on magada pea põhjas või idas, siis arvutasin veel konkreetse sünnikuupäeva järgi parimaid asendeid ja sain teised tulemused… Kõige tipuks magasime me esimesed ööd siin pea läände ja väga hästi (ehkki igasuguste arvutuste ja reeglite kohaselt oleks pidanud vastupidi olema), järgmised ööd pea põhja ja suht halvasti (ehkki isegi selle individuaalarvutuse järgi peaks põhi meile kõigile suht sobima), nüüd keerasime pead itta – vaatame, kas on parem.
Ilmselt tuleks kogu see jutt üldse kuu peale saata 😀
See sai nüüd küll üks nigel sissekanne – ma olen nii väsinud, et ei suuda normaalseid lauseid ega ilusat teksti moodustada. Mõtlesin veel natuke koristada, aga lähen parem ära magama – kui eriti hästi läheb, ärkan homme varem ja sätin veel.
Ahjaa, kuna ma hommikul nii sooda olin ja Mees suht sama väsinud, lasin tal poest igavese laadungi süüa tuua ning alles hiljem tuli meelde, et midagi peale piima poleks vaja olnud, läheme ju Pärnusse. Niigi on toidule raha kulunud juba üleliia. Oeh.
Kõige lõppu siiski positiivne teadaanne – meie Tiigi tänava korteril on uued üürnikud ja tagatisest saime ka 2/3 tagasi 🙂