Mulle tuli just Myspace’i uudiskiri, aga mul pole mitte kõige vähematki mälestust seal registreerumisest. Ma ei leidnud kuskilt kohta, mis registreerumise aega ütleks, aga olin pannud postikoodi, millest sain teada, et elasin tollal Mustamäel – seega siis millalgi 2006. aastal.
Huvitav, MIKS ma seda tegin…
Ühtki uudiskirja pole ma kusjuures varem saanud.
Noh, hiljemalt 48 tunni pärast on see nende lubaduste järgi kustunud. Jube keeruline on sellistest kontodest lahti saada.
Leidsin eile öösel täiesti juhuslikult Piia ja Nadja blogist selle lingi. Ja jäin sinna lehele kaheks tunniks kinni.
Alguses ei pannud tähelegi, et küsimustele teemasid valida saab – googeldasin aga võõrsõnu. Olin ammu viimasel levelil, tahtsin näha, kas need küsimused kunagi ära ka lõppevad. Ilmselt mitte.
Siis möllasin veel maailma kaardi ja pealinnadega. Marisele meeldis kuulsate maalide osa.
Aga tegelikult jäin ikkagi mõttesse, mitmele küsimusele ma vastama pean, et üks näljane Aafrika (või pigem vist Aasia) vennike kõhu täis saaks. Kümme tera on ju nii väike kogus…
(Nad seal lehel veel kirjutavad, et enne sai iga õige vastuse eest 20 tera, aga majanduslanguse tõttu on nüüd jälle 10. IRW)
Iseenesest on igal juhul lõbus mäng. Ja arendav ka. 2710 tera olen siiani kogunud + veel mõned, mille tulemuse kinni panin.
Loen siin viimastel päevadel igavusemomentidel diagonaalis Matsi blogi. 2006. aasta alguses mainitud rate.ee meenutas mullegi aegu, mil võis avalikult rääkida sellest, et oled seal kasutaja ega ei pidanud sellepärast häbi tundma.
Nüüd ma küll tunneks.
(ise kustutasin konto vist 2006 sügisel)
Igal juhul tuli idee minna üle kuude (aastate?) korra reiti piiluma, lihtsalt huvi pärast.
Tegin lahti eriliste rubriigi ja kõige esimene pilt oli pruutpaarist, keda me pühapäeval raekoja platsis nägime, kus neid igast küljest pildistati.
Ma nüüd lähen otsin, kas mõni sõber ka veel päriselt reidis alles on. Kui ma suudan mõne kasutajanime meelde tuletada muidugi…
EDIT: Minu laps on ka reidis, päriselt 😀 Küll kellegi teise pildi peal, aga ikkagi. Muhahahahaaaaa.
Siiralt loodan, et selleks ajaks, kui ta arvutiasjadest midagi jagama hakkab (loe: kooli läheb), on rate.ee fenomen hääbunud.
…kui on olemas blogid. Ketserlik avaldus, ma tean seda isegi. Sattusin lihtsalt üle pika aja algusest peale üht blogi lugema – MrsB oma, mida olen enamik oma rasedusajast nagunii jooksvalt jälginud (ja minu puhul on see teatavasti ebatavaline, et ma üldse mingit blogi poole pealt alustan, perfektsionismipede nagu ma olen).
Aga nii põnev on! Kõik see, mis meid kui värskeid vanemaid ees oodata võib (ehkki kunagi ju ei tea, sest iga laps on omamoodi). Elu Austraalias… Ja üle kõige muidugi kolimine Londonisse – kõik enda mälestused tulevad nii eredalt meelde.
Nii see siis lähebki, nagu hea juturaamat. Ainult silmi rikun rohkem 😉
PS. Raamatuid ma tegelikult armastan, pole vaja materdama hakata!