virin/urin

Šokk

/ eesti, virin/urin / 6 Comments

Kats says:
sa ju tead, mis eestis hinnad on viimase paari kuuga teinud, jube lihtsalt
250 g hapukoor maksab peaaegu 8 eeku nt, piimaliiter 9

Nagu mis mõttes maksab liiter piima 9 kr??? Vereimejad!

Ma olen veidi üle poole aasta Eestist ära olnud ja piima hind on selle ajaga peaaegu kahekordistunud. Peaks vist tagasi tulema ja korra majja lööma 😛

Kui ma Eestis elaks, siis oleks igasugune hinnatõus kahtlemata pehmem ja valutum, aga üle poole aasta sellist reportaaži kuuldes võtab hinge kinni küll.

Taas kord…

/ suhted, virin/urin / 6 Comments

Kui jätta kõrvale mu mõttetu linnaskäik, on tänane päev olnud ülimalt produktiivne. Hommikused sündmused küll kahandasid veidike mind öösel tabanud koristushoogu, aga võtsin ennast kätte ja jätkasin: küürisin puhtaks vannitoa ja oma toa, pühkisin ja pesin kogu korteri põrandad, panin masinatäie pesu pesema… Meelitasin Mehe üle pika-pika aja poodi suuremas koguses sööki ostma, et saaks järgnevatel päevadel ise süüa teha, mitte rämpsu tarbida…

Ja olin enda ja kõige saavutatuga üliväga rahul. Teate, kui hea tunne on, kui oled suutnud ennast lõpuks kokku võtta?

Nojah, sellega mu päeva hea osa lõppeski.

Sest paraku elan ma koos inimestega, kes mu pingutusi eriti hinnata ei oska. Ja kuigi ma olen Swammil seljas elanud ja teda manitsenud, et nüüd peabki hakkama korda hoidma ja enda järelt nõusid pesema ja üleüldse, vanni võiks ka ära loputada pärast pesemist… Siis kui ma pidevalt ei käi ja ei vingu, läheb asi vana moodi edasi, ma ju tean.

Ja Mees… Mees väljendas oma kustumatut tänu sellega, et murdis jälle seda ühte ja ainsat lubadust – seda, mille pärast me iga natukese aja tagant kirgliseid tülisid maha peame.

Äärmiselt raske on olla suhtes inimesega, keda sa pool ajast armastad ja pool ajast põlgad. Raske on aru saada, mida sa tegelikult tunned, kui pool ajast on ta maailma kõige armsam ja hoolivam inimene, aga teise poole ajast piltlikult öeldes sülitab sulle näkku. Iga kord, kui ta oma lubadust jälle kord murrab, siis ma vihkan teda. Põlgan teda. Haletsen teda tema nõrkuse pärast. Iga kord ma mõtlen, kuidas saab üks inimene mulle väita, et armastab mind ning samas pool ajast oma sõnadele vastupidiselt käituda.

Minu jaoks võrdub tema lubaduse murdmine austuse puudumisega. Ta peab oma lubadust vaid siis, kui see talle mugav on. Ülejäänud pool aega ta lihtsalt ignoreerib kõike ja teeb, mida tahab. Ning kuidas iganes ma ka selle peale ei reageeriks – temal on pohhui. Mis austusest siin rääkida saab?

Tavaliselt me tülitseme, mis tähendab, et mina räägin ja räägin ja räägin ning tema keerab mulle selja ja ignoreerib, lõpuks suudan ma tast ehk paar sõna välja pigistada, ehkki enamasti väidab ta, et tal pole midagi öelda… Vahel läheb asi väga inetuks, vahel mitte… Lõpuks palub ta alati andeks ja lubab ennast ausõna parandada ja edaspidi tublim olla.

Nagu ma seda usuks.

Ma usaldan teda kõigis muudes asjades, aga see üks… Absoluutselt mitte. Ma peaaegu et kardan juba omaenese kodus ringi liikuda, et mitte sattuda selle peale, mida ma näha ei taha. Kõik viimased korrad, mil ta on oma lubadust murdnud, olen ma sellest teada saanud ainult juhuslikult sisse jalutades ja asjale peale sattudes. Ma olen sunnitud endale tunnistama, et tegelikult murrab ta oma lubadust ilmselt veel kolm korda rohkem, iga kord ma lihtsalt ei näe.

Ja temal on nii pohhui.

Ja ikkagi jääb alles see teine pool, mil kõik on nii hea. Sellest ei saa mööda vaadata.

Eks ma olen endale aru andnud, miks ma ikka veel selles suhtes olen. Olen ka talle öelnud.

Aga kuigi ma olen saanud kõvasti pohhuismi õppetunde ning üritan mõelda ratsionaalselt, siis suhtes see eriti ei toimi. Sest kui asi puutub minu tunnetesse teise inimese vastu, siis pole ma suutnud ära õppida ei pohhuismi, ebameeldivatest asjadest mööda vaatamist ega ratsionaalsust. Ja mitte miski ei frustreeri rohkem, kui see, et su teine pool valdab kõike seda suurepäraselt – sealhulgas ka suhtes.

Iga korraga läheb mu taluvuspiir üha kitsamaks.

Ma tean, et ühel päeval see katkeb ka.

Kuradi sipsikud, tõepoolest

/ edevuse laat, virin/urin / 3 Comments

Today’s fortune by Tikker:

If something seems too good to be true, it usually is.

Ehk siis ma olen päris tige. Nii nende kui enda peale. Eelkõige, olgem ausad, ikka enda peale.

Kui ma üleeile unustasin piltide hinna kohta küsida, siis mõtlesin, et vahet pole – mulle pidavat ju järgmisel päeval veel helistatama.

Läks aga nii, et me suhtlesime hoopis sõnumite teel, kuhu eriti palju infot just ei mahu ja lõpuks ei viitsinud ma sellepärast eraldi sõnumit saatma hakata – mõtlesin, et kui kallis ikka olla saab.

Khm, jah.

Õnneks pisteti hinnakiri mulle pihku enne, kui meiki tegema hakati. See stuudio polnud agentuuriga otseses seoses, agentuur kasutas vaid nende teenuseid. Summa, mis minu eest oleks kinni makstud (stuudioaeg, meik, fotograaf), oli £220. kena küll, mis.

Aga piltide hinnad olid täiesti utoopilised:
1-3 pilti – £70 tk
10-12 pilti – £40 tk
15-20 pilti – £30 tk
20 pilti CD-le – £450
kõik pildid CD-le – £550
(ja kõik muud variandid, mis sinna vahele jäid)

Et nagu??? Mis mõttes mitte keegi ei hoiatanud mind? Ma ise olen muidugi ka loll, et ei küsinud, aga siiski… Selliste hindade puhul pean ma täiesti iseenesestmõistetavaks, et agentuur annab neist enne teada. No tõepoolest.

Põhimõtteliselt tulin sealt lihtsalt tulema. Ja nüüd mõtlen, et oleks vist viisakas agentuuri helistada ja teatada, et sellist raha piltide alla panna mul kahjuks pole. Aga ma ei kavatsegi seda teha, sest krediit on endiselt nullilähedane. Küll nad helistavad ükskord ise. Või kui mitte, siis on see juba nende probleem.

Kõige naljakam kogu tänase käigu juures oli see, et kui ma seal stuudios istusin ja ootasin, kuni meiki tegema hakatakse ning uskumatult hinnakirja jõllitasin, siis kõrvaldiivanil istus üks hallipäine vanatädike, kes küsis mult, kas ma teadsin, et see on nii kallis. Ja et kas mind kutsuti sinna ka nö tänavalt. Selle agentuuri haare on vist lai 😀

Aga jah, üldiselt… Selle kõrval, et ma tunnen ennast natukene (või veidi rohkem, kui natukene 😉 ) idioodina, siis eelkõige olen ma ikkagi tige. Tige sellepärast, et ma neile oma aega ja mõtteid raiskasin, tige nende peale, et nad kõige olulisemast (ja ebameeldivamast) rääkimata jätsid, tige enda peale, et ma ei osanud kohe küsida.

Noh, hea elukogemus.

Muidugi võib veel juhtuda, et nad helistavad ja teatavad, et mul on nii hea välimus, et nad võivad mu pildid ka siis kinni maksta. Jaa, ma usun ka, et nii läheb. Muhahahahahaa.

Mina usun endiselt sellesse, et kui agentuur kedagi piisavalt tahab, siis katab ta kõik kulud. Ja kuni nad mind nii palju ei taha, on mul ka pohhui. Pole see modellikarjäär kunagi mu suur salajane unistus ja kirg olnud, ainult põnev vaheldus. Ja kui ma peaks päriselt tahtma kunagi endast stuudios profipilte teha, siis ma saan Eestis seda kõike tunduvalt odavamalt.

Ja selle peale raiskasin pool oma vabast päevast. Urr!

EDIT: Hakkasin mõtlema, et võib-olla sellised hinnad ongi Londoni kohta normaalsed ja lihtsalt mina olen naiivne, ma ei tea ju modellimaailmast midagi. Võib-olla ma oleks pidanud tänulik olema, et see £220 taheti mu eest kinni maksta (ehkki ma kaldun arvama, et sel agentuuril on stuudioga mingi leping ja nad maksavad neile sellest summast tunduvalt vähem). Aga ma siiski leian, et kui ma neile eelnevate telefonikõnede jooksul selgeks tegin, et mul pole selles vallas absoluutselt mitte mingit kogemust, siis oleks neist viisakas olnud mind piltide hindadest eelnevalt omal algatusel informeerida.

Mulle ei meeldi, kui mu alkohol ära juuakse

/ virin/urin / 4 Comments

Ostsin paar päeva tagasi Tescost kasti Smirnoff Ice’i. Kasti sellepärast, et on odavam kui üksikud pudelid või nelipakid. Et oli nagunii soodushind. Et selles on nagunii ainult 12 pudelit ja need on väikesed, 0,275 l.

Ma ei joo kusjuures viimasel ajal üldse tihti. Ma pole selline tüüp, kes tahaks igal õhtul paar pudelit mõnusa maitsega kerget alkoholi alla libistada. Korduvalt (eelmisel sügisel, sel kevadel) on olnud perioode, kus ma olen joonud mõnuga ja palju ja iga päev. See on elustiil. See on äge. See läheb üsna ruttu mööda. Ja pärast seda elan edasi oma rahulik-tervislikku elu, kus joon vaid kord nädalas/paari nädala jooksul, siis küll mõnuga ja purju, aga mitte rohkem.

Aga. Lähiminevikus on rohkem kui kord olnud situatsioone, kus tekib mingi ekspromtpidu, mis eeldab (suuremas koguses) alkoholi manustamist. Reeglina miskipärast siis, kui ma olen tööl õhtuses vahetuses ja jõuan koju peale ühtteist.

Sellistel pidudel on enamasti selline alkohol, mida mina üldse ei joo. Enamasti õlu, vahel ka rumm. Ja oleks palju loota, et keegi (kes teadis juba natukene varem, kui kell üksteist, et pidu tuleb ja kellel oleks olnud aega poodi minna) ka minu peale mõtleks ja mulle alkoholi ära ostaks. Ja kui me siis kell üksteist seda ostma läheme, on lahti ainult kohalik off license, kus pudel Smirnoff Ice’i maksab £1.40 kandis (kasti sain £10 eest).

Sellepärast on mul nüüd kodus kast alkoholi. Ja kui ma just praegu külmkapist midagi söödavat otsimas käisin (ehkki ma teadsin, et seal suure tõenäosusega pole midagi ja indeed polnudki), siis avastasin, et kolmest külma pandud pudelist on kaks kadunud.

Variante on arvukalt:
1) need jäi ära Swamm
2) need jõi ära Ly
3) need jõi ära Mees
4) need jõi ära pätu
5) kombineeri mõned esimesest neljast (sest tegu on siiski kahe pudeliga)
6) ma olen pime ja need kaks pudelit olid ikkagi külmkapis

Kuna kell on neli öösel ja normaalsed inimesed (loe: kõik peale minu) magavad, siis ei saa ma hetkel õigust taga nõudma minna. Pakun siiski, et üliväga tõenäoliselt on tegu variandiga nr. 3 (ja palun samas igaks juhuks ette vabandust, kui ma peaksin eksima).

Ja juhul, kui minu pakutu osutub õigeks, siis olen ma natukene tige. Mitte et ma oleks põhimõtteliselt oma alkoholi jagamise vastu, eriti Mehega. Ma ei ütleks sõnagi, kui ma teaks, et see talle sama palju maitseks kui mulle. Aga ma tean hoopis, et talle suuremat ei maitse need magusad naistelögad – kui ta neid joob, siis lihtsalt sellepärast, et õlut pole käepärast. Ja tema, vastupidiselt minule, on see inimene, kellele meeldib igal õhtul ajaviiteks filmi kõrvale paar õlut libistada (ja ma olen sada seitse korda kuulnud seletust, kuidas kahest õllest saab kõik päeva vajalikud vitamiinid kätte, võta siis kinni, äkki on isegi tõsi? See ei muuda fakti, et õlu maitseb jäledalt).

Ma lihtsalt kardan, et keegi ei viitsi siia majapidamisse õlut osta ja minu alkohol kaob saladuslikul kombel enne, kui ma ise seda jõuan tarbima hakatagi (kaks pudelit päevas -> kast on läinud kuue päevaga).

Jätke mu alkohol rahule. Nuuks!

PS. Kui tegu oli variandiga 1/2/4/5, siis olen ma mitte natukene, vaid väga tige, sest see mulle kohe üldse ei meeldi, kui teised inimesed luba küsimata mu alkoholi hävitavad

EDIT: Tegemist oli variandiga nr.5, külmkapis oli alguses hoopis viis pudelit, mitte kolm – ühe jõi ära Mees, ülejäänud kolm Swamm koos Kaariniga (Kaarinit küll ei süüdista, külalisi ei süüdistata :D). Tundub, et meil seisab Swammiga ees jutuajamine teemal “Tikri alkohol on püha ja puutumatu”.

PPS. Söögiks said kuus kiivit, millest esimest tilgutasin uue hommikumantli vöö peale, teist uue voodilina peale, kolmandat hakkan kohe sööma 😉

Scroll to Top