Böö
Täitsa lõpp, noh. Mul on hommikust saati täiesti väljakannatamatu tuju. Ilma igasuguse konkreetse põhjuseta. No okei, ilm ehk.
Lihtsalt ärkasin üles ja tundsin, et kõik on nõme. Duši all käimisest ja kohvi joomisest polnud mingit kasu. Isegi Nanny viimane osa, mis eile õhtul pooleli jäi, ei teinud tuju paremaks. Lihtsalt istusin teki all keras ja tundsin, kuidas ma EI TAHA riidesse panna ega liigutada ega üldse midagi teha.
See kestab siiamaani.
Ma peaks tööd otsima, aga ingliskeelne CV on veel lõpetamata ja unustasin faili kuskile üles panna, et sellele tööajal ligi saaks. Peaks lennujaama helistama, aga ei viitsi. Peaks… Tegema ei-tea-mida, aga ei taha mõeldagi, mis see MIS olla võiks.
Peaks uurima, kuidas ma lennuväljalt Londonisse saan. Ma kardan sügavalt, et ma eksin ära ja ei tea kuhu minna või mis iganes. Vastu mulle keegi ei tule, see on fakt.
(Ja kui järele mõelda, siis ma pole kindel, kas keegi mind Eestiski ära saatma tuleb, see on ju tööpäev. Sweet…)
Nii… Pohhui on. Halvas mõttes. Ma lihtsalt ei JÕUA midagi teha. Kõikehõlmav ükskõiksus. Mis siis, et ma lähen üheksa päeva pärast Londonisse ja enne seda tuleb palju asju korda ajada. Keda huvitab?
Mul on 300-kroonine bowlingu kinkekaart, mis tuleks enne laupäeva ära kasutada. Ma ei viitsi mõelda, kellega ma sinna minna tahan. Seda peab tegema õhtul pärast tööd. Eee…
Ja Dakiga pidime veini jooma, seda tahaks kindlasti teha. Lihtsalt ei jõua mõelda, et peaks mingi aja kooskõlastama ja…
Ja siis on mul neljapäeval sünnipäev. Mõtlen, et kas peaks midagi tegema või. Noh, et… Ma ei tea. Hambarsti aja panin hommikul kella kaheksaks, sellest piisab?
Ja siis tahaks veel hirmsasti tantsima minna korra. Aga millal? Aga kuhu? Aga kellega? Ma arvan, et see jääb ära. Kuigi nii väga tahaks.
Ja siis on see kuradi pidu. Sellest peaks vist mõningatele inimestele teada andma, sest mul on sõpru, kes ei loe mu blogi. Aga ma ei viitsi isegi mõelda, kes need on. Mitte et ma oma sõpru ei armastaks. Üldse ma olen avastanud juba ilgelt palju inimesi, keda ma lootsin näha, aga ei saa seda mitte, sest nad on tööl või välismaal või kus iganes. Maido MSNi nimi oli viimane, sain sealt teada, et ta on kuskil… Noh, välismaal. Aprilli alguseni. Tore, tore. Nadja on tööl. Külli on tööl. Piia on vist ka tööl.
Teate, ma ei viitsi üldse tegeleda. Ma mõtlen, kes üldse tuleb. Ja siis seda, et mis me teeme. Ja siis seda, et ma peaks tõenäoliselt mingit alkoholi ja sööki muretsema. Ja siis seda, et ma üldse ei viitsi mõelda, mida ja kui palju.
Ma ei viitsi, ma ei viitsi, ma ei viitsi.
S*tt. Ilma igasuguse põhjuseta.
Isegi juua ei taha.
Ma suudan praegu välja mõelda ainult ühe asja, mida ma tahan. Seda… Ka ilmselt ei saa. Las ta siis olla.
Ma ei meeldi endale ka, tänan küsimast. Aga siin vinguma ikka peab – ehk hakkab kergem.
