Mulle helistati just Aipist ja sain kinnitust selle kohta, et nad EI pane saabastele lukke. Oi krt, kas ma pean tõesti hakkama iga jumala päev nende nööridega mässama? Ega ma mingi pungitüdruk pole, ma olen väga mugav tüdruk 😛
Aga uusi saapaid on hädasti vaja. Nöörid it is then.
Oeh!
Umbes kolme nädala eest sain suht juhuslikult tuttavaks väga huvitava inimesega. Mul polnud tema suhtes isegi mingeid kavatsusi, nagu tavaliselt kipub olema ja seda suurem oli mu üllatus, kui tema ise mu väga konkreetselt ära vedas. Sellest ajast peale olen nautinud head seltskonda ja head seksi ega ole eriti viitsinud süveneda sellesse, mis värk täpselt on.
Paari nõmeda kokkusattumuse tulemusena olin sunnitud seda tegema. Ja mis välja tuli?
Põhimõtteliselt sain avalduse osaliseks, et ma olen pikk kõhna tüdruk, kellele meeldib seksida, et ma pole eriline intellektuaal, aga sellest pole ka hullu, et KÜLLAP olen mina ka äge, aga Ruudu on ägedam ja ta oleks tahtnud temaga seksida, aga Ruudu polnud (minu pärast) nõus (so sweet, but so unnecessary)…
Ja pärast kõike seda imestas ta, miks ma pipardan ja ei taha temaga enam jätkata nii nagu enne.
Vau!
Tegelikult ei kavatsenud ma kõike seda üldse siin blogis teiega jagada, aga kuna mulle pühendati terve sissekanne, siis mõtlesin, et pean samaga vastama.
EDIT: Millegipärast otsustas ilus poiss kogu jutu hiljem ümber kirjutada, aga kuna mul tuli teda linkides veel vana jutt, kopeerin selle siis siia (see on lihtsalt liiga armas, et igaveseks kaduma minna):
Heh, kas sulle meeldivad pühapäevad? Mulle ei meeldi, pühapäevad on siukse imelikud uimased ja venivad päevad, kus peaks midagi tegema, aga mida ei viitsi teha.
Praegu on mingi suhteprobleem.
Mul on viimastel kuudel liiga palju tüdrukuid olnud ja see ei tee elu mitte ilusaks ja meeldivaks, kuigi see seda teha võiks.
Ikka ja jälle proovin elu jonksu seada ja minna sirgele teele, aga siis tuleb jälle pakkumine, millest ei raatsi loobuda ja olengi seal kust just olin välja saanud.
Ikka ja jälle tahaks kõik pikalt saata ja olla puhta südametunnstusega unistaja vanalinna tänavatel. Loota ja unistada täiuslikust tüdrukust, kes oleks nagu mina, keegi kellest kunagi ei tüdine, kes oleks piisavalt intelligentne, stiilne ja ilus. Keegi kelle sõbrannad tast ilusamad ei ole ja kes ei tekitaks ahvatlusi. aga noh, ikka ja jälle ikka ja jälle seeama ämber.
Ehk tuleb kunagi päev kui ma olen aus ja tore ja sirgejooneline.
EDIT 2: Nagu ma just avastasin, on ilus poiss mu kommentaarid ära kustutanud. Tõde on ilmselt valus 😛
Ma arvan, et edaspidi tutvustan ma kõigile potentsiaalsetele sekspartneritele kõigepealt Ruudut ja lasen neil hoolega järele mõelda, ega nad hoopis temaga seksida taha. Säästan aega ja vaeva.
Põhimõtteliselt olen ma surmani tüdinud. Kaks järjest, see on liig.
Vähemalt ei olnud ma seekord armunud (et kellelgi ei jääks mingit vale arusaama: ma olin algusest peale kindel, et ilus poiss pole enamat kui vaid seks, mul polnud tema vastu mingeid tundeid, kavatsust suhet luua vms).
Maailm on hukas. Miks ma pean inimestes pidevalt pettuma? Ja kust ma edaspidi head seksi saan? Arvestades fakti, et see ei kasva just puu otsas ja mul pole ei aega ega tahtmist järgmist idiooti otsida. Elu on ikka raske!
PS. Tundub asjakohane kopeerida siia ühe sõbra omaaegne hoiatus. Can’t say I wasn’t warned!
X jutust ma sain aru, et see vend on suht sihuke mahhineeriv libekala, et vaata ette 😉
PPS. Murakale ta nagunii algusest peale absoluutselt ei meeldinud.
PPPS. Pipsi vahetu kommentaar asjale:
Pips says:
oeh
see mees on ennast täis tõbras
tra ta on ju täielik idioot
minna naisele ütlema, et üks teine on ägedam
selleks peab olema debiil
ajudeta debiil
Selle koha pealt olen vist sunnitud nõustuma. Sad. So sad!
R says:
noh, millestki muust sa ju ei kirjuta oma blogis
alkohol, tv seriaalid ja purunenud suhted
Raske juhus. Ma olen selle üle varem pikalt mõtisklenud.
Liiga vähe ja liiga üldiselt kirjutada on mu arust neetult igav.
Liiga põhjalikult kirjutades saad hiljem kellegi käest pähe.
Liiga olulistest asjadest ei saa kirjutada, sest on inimesi, kes ei tohiks seda lugeda.
Ma lihtsalt ei oska kirjutada ilusaid ja huvitavaid üldsõnalisi asju, mida teistel huvitav lugeda oleks. Virtuaalne ekshibitsionism ei paista samuti kuskile viivat.
Tegelikult on julmalt suur soov kogu see blogi lihtsalt ära kustutada.
Mul ei ole sõnu. See on lihtsalt nii absurdne.
Ma ei saa aru, miks ma töötan ikka veel kohas, kus ilmselgelt ei hinnata mu pingutusi karvavõrdki, vaid arvatakse selle asemel, et ma kasutan oma tööaega ebaratsionaalselt ja tekitatakse pseudoprobleeme mu riietumisstiili teemal, mis on ilma igasuguse kahtluseta s*taks hea ja kui müüginumbreid üldse kuidagi mõjutab, siis ainult positiivselt.
Ma ei saa aru, miks mul tuleb ikka veel iga natukese aja tagant tunne, et ma võiks siin actually midagi paremaks teha (ja raban selle nimel nagu hull) ning et ehk polegi uue töö otsimisega nii väga kiiret (seda enam, et palk järgmisest aastast ka paremaks läheb).
Õnneks hoolitseb juhtkond selle eest, et mind iga jumala kord sama kiiresti maa peale tagasi tuua.
Ma andsin jälle alla.
Tahan uut tööd. And I’m working on it!
Võib-olla on asi selles, et ma lugesin liiga palju ühe inimese enamjaolt depressiivset blogi. Või ilmas. Või milleski kolmandas.
Aga kui mul oleks võimalus minna ära. Kaugele. Välismaale. Siis ma läheks kohe. Istuks kohe praegu Londoni lennuki peale näiteks. Ja vaataks koha peal, mis edasi saab.
Tööst sai järsku nii kõrini. Lugesin just mõttevahetust seoses inventuuriga, kus mõlemad osapooled rääkisid mu arust täiesti nõmedat ja mõttetut juttu. Jah, on rõve puudujääk. ei, ma ei tea, kuidas oleks kõige targem sellega käituda. Ei, ma ei hoia kalleid asju kunagi kohtades, kus need oleksid varastele kättesaadavad ja otse loomulikult tundub mulle, et mina olen ainus hea ja kohusetundlik, samas kui mu kolleegid on süüdimatud tähelepanematud luuserid.
Milline egoism ja eksiarvamus. Üldiselt olen ma täpselt samasugune luuser kui nemadki. Ma lihtsalt arvan endast hästi.
On hästi palju hästi toredaid kolleege, keda ma siiralt armastan. On neid, kellest on suva. On neid, kes ei meeldi. On ülemused, kes on kohati normaalsed ja kohati käivad ajudele igasuguste pseudoprobleemidega, mis ajavad nii meeletult tigedaks ja tekitavad tunde, et ma tallan tühja tuult.
Ja faktiks jääb see, et ehkki ma tunnen, et töö on mu teine kodu… Ma ei arene enam seal. Oleks aeg edasi liikuda. Aga on finantsilised kohustused, mis hetkel seovad. On viitsimatus otsida uut tööd. Praegu on kõik nii sissetallatud ja turvaline.
—
Ja need kuradi suhted. Mul on neist ka kõrini. Tahaks seda Hästi Õiget Tunnet. Sellist, mis oli A-ga. Ja Lepaga. Kellegi teisega polegi olnud. Tunnet, et kõik on õige, et kõik peabki just täpselt nii olema, see täiuslik mugavus TEMAGA koos olles…
On isegi olemas inimene, kelle puhul ma kujutan ette, et temaga võiks See Tunne olla, aga ma olen 100% kindel, et seda ei saa kunagi olema.
Ja siis on igasuguseid teisi inimesi, kes on ka väga huvitavad ja meeldivad ja kellega ma veedan hästi aega, aga mul on eelaimus, et Seda Tunnet nendega ei tule.
Ma võin muidugi eksida.
Nullseis igatahes.
Ja kuna ma väga väga tahaks, et See Tunne tuleks, siis see ju ei tulegi. Vana tuntud tõde 🙂
Ma muide arvan, et homme hommikul ärkan üles, teen kohvi ja röstsaia, lähen tööle, tõmban ennast pseudoprobleemidega käima, koristan ennast lolliks ja tunnen ennast jälle võrdlemisi hästi.
Aga praegu… Miks ei paku keegi mulle võimalust: paki asjad ja sõidame tunni pärast lennujaama. Ma läheks.