virin/urin – Page 55

Argh

08/10/2007 / igapäevaelu, virin/urin / 2 Comments

Mul oli täiesti aus kavatsus koju tulla, magada, üles ärgata, blogi kirjutada ja tööle minna.

Nüüd ma olen seda kõike teinud ka. Aga ei saa öelda, et just selline sissekanne mõttes oli. Pidi olema Pariisi-reisi kokkuvõte, pealkirigi välja mõeldud ja puha. Aga pilte on nii palju, et ei viitsi otsast valima hakata ja juttu on kolme päeva peale ikka ka piisavalt palju.

Täielik tapetud kana tunne on. Öösel ei saanud tänu arvututele passi- ja pagasikontrollidele üldse korralikult magada ning hommikul koju jõudes avanes korteris nii masendav vaatepilt, et…

Õues nägime, et kõik elutoa aknad olid pärani lahti. Järeldasime, et on ilmselt mingi hull pidu olnud, kus toas suitsetati. Sest mina olen ainus, kes siin kogu aeg karjub igasuguse suitsuhaisu peale toas ja tundub, et olen viimaks juba mingi pointi suutnud pähe taguda neile, aga ma olin ju kolm päeva ära…

Ma ei tea, kas suitsetati või mitte, suitsuhaisu ÕNNEKS ei tundnud, aga pidu oli kahtlemata olnud. Esimene asi, mida esikus nägin, oli mingi mahaläinud vedelik elutoa ukse juures põrandal. Selle lähedal vedeles (tühi?) Smirnoffi pudel (igatahes mingi kange alkohol, täpselt ei mäleta). Pilk tuppa näitas õllepurke, nõusid ja muud taolist. Ühesõnaga pidu oli indeed olnud.

Ma olen endale teises toas toimuva koha pealt juba suhteliselt paksu naha kasvatanud. Mind eriti ei koti, mida Swamm seal teeb või mitut külalist ta seal kui pikka aega järjest magatab. Sest mul on oma tuba, kuhu ma saan ära tulla ja ukse kinni panna ja üksi olla (või koos Mehega, eks, see on sama).

Vähemalt mul oli oma tuba ja see võimalus… Kuni me saime neti.

Netiga on nimelt nii, et poisid pole suutnud USB-modemist siiani mingit wifit välja võluda. Idee on olemas ja jubina saab VIST täna kätte, niisiis on lootust olukorra lahenemiseks. Aga seni jagame ühte kaablit. Ja asja konks on selles, et elutoas telefon (st ka nett) miskipärast ei tööta ning netti saab seega kasutada vaid MEIE TOAS. Mis tähendab, et kolmapäeval õhtul kell üksteist töölt koju jõudes avastasin oma voodist Swammi… Neljapäeval kell viis töölt koju jõudes täpselt sama… Ja täna hommikul koju jõudes pidin lihtsalt tõdema, et tänu kellegi hoolimatule käitumisele on mu riided põrandal hunnikus (mul on ainult kaks riidepuud, mis ripuvad lambilüliti küljes ja see pole üldse hea koht ning nad vahel kukuvadki põrandale, aga mina tõstan nad KOHE üles, teistest oleks seda ilmselgelt liiga palju loota) ning minu öölaual seisvasse Eviani pudelisse oli koni kustutatud (raudselt Swamm, kellelgi teisel poleks jultumust seda teha). Nojah, sellest rääkimata, et meie toa uks, mis peaks meie kodust ära olles alati kinni olema, oli lahti ja toas oli üleüldine läbu, mis oli tekkinud juba meie kodusoleku aja jooksul, sest ma lihtsalt ei viitsinud koristada, kui nagunii kõik sama kiiresti jälle segamini aeti.

Voodi oli täna hommikul isegi tühi, sest Mees tuletas eile telefonis meelde, et me oleme varahommikul koju tulemas.

Ühesõnaga minu pühapaigast ja närvide laadimise kohast on saanud läbikäidav internetipunkt. Ma ei oleks osanud arvatagi, et mul on oma toa suhtes selline kaitseseisund. Pole kunagi varem sellist oma ruumi olnud, alati olen mina läbikäidavas (elu)toas elanud, kus kõik külalised on ja peod toimuvad. Aga nüüd ei taha ma oma toas mitte mingeid võõraid näha (minu külalised vahel harva on iseasi, eks).

Kui ma tulen töölt koju (eriti pärast õhtust vahetust ja surmväsinuna), siis tahan minna esimese asjana oma tuppa, panna ukse kinni, kiskuda kõik riided seljast ära, vedeleda natuke voodis vaikuses ja rahus ning alles siis mõelda, mida edasi teha. Ja ma muutun oi kui närviliseks, kui ma seda teha ei saa.

Ja ma muutun oi kui palju rohkem närviliseks, kui MINU MAGAMISTOAS MINU VEEPUDELISSE KONI KUSTUTATAKSE.

Mul pole olnud juhust rääkida teile põhjalikumalt kommuunielust, mis meie korteris Swammi tagasijõudmisest saati aset leidnud on. Veidi mainisin selles postis, aga asjad on vahepeal edasi arenenud.

Meenutuseks siis nii palju, et Swamm jõudis tagasi mingil kolmapäeval septembri keskel ja sama nädala pühapäeval tuli talle külla Läti tšikk. Elab siiani siin.

Järgmise nädala lõpus tulid meie juurde ööbima kolm eestlast, kes olid ca kümneks päevaks Londonit külastamas. Olid 2-3 ööd, käisid vahepeal mujal ja olid siis järgmisel nädalavahetusel paar ööd jälle. Nüüd on ilmselt juba Eestis tagasi.

Vist umbes samal ajal, kui kolm eestlast esimest korda siit ära läksid, tulid kaks järgmist Eesti tšikki, nemad juba Londonisse elama, nagu Läti omagi. Ja nemad on ka sellest ajast saati siin elanud.

Ehk siis kolm päeva pärast Swammi tagasitulekut saime endale ühe elukaaslase ja nädal pärast seda kaks järgmist, rääkimata suvalistest öömajalistest piduliste näol – põhimõtteliselt elab siin korteris kaks viimast nädalat mitte kolm, vaid kuus inimest.

Ma ei taha üldse olla väiklane ja nagu ma mainisin, on mul suht suva, mitut inimest ja kui pikka aega Swamm oma toas magatab. aga on siiski teatud agad…

Näiteks see, kui mul on vaja enne tööle minekut vannitoas hambaid pesta ja vetsus käia, ning keegi on parajasti duši all. Et üldse on vannitoas pidevalt keegi ees, kui mul vaja sinna minna on (jah, meil on vannituba ja WC ühes ruumis). Näiteks see, et meil on üldkasutatavad ruumid nagu esik/koridor ja köök. Esikus on nüüd kogu aeg meeletu segadus jalanõude- ja riidehunnikute näol (millest mul tegelikult suht suva on) ning köögis… Noh, inimesed teevad süüa. enda järelt koristada eriti aga ei armasta. Mis puutub köögi koristamisse, siis ma ei taha üldse meie öömajalistele ülekohut teha, mulle tundub, et kõige suuremat läbu korraldab seal Swamm ise, kes vahel süüa teeb ja absoluutselt nõusid ei pese. Võib-olla läbustavad teised ka, ma ei tea, ma ei hoia silma peal.

Fakt on see, et mina ei tee köögis peaaegu kunagi mitte midagi ja pesen oma piimatassi-võileivataldriku alati enda järelt kohe ära. Mehega on suht sama lugu. Ja köök on enamik ajast nagu sõjatander, nii et ma ei taha sinna üldse sisse minna. Ja ma olen täiesti üllatunud, kui suur omandiinstinkt on mul tekkinud oma tassi suhtes (see kollane bad girl kirjaga tass, mille Pips mulle x aastat tagasi jõuludeks kinkis ja mille nõudest ainsana Londonisse kaasa vedasin) – ma muutun tigedaks absoluutselt iga kord, kui see ei ole puhas.

Ja prügi välja viimine. Meil on prügikast teisel pool maja – seal, kus mina kunagi ei käi. Mina käin eest õuest, kus on tavaline värav tänavale. Maja taga asuv õu on lukustatud, meil on kolme peale vaid üks värava võti, seal saab parkida ja seal on prügikastid ja… Minul pole sinna mingit asja, sest mul pole välisukse võtitki. Sinna on asja sellel, kes sõidab rolleriga – enne Mees, nüüd Swamm. Aga prügikotid seisavad ikka miskipärast päevi esikus.

Et mul on närvid täiega püsti.

Mul ei ole tegelikult midagi Swammi vastu, ausõna. Ta on lahe inimene ja mulle meeldib temaga suhelda ja kui saaks paika mingid üldised reeglid ühise elamise kasutamise osas, millest kõik ka kinni peaks, siis ei oleks meie vahel mitte mingisugust hõõrumist.

Mul ei ole tegelikult midagi selle vastu, kui Swamm tahab pakkuda oma toas määramatuks ajaks ulualust erinevatele inimestele, kes tahavad Londonis elu alustada, nagu ma ise seda kuus kuud tagasi tegin. Tol ajal hindasin ma väga kõigi nende eestlaste suhtumist, kellega ma noil esimestel nädalatel suhtlesin, kui mul polnud ei tööd ega praktiliselt mingit raha. Mul TÕESTI pole midagi selle vastu, kui ma saan (kaudselt) nüüd järgmisi inimesi samamoodi aidata. Kaudselt sellepärast, et minu toas nad ju ei maga ja mina nende tulemisi koordineerima ei pea (võtit pole endiselt mulgi, rääkimata siis külalistest).

Aga…

Mulle ei meeldi, et köök on kogu aeg sassis, kõik nõud kogu aeg pesemata, esikus pole ruumi ümbergi keerata, pool ajast on vannituba kinni siis, kui mul on vaja sinna minna. Mulle ei meeldi, et minu toast on saanud läbikäidav internetipunkt.

Mulle ei meeldi, kui Swamm kutsub siia määramata ajaks hunniku külalisi ja meie Mehega peame kõigi järelt koristama.

Ja üldiselt ma leian, et kui mingid inimesed siin juba teist või kolmandat nädalat elavad, võiks nad üüri ka maksta. Sest üür, ma tuletan meelde, on siin vaid £90 nädalas, mis tähendab, et hetkeseisuga peaks me maksma igaüks £15 või veidi enam, sest elektri ja gaasi peale läheb ikka ka tunduvalt rohkem, kui enne.

Ilmselt oleks ma võinud ise ka aktiivsemalt tegutseda ja kõik need inimesed ette võtta ja öelda, mis ma asjast arvan. Aga Swamm arvab niigi, et ma olen kogu aeg kuri ja/või vingun millegi üle ja mul polnud mingit tahtmist temaga järgmisel temal vinguma minna. Mehe ja Swammi vestluse ainus reaalne tulemus on mu meelest see, et kolmelt meie ajutiselt elukaaslaselt küsiti kokku £20 suurenenud kommunaalkulude katteks.

Oeh.

Ma ei taha olla bitch. Tegelikult on mul isegi sellest üüri maksmisest suhteliselt savi, £30 nädalas ei tapa mind. Elektri ja gaasi eest maksmisest on vast küll. Ehkki, viisakas oleks ikkagi üüri ka maksta, nad pole NII vaesed, et ei leiaks £20 nädalas. Aga suva.

Ma tahan, et köök oleks kogu aeg korras. Piisaks sellest, kui kõik enda järelt kohe nõud ära peseks ja muud asjad ära paneks, kui süüa teevad. Pole just eriti raske, või mis?

Ja ma tahan, et meie tuba oleks minu ja Mehe tuba ning et teised inimesed seal ei käiks. See oligi nii kuni neti saamiseni ja loodetavasti saab varsti jälle samamoodi olema.

Mis enda järelt koristamisse puutub, siis ju ma pean lõpuks ikka ise Swammi juurde “vinguma” minema või meie külalised ette võtma, mida ma eriti teha ei taha, sest mul üldiselt pole nende vastu midagi ja üldiselt on nad ikkagi Swammi külalised.

Aga hetkel on küll pahapahapaha.

Ja oma töö kapivõtme olen vist ka jälle ära kaotanud – neljapäeval keerasin kapi veel lukku ja panin enda arust võtme koti väiksesse sahtlisse nagu tavaliselt, aga eile asju ühest kotist teise tõstes seda seal enam polnud. Väike lootus on, et unustasin kapi ette, olen seda ikka paar korda teinud, aga kardan, et tõmbasin teiste asjadega välja ja kaotasin jälle. Eelmine kapp tuli mul sellepärast lahti puurida ja sellel kapil pole ka teist võtit, ma tean. Masendus. Aga äkki ikka on töö juures.

Tegelikult ma tunnen, et kogu see kirjutamine ja enda välja elamine juba natukene aitas ka. Ma ei ole enam nii närvis kui enne. Loodame, et asjad lähevad paremaks 😉

Ja Pariisis oli tõeliselt äge, täna õhtul või homme hommikul kirjutan sellest ka.

Kas kõik tööandjad on koonrid?

03/10/2007 / töö, virin/urin / 2 Comments

Pärast hiljutist vestlust Swammiga (kes teatavasti lühikest aega Eestis minuga ühes firmas töötas) ning eileõhtust vestlust ühe meie supervisori Eglega olen ma taaskord värskelt tige.

Swammi käest sain täiesti juhusliku vestluse käigus teada, et mind kui töötajat kontori poole peal ikka väga kõrgelt hinnati – ma teadsin seda ennegi, aga sain veel ühe tõendi. Detailidesse ei hakka laskuma, sest Eesti tööasjadest blogis detailselt ei räägita, eks.

Eglega rääkisime eile õhtul minu team leaderiks saamisest ja muust taolisest ning vestluse käigus pillas ta umbes sellise lause: tead, nad (st meie manager Taras ja tema ülemus Pete) ju kartsid, et sa lähed ära.

Jah, ma teadsin seda isegi ammu, et ma olen baristadest seal kõige tugevam. Esiteks olen ma neist kõige kauem töötanud, teiseks – praeguse seisuga oleks ma juba mõningatest vanematest (aga nüüdseks juba töölt lahkunud) olijatest ka parem. Ah et miks? Sest ma olen hea suhtleja, kiire mõtleja, meeletu korraarmastaja, äärmiselt hästi organiseeritud ja… Ühesõnaga ma suudan teha kõike vajalikku kiiresti ja hästi, ma olen suuteline tegema paralleelselt mitut asja, ma ei hakka kiiretes ja keerulistes olukordades paanitsema, vaid suudan need ära lahendada.

Kes tulevad pärast mind? Debbie, kes on muidu kogenud, aga nii kuradi aeglane. Joana, kes on muidu kogenud, aga klienditeenindaja jaoks kohati veidi järsu suhtumisega ja kohati liiga trotsi täis. Grace, kes on kiire ja sõbralik, aga kes tänu sellelesamale kiirusele tekitab liiga palju segadust (inglise keeles kasutame me tema kohta väljendit messy, ma ei oska paremini tõlkida). Ja ülejäänud on kõik ära läinud ning asemel on päris uued, kes ei jaga asjast ei ööd ega mütsi.

Kui oleks supervisorit vaja, siis oleks mina ainus sobiv kandidaat. Ja kuradi hea kandidaat. Kui oleks vaja, siis ma saaks ka. Häda on selles, et hetkel pole. Noh, sain just team leaderiks, seegi algus, eks.

Ei Eestis ega siin Londonis ei teadnud ma tööle minnes erialast suurt midagi. Eesti puhul oli vähemalt tugev huvi, siin võtsin lihtsalt esimese töö, mida pakuti. Aga kui nüüd vajaminevate oskuste taset võrrelda, siis no olgem ausad – kohvi tegemine on ikka kukepea võrreldes tehnika müümisega. Sellest tulenevalt läks mul siin oskuste omandamine tunduvalt kiiremini kui eelmises kohas.

Et kui Eestis tekkis poole aastaga harjumus, poole aastaga rutiin, poole aastaga tüdimus, siis siin on kõik need etapid läbitud kolme kuuga. Eestis läksin ära paar kuud enne kahe aasta täis saamist, siin… On vähemalt võimalus veidi kõrgemale areneda, mida ma ka teha kavatsen. Et siis ära minna.

Ja ma ei tahaks nii meeleheitlikult uut tööd leida, kui… Kui mulle normaalselt makstaks.

Ma võiks vabalt siin kohvikus edasi töötada, kui ma normaalset palka saaks. Ja kui ülemuste suhtumine üldiselt veidi edumeelsem oleks. Mitte et ma ülemustega halvasti läbi saaks, oh ei. Nii Eestis kui siin – me suhtleme täiesti normaalselt. Ma ei ole kunagi ülemusi kartnud ja ma olen üht-teist neile ikka öelnud ka, mis ma mõtlen – kangekaelne juurikas, nagu ma olen.

Aga mis sellest kasu on?

Ühesõnaga. Ma lähen kuskile tööle. Ma elan sisse, omandan vajalikud erialased teadmised. Niipea, kui mu ümber funktsioneerivad süsteemid mulle selgeks saavad, hakkan ma paratamatult mõtlema, kuidas neid paremini funktsioneerima panna, mida teha, et asjad üldiselt paremaks muutuks. Nii palju, kui ma saan, ma viin need ideed ellu ka. Aga enamiku jaoks on vaja kõrgemalt poolt tulenevat luba/finantsi/jms. Ja seda reeglina juba ei saa.

Tavaliselt, kui ma mõnd sellist ideed esialgu mõne töökaaslasega arutan, siis naerdakse mulle näkku ja öeldakse: looda vaid. Et sa ju tead, millised meie ülemused on. Pole üldse mõtet üritadagi.

Vahel ma ikka üritan. Vahel vist isegi on midagi õnnestunud ka. Enamasti muidugi mitte.

Üldiselt… Mul on lihtsalt kõrini.

Ma tahan tööandjat, kes ei üritaks kogu aeg meeleheitlikult iga senti kokku hoida, seda nii töökeskkonna mugavamaks muutmise kui ERITI töötajate palkade pealt… Ja kes väärtustaks mind kui töötajat ENNE, kui ma olen lahkumisavalduse lauale pannud.

Seni pole veel leidnud.

Ja ma usun, et neid on. Vähe muidugi, võrreldes koonritega, aga neid kindlasti on. Kui Eesti mastaabis mõni näide tuua, siis esimese hooga pakuks, et ÄP ja EMT töötajad on kindlasti paremini tasustatud ja hinnatud, kui… Paljud teised. Need on lihtsalt esimese hooga pähe tulnud näited ja kindlasti on ka nois asutustes asju, mille kallal vinguda. Lõppude lõpuks – vinguda saab alati 😉

Tegelikult ma annan endale suurepäraselt aru, et ma ise ka vingusin selles postis liiga palju. Te ei pea mulle ütlema: “Mis sa vingud, lollakas, tegutse selle asemel!”, just seda ma täpselt kavatsengi teha.

Sest kui nii Eestis kui siin Londonis oli ülaltoodud näidete puhul tegu mu esimese nö PÄRIS töökohaga, mis tähendab, et valikuvõimalust eriti polnud – raha oli vaja ja üleüldse, oleks võinud alati veel hullemini minna, siis nüüd, kus esimene töö on juba olemas, on teise valimisega juba rohkem aega, et seekord parem saaks.

Ja kui kunagi jälle Eestis olen, siis kavatsen ka normaalse töö leida. Sest no kaua ma jõuan sandikopikate eest rügada – täisväärtuslikuks eluks on vaja normaalset sissetulekut ja ma olen võimeline seda teenima.

Minu häda ongi selles, et kui ma üldiselt tean, et ma kuradi hea olen, siis minus ei ole veel nii palju seda ülbust, et ennast müüa ja normaalset palka küsida. Ei ole nii palju, kui vaja.

Aga küll ma arenen.

Briti naisteajakirjandusest

20/09/2007 / london/UK, meedia, virin/urin / 2 Comments

Alustuseks ütlen kohe ära, et ma ei tee siin mingeid üldistavaid ja põhjapanevaid järeldusi. Kogu järgnev sissekanne põhineb täpselt ühe kohaliku naisteajakirja numbri põhjal. Küll on mul aga siirast alust arvata, et väikeste varieeringutega on need kõik täiesti ühesugused ja seega ostma enam eriti ei kisu. Käesolev postitus on ajendatud lihtsalt minu nördimusest, igavusest ja ahviarmastusest statistika vastu.

Ajakirjaks on Red, ostsin selle umbes nädal aega tagasi, aga tegemist oli sellegipoolest oktoobrikuu väljaandega. Ostsin sellepärast, et kuu-paar tagasi sattus üks sama ajakirja eksemplar meil staff roomis olema ning seda pauside ajal lugedes tundus, et sealt üht-teist tõesti leiab. MILLEGI põhjal tuli oma valik teha, eks. Ja ma tunnistan, et eks sealt üht-teist tõesti leiabki. Nördimust põhjustas pigem see, mida kõike ma sealt veel leidsin ja mis mu meelest oleks võinud olemata olla. Või noh, ma saan aru, et reklaamita naisteajakiri on utoopia, aga millist laadi ja mis koguses…

Kui rääkida Redi tüüpilisest lugejaskonnast, siis nende kodulehelt mul selle kohta midagi leida ei õnnestunud, aga ma ise pakuks, et see on suunatud veidi vanematele naistele. Mitte nüüd VANADELE, eks, artikleid on ka 20-ndates naistele, aga üldine suunitlus on siiski sellistele naistele, kel on töö-kodu(=eluasemelaen)-mees-lapsed, aga kes kõige selle juures tahavad olla igati kaasaegsed ja moekad ja nii edasi. Noh, seda kõike pakun ma selle põhjal, mis ma neist kahest ajakirjanumbrist lugenud olen.

Aga asugem asja juurde. REKLAAM. Kuna mul oli täna hommikul igav ning, nagu ülalpool mainitud, on mul ahviarmastus statistika vastu, võtsin ajakirja ette ning lugesin kokku kõik leheküljed, mis sisaldasid reklaami või reklaamihõngulisi artikleid.

Üldinformatsioonina nii palju, et ajakirjas on koos esi- ja tagakaanega 340 lk, need on siis need, mida on nummerdamisel arvestatud. Lisaks oli veel 8 lk reklaami, mis oli vahele köidetud veidi väiksemas mõõdus ja veidi paksema või teistsuguse paberi peal – teate küll, et VEEL rohkem silma hakkaks.

Ajakirja esimesest 38 lk-st oli 31 lk puhas reklaam (esimene mittereklaami lehekülg pärast esikaant oli ehk 10. või veel hiljem) ning ülejäänud 7 lk jagunesid järgmiselt: esikaas, 1 lk toimetaja veerg (kus ta ka pidi lõpetuseks sädistama kõigist neist toredatest asjadest, mida ta selle kuu väljaande tegemise käigus ostis), 2 lk sisukord, 1 lk kaasautorite nupukesi, 1 lk järgmise numbri sisust ning 1 lk lugejate kirju.

Järgmine osa ajakirjast kandis nime “Red shops” ning võttis enda alla 33 lk, millest 17 lk oli puhas reklaam, 15 lk pilte asjadest koos hindadega, mida võiks osta ning 1 lk intervjuu mingi tibiga, kes on ühtaegu disainer-fotograaf-modell ja omab mingit butiiki kah veel.

Järgnesid artiklid – ainus osa, mida MINA sellistes ajakirjades üldse loen. Platseerusid 89 lk-l, millest 48 oli reklaam. Artiklite eneste alla jäi seega 41 lk – kui palju suuri pilte neid veel illustreeris, sellest pole mõtet üldse rääkida.

“Red hot” – film, music, books, tv, celebrity – 12 lk, millest 4 lk puhas reklaam, 2 lk asju koos hindadega, mida osta, 2 lk reklaamihõngulist artiklit selle kohta, kuidas lastega perekonnad ennast tagasi koolirutiini harjutama peavad ja kui tore ja lihtne on õppida koos Sky+ telekanalitega ning 4 lk niisama juttu uuematest raamatutest, filmidest ja muust mille ainus mõte on ikkagi inimesi neid tarbima suunata.

“Red direct” – 6 lk ajakirja oma postimüügikataloogi ehk asju koos hindadega, mida saab sealt tellida. Sellele järgneb 5 lk puhast reklaami ning üks artikkel, kus õpetatakse õigesti pesu triikima, aga kus vihjatakse pildi ja hinnaga ühele Philipsi triikrauale ning räägitakse suurest loosimisest, mis on jällegi Philipsi korraldatud.

“Red fashion” – 35 lk tüüpilise naisteajakirja moeosa, mis koosneb modellide piltidest, mille juures on kirjas kõigi riiete hind ja ostukoht ning 1 lk puhast reklaami.

“Red beauty” – trades, news, best buys – 28 lk, millest 14 lk puhas reklaam ning 14 lk artikleid, mille sisu on kõigepealt lõik juttu ja ülejäänud 3/4 nimekiri asjadest, mida võiks osta. Koos piltide ja hindadega muidugi.

“Red living” – homes, food, entertaining, travel – 50 lk, millest 15 lk on puhas reklaam, 14 lk osta-artikleid, 5 lk artikkel mõnusatest hotellidest-motellidest-ööbimispaikadest, mis pole NII otseselt osta-artikkel, ehkki reklaam väljavalitutele kindlasti ning tervelt… 16 lk artikleid, sellest 2 lk pesupesemise nippe ning ülejäänud toiduteemalised, mis sisaldasid leheküljesuuruseid pilte erinevatest toitudest ning retsepte nende valmistamiseks.

“Red health” – 27 lk, millest 7 lk puhast reklaami, 11 lk osta-artikleid ning 9 lk päris artikleid, mida oli täpselt kaks.

Viimased 15 lk-st 13 lk oli reklaam, 1 lk horoskoop ning 1 lk väike intervjuu.

Ehk siis… 340 lk, millest 155 (+8) lk oli puhas reklaam, 100 lk osta-artikleid ning ülejäänu mingite mööndustega (sest sisukord pole tegelikult midagi, mida lugeda, eks, ja nii edasi) päris lugemine.

Mis puutub sellesse ossa, mida ma nimetan osta-artikliteks, siis ma ei kahtlegi selles, et paljud naised naudivad moelehekülgi ja kõiki neid uus-põnev-tarbi-nüüd toodete tutvustusi. Ma ei eita, et mingil määral mulle meeldib, kui ajakiri annab nõu, kust mida kasulikku osta saab. Paraku ma aga tean, et 99% uute ilutoodete leheküljelt on kokku pandud samade toodete reklaamidest, mis on lihtsalt teises sõnastuses ümber kirjutatud ehk ei ole mingit mõtet loota, et kui ajakiri sel lehel mingi huulepulga puudutusekindlaks ristib, siis see ka nii on.

Muidugi, olgem ausad, kõik need moe- ja ilunipid on üldse mulle nagu hane selga vesi, sest meiki ma ikkagi ei oska ega viitsi teha ega ei hakkagi kunagi (välja arvatud ripsmetušš kord kahe kuu jooksul ning huuleläige heas tujus olles, mille tooni valin ikkagi selle järgi, mis mulle endale meeldib), juustega ma samamoodi ei viitsi ega oska midagi teha, kui värvimise või soengumuutmise tuju tuleb, siis lähen juuksurisse või sõbranna juurde ning mood ei koti mind mitte kõige vähematki, sest ma kannan täpselt seda, mis mulle meeldib ja sobib ning mida rahakott osta kannatab. Et viga on ilmselt ka minus.

Aga jah, minu jaoks siis oli sellest ajakirjast loetav umbes 50 lk, sest päris KÕIK artiklid mind ei huvita ka (enamik on siiski head) ning muust osast leiab ka nipet-näpet, mida kannatab lugeda.

Rohkem ei osta. Liiga mõttetu. Pigem ostan raamatuid.

Ja ma tõsiselt ei usu, et sa viitsisid selle sissekande läbi lugeda 🙂

Grrrr

19/09/2007 / virin/urin, virtuaalelu / Leave a Comment

Nett on teist päeva nii aeglane, et pilte üles panna ei lase. Mis ikka, ootame, äkki homme on tal parem tuju.

Ja ühtlasi pidavat meile järgmisel kolmapäeval BT landline pandama. Aga minevikukogemusi arvestades ei usu ma seda enne, kui oma silmaga näen ja näpuga katsuda saan. Hoidke pöialt!

EDIT: Oi oi, kas Orkutisse saab nüüd piiramatutes kogustes pilte üles panna? Veel paar päeva tagasi nägin nagu kusagil kirja, et you can only upload 12 photos ja täna näen, et ühel sõbral on 24… Äge! Kui nüüd viitsiks sellega veel tegeleda ka… 😛

Häh

15/09/2007 / blogimine, virin/urin / 3 Comments

Aga täna on mul s*tt tuju ja ei viitsi teile mitte midagi kirjutada. Mul on tööle minemiseni kaks ja pool tundi aega ja ma lihtsalt ei viitsi netis olla.

Kunagi, kui jälle viitsin, siis saate hunniku pilte igasugustest asjadest. Kui palju sinna juttu juurde tuleb, on küsitav.

*vasakule ära*

EDIT: Ja siis ma muidugi tahaks teada, miks mu blogikeskkond lambist osaliselt saksakeelseks muutus (peale nimetet kahe väljendi tundub kõik muu endiselt inglise keeles olevat, aga need ei kao kuskile, proovi palju tahad):

Oh, well…