virtuaalelu

Õnneliku lõpuga arvutilugu

Eelmisel neljapäeval hakkas mu läpakas ennast täiesti lambist suvalistel hetkedel välja lülitama, kuni sama päeva hilisõhtul enam üldse pilti ette ei võtnud.

Reede hommikuks polnud midagi muutunud ja mina olin hüsteerias. Vaadake, kirjutamine on minu suurim sõltuvus, arvuti on minu peamine side sõpradega, meelelahutus, infoallikas… Ma ei oska ilma.

Läksime Külli poole, et nende arvutit kasutada – kõigi vajalike kõnede mobiililt tegemine oleks viinud pankrotini, aga Abikaasal on ostetud Skype’is krediiti, millega saab väga odavalt lauatelefonidele helistada.

Kõigepealt saime Eesti poole pealt kinnitust, et Delli garantii on rahvusvaheline, pole vaja mingit ostudokumenti, piisab service tagist. Siis otsisime tükk aega netist Norra Delli klienditoe telefoni taga. No tõsiselt, Delli leht on segane. Lõpuks leidsime, helistasime. Palju automaatvalikuid, kõik jutt Norra keeles. Suvaliselt numbreid klõpsides jõudsime lõpuks inimeseni… Sealt edasi saime kümme korda rääkida üha uutele inimestele oma murest, öelda service tagi ja seejärel suunati meid järgmise inimese juurde. Umbes iga kolmanda suunamise järel ei vastatud või katkes kõne ja alustasime kogu janti otsast peale 😀 LÕPUKS õnnestus saada ühendust õige inimesega, kes ütles, et kuna meie arvuti on ostetud teisest riigist, peame esiteks netis mingi andmete värgi ära täitma, et see Norras nö arvele võtta, siis saame garantiisse anda – mis siin riigis tähendab, et kuller tuleb koju ja viib arvuti ära, ise kuskile viia ei saa. Andmete muutmine võis kodulehe andmetel võtta aega vist kuni 15 tööpäeva, aga teenindaja arvas, et paari päevaga peaks korras olema ja siis võib mehe järele kutsuda.

Reedel alustasin Külli poolt koju jõudes uue puslega ning lõpetasin selle kokku panemise öösel kell pool neli 😀

Laupäeval oli õnneks terve päev tegemist – lastering, nädala toidushopping, siis magasime kõik väsimust välja, õhtul lugesin Abikaasa nutikast blogisid ja FB-d ning siunasin, sest nii ebamugav oli.

Pühapäeva hommikuks oli mu kallis IT-geeniusest Abikaasa välja mõelnud parema süsteemi. Meil on siin ka laste arvuti, minu kunagine säästuläpakas – Poiss kiskus sellelt mõni aeg tagasi peaaegu kõik klahvid küljest ja wifi vastuvõtja on sel olematu, nii et kui just ruuteriga samas toas pole, siis netti ei saa, aga nad vaatasid sealt vahel videosid. Ruuter on teatavasti üleval korrusel omanike juures… Abikaasa nutitelefon võtab aga wifi kenasti välja ning sellest sai modem, mis andis USB kaabliga neti ka läpakasse. Ära kistud klahvid olid mul kenasti kaasas, Abikaasa pani enamik neist külge tagasi. Arvuti oli küll tapvalt aeglane ja netiühendus kadus pidevalt, nii et pidime iga natukese aja tagant telefonil klahviluku maha võtma ja seda natuke ringi liigutama, siis tuli tagasi – aga pärast kaht päeva ainult nutika kaudu netis käies olin sellegi võimaluse üle pisarateni tänulik.

IMG_5329

Tänulikkust jagus umbes-täpselt üheks päevaks, sealt edasi ärritus aina suurenes, sest see arvuti on ikka tõesti käkk. Pärast seda, kui olin poolteist aastat kasutanud veatult toimivat imemugavat ja -kiiret Delli, oli see tõeline katsumus. Seega küpses plaan osta teine läpakas – nagunii oli kavas Abikaasale enda oma osta, sest me oleme ühe arvuti jagamiseks liialt suured sõltlased ja see oli seni õnnestunud vaid tänu tema ebatavalisele magamisgraafikule (no ja nutikas oli ka, millest ta ikka FB-d ja uudiseid luges). See kuu oli esimene, mil üldse mingi raha üle jäi – päris kõik ei läinudki autoremondile ära 😀 Nii et vajalik summa oli meil ka olemas.

Tahtsime minu omale sarnast Dell Vostrot, aga neid Norras eriti ei müüda. Vostroid leidsime ainult paar, teisigi Delle oli pigem tagasihoidlik valik. Lõpuks vaatasime lihtsalt i5 prosega arvuteid, kõiki firmasid. Hinnad tundusid kirvelt kallid.

Täna pidin uuesti perearstile minema, et oma õnnetu tabletiretsept lõpuks kätte saada, seega viisime lapsed Külli hoida ja olime nagunii linnas. Pärast arsti käisime läbi kolm kohalikku elektroonikapoodi – Expert, Elkjøp ja Lefdal. Esimeses kahes polnud midagi sobivat, viimases leidsime kaks, mille vahel kaaluda. Üks oli 2000 kr allahinnatud Acer (soodustus oli seetõttu, et mudel oli mõnda aega poes näidiseks väljas olnud), mil suurepärased näitajad, aga 6000/€849 tundus siiski liiga kirves hind – 6200 eest oleks saanud ühest netipoest juba Dell Vostro suisa i7 prosega. Teine oli Dell Inspiron – 15,6-tollise ekraaniga, jube kolakas, koleda välimusega ja läikiva ekraaniga, mida mõlemad vihkame. Aga… HIND oli sel vaid 3495/€477. Olime eelnevates poodides kõiki i5 prosega variante vaadanud ja alla 5000 ei olnud midagi, hinnad olid pigem 6000+.

Abikaasa oleks juba peaaegu kallima Aceri ära ostnud, talle imponeeris selle SSD ketas – kuna see ketas oli aga ainus ja kõigest 120 GB ning ekraan oli ka läikiv, hakkasin mina protestima. Nagu öeldud, oleks netist saanud peaaegu sama raha eest veel parema prosega mati ekraaniga Delli, mil väiksem SSD ketas ja suurem tavaline. Aga jah, see kallis hind, lisaks netist tellimise puhul veel ooteaeg…

Läksime Külli poole, surfasime veel Norra veebipoodides, seejärel võrdlesime hindu ka Eesti omadega. Kui ma Eestist ka ühtki i5 prosega läpakat alla €500 ei leidnud ja väiksemamõõdulised olid sealgi €600+, siis leidsime, et võime selle odava Delli ära osta küll.

Nii ta läks ja ostis. Nüüd on Abikaasa arvutiks Dell Inspiron 3521 – i5 prose, 6GB RAM, 750 GB ketas. Netipoes oli sama mudeli hind 4995 – pole õrna aimugi, miks poes pea kolmandiku võrra odavam, täishinna eest poleks kindlasti ostnud. Välja näeb mu meelest küll tõesti jube kole (15,6 ja eraldi num-klaver pole ikka üldse minu tassike teed, lisaks see õudne kaas, ümarad nurgad ja läikiv ekraan), aga õnneks mehi huvitab sisu välimusest rohkem ja meil polnud mõtet praeguses rahalises seisus välimuse eest suuri summasid peale maksta. Win 8 suhtes oli suur skepsis, aga Abikaasa sõnul on see õnneks üsna okei.

IMG_5366

IMG_5370

Uue Delli toitejuhe oli minu omaga identne. Proovisime seda kodus minu läpaka taha, läpakas hakkas tööle 😀 Seejärel proovisime jälle minu juhtmega ja töötas ka. No täiega idioodi tunne, head IT-spetsialistid me ikka oleme, ah 😀 Teeninduse mees küsis ka, ega viga juhtmes pole, aga meie arvasime, et pole, kuna tuluke juhtme küljes oleva plastikjunni peal ju põles… Nojah, ilmselgelt on lihtsalt mingi ühendus kehv, eks seda juhet ole üksjagu ruunatud ka.

Niisiis ongi nüüd nii, et me ostsime uue läpaka, kui oleks piisanud vaid juhtmest. Küsisin Abikaasalt, kas viime tagasi (siin see oleks ilmselt isegi õnnestunud), aga ta ütles, et ei vii 😀 Eks meil ole aeg-ajalt ikka neid hetki, kus tahaks korraga arvutis olla, kahe arvuti omamine lihtsalt võtab pereelus pingeid maha ja minu puhul pigem vähendab arvutis istumise aega – varem oli mul tunne, et tuleb ära kasutada iga hetke, mil arvuti on vaba, sest äkki hiljem enam ei saa 😀 Eraldi pluss on ka see, et nüüd pole enam probleemi teleka ja arvuti ühendamisega – see, kes tahab vaadata, ühendab oma arvuti taha, teine saab enda omaga rahulikult laua ääres edasi istuda.

Mulle peaks ilmselt uue juhtme ostma, aga kuna praegune hetkel veel töötab, Abikaasa arvutil on uhiuus täpselt samasugune ja tema aku peab üle 4h, siis vist veel ei viitsi 😀

Sihuke tore lugu siis. Lõpp hea, kõik hea 🙂 Pärast kõiki neid läbielamisi olen ma lihtsalt pisarateni tänulik võimaluse üle jälle oma ustava Delli taga istuda. Siin on kõik mu vajalikud dokumendid ja fotod, siin on mu seaded ja bookmargid, see on nii kiire ja mugava klaviatuuriga… Trükkimine on nüüd jälle lust ja rõõm. Sain oma elu tagasi 😀

Järgmisel nädala lõpus on Abikaasal pühade tõttu suisa viis vaba päeva ööd järjest, nii et kaks arvutit kulub selleks ajaks marjaks ära 😛

Ma olen palju kordi mõelnud selle üle, et TEGELIKULT ei ole arvutisõltuvus ilmselgelt eriti hea asi 🙂 AGA. Arvutis on NII PALJU häid asju, et minu meelest on see sõltuvus õigustatud. Eriti praegu ja eriti minu puhul – kuna olen välismaal, siis on see mugavaim ja odavaim viis lähedastega suhelda ning blogi ja e-mailide kirjutamine on mul igapäevane vajadus. Samuti ei oska elada ilma võimaluseta igal hetkel endale vajalikku infot välja googeldada… Nii et katsun lihtsalt arvutiaega piirata, eriti laste ärkvel oleku ajal ja lasen aga samamoodi edasi.

Mis me küll teeksime ilma arvutiteta, ah 🙂

Imeline FB purity

Ma kasutan FB Purityt juba tükk aega – see on otsatult mõnus. Saab valida, mida feedis näitab, et feed sorteeritaks alati most recent järgi, saab ära keelata reklaamid, näha soovi korral timeline‘i ühes tulbas jne jne jne.

Ühesõnaga enam-vähem kõik, mis ei huvita, oli mul ammu ära keelatud, aga FB-s tekib järjest vastikumaid uuendusi. Esimene asi, mis mind halliks ajas, oli games feed vasakus ääres, see näitas kogu aeg numbrit, mis suurenes vastavalt sellele, kui palju mänge sõbrad mängisid. Numbrist lahti saamise ainus võimalus oli sellel klikkida ja see pidev klikkimine käis närvidele (aga number käis veel rohkem). Leidsin lõpuks lahenduse kuskilt netist mingist YouTube’i videost, kus AdBlocki abiga selle ära varjata sai. AdBlocki kasutan ka nagunii juba ammu, muidu ei saa ju normaalselt uudiseid lugeda, nii et olin väga rõõmus.

Rõõm oli aga lühike, sest tehti pages feed. Selle taga suurenes samuti märguannete number vastavalt sellele, kuidas lehed, mida laigin, uut sisu tootsid. Vaat, kui ma midagi laigin, siis ma loen nende sisu nagunii feedist, nii et see number… Täiesti mõttetu ja KURADI närvidele käiv.

Viimaseks piisaks karikasse ilmus täna like pages, mille all pakuti lehti, mis võiks mulle meeldida ja SEE märguande number ei kadunud kuskile – ilmselt oleks kadunud alles siis, kui ma oleks kõik need 14 lehte laikinud. Mida ma ilmselgelt ei tee, eks.

Ma olin NII tige! Ma siiralt vihkan neid märguande numbreid asjade kohta, mis mind ei huvita. Need on vägagi asja eest kõigis gruppides, kuhu kuulun (sest ma kuulun ainult sellistesse, mille sisu mind tõepoolest huvitab), aga  asjade juures, mis mind EI huvita… Blah. Mulle kohe käib närvidele selline risustamine.

Aga järsku torkas pähe, et FB Purityl on äkki võimalusi, mida ma pole avastanud. Läksin lähemalt uurima ja lugema ning avastasingi custom CSSi, kus oli antud hunnik koodijuppe, mida vastavasse kasti kopeerides sai kõik, mis närvidele käib, ära varjata. Kui need üldised valikud ja linnukeste võimalused olid kõik selleks, et feedi sisu korrigeerida, siis custom CSSi alt leiab abi just vasaku tulba suhtes ja veel otsatult palju muid asju.

Nii et kopeerisin kaks koodijupikest ja nüüd on mul vasakul varjatud nii pages kui apps ja kõik sinna alla kuuluv jama – näha on ainult favourites ja groups ning allpool nende sõprade pildikesed, kes online on. Neid pildikesi ma kusjuures ei kasuta kunagi (ei teagi, miks), olen harjunud jutustamiseks sõpru vasakult alt nurgast asuvas hüpikaknast valima… Aga need pildid üldse ei häiri 🙂 Ja kõik muu on väga vajalik. Kõik ebavajalik on kaotatud. Imeline! Paremas tulbas näitab mul ainult seda, kelle sünnipäev on, ei reklaame ega muud jama.

Nii et… FB Purity on täiesti geniaalne leiutis ja soovitan seda soojalt kõigile. Panen siia ühe screenshoti ka (FB Purity valikute aken avaneb FB akna peal – näete, kui puhtad ääred on, ah?? Ma gruppide nimed kustutasin privaatsuse huvides ära ja sõprade pildikesed udustasin), et te saaks aimu, mis valikuid pakutakse. Ja tegin punased ringid ümber oma tänastele avastustele – alumisest lingist tulevad kõik koodijupid ja üleval on ring ümber valikul, kuhu need kopeerida tuleb. Kastis on näha minu värskelt ära varjatud asjad 😛

Ühe ajastu lõpp

Seoses sellega, et siinne internetiühendus nõuab igapäevaseid restarte ja MSN mul automaatselt sisse ei logi, otsustasin selle täiesti maha jätta ja täiskohaga Skype’i kolida. See on mul juba aastaid MSNiga paralleelses kasutuses olnud, aga senini pigem helistamiseks, kirjalikud vestlused sai harjumusest ikka MSNis peetud. Mulle meeldisid sealsed emotikonid, olin nendega harjunud. Aga ma kasutan ka endiselt 2009. aasta versiooni – see uus on igas mõttes õudne. Kuna aga automaatse sisselogimise probleem oleks tõenäoliselt lahenenud vaid uuema versiooni kasutusele võtuga, siis ei näinud ma mingit põhjust seda teha – nagunii tundus, et enamik sõpru on Skype’ile üle läinud.

Lisasin siis rõõmsalt need kontaktid, keda Skype’is seni polnud… Ja kaks päeva hiljem otsustasin, et krt, see Skype kasutaja käib ikka liigselt närvidele, nii et tegin uue konto ja lisasin kõik uuesti 😀

No ja siis veel paar päeva hiljem tuli uudis, et MSN muutubki varsti Skype’iks. Hehe.

Aga ma ise olen küll väga rahul. Umbes sama hea tunne on, nagu pärast Orkuti konto sulgemist – ma olen minimalist ja mulle meeldib, kui ma saan asjad võimalikult vähestes kohtades aetud. Skype’i kontakte on MSNiga võrreldes poole vähem, sest ma ei viitsinud lisada neid, kellega nagunii pea kunagi ei räägi – lõppeks on olemas ka FB chat, mis noil harvadel kordadel asja suurepäraselt ära ajab. Igapäevaseks suhtluseks see mulle ei istu, jutuaken on liialt väike. Tean, et seda saab nii MSNi kui Skype’iga ühildada, aga ega ma ei tahagi, läheks liialt kirjuks. Praegune süsteem on mõnus.

Sellegipoolest, MSNi suhtes on äärmiselt nostalgilised tunded. Minu esimene IM programm ikkagi, AIMid ja muud taolised on minust puutumata jäänud. Oh neid tunde, mis läbi aegade MSNis veedetud on…

Iga asi saab ükskord läbi. Rate.ee, Orkut, nüüd MSN. Vaatame, mis järgmiseks 😛 Kas näiteks Google+ sööb kunagi FB välja? Ma pole senini vaevunud sinna kontot tegema…

Kui ma juba oma netimajandust ümber korraldamas olin, siis otsustasin Gmaili süsteemid ka natuke ümber teha, mis tähendas suuremal hulgal kirjade ühest kastist teise kopeerimist ja seadete muutmist. Nüüd olen rahul – ülikooliaegne hüüdnimi pole enam üheski olulises kohas kasutusel. Kohe täiskasvanu tunne on 😀

Et mis siis õieti juhtus

Juhtus nii, et veidi üle kahe nädala tagasi esmaspäeva õhtul ma avastasin, et blogi on maas. Mingeid probleeme on omaette oldud viie kuu jooksul paar-kolm-neli korda varemgi ette tulnud, nii et sarnaselt eelmistele kordadele pöördusin tuttava poole, kelle serveris oma blogi hoidsin, ning küsisin, mis lahti.

No lühidalt oli nii, et mu blogi tekitas serveris julma ülekoormust. Seda on vist korra varemgi juhtunud. Miks, ei tea – mina ei teinud mitte midagi. Tuttav ütles, et ta ei mäleta, kuidas selle eelmine kord ära lahendas, tal on juhe koos ja järgmine päev programmeerijaga vaatab.

Ja siis ta lihtsalt ignoreeris mind kaks nädalat. No põhimõtteliselt ignoreerib siiamaani 😛 Vaadake, ta ongi maailma kõige süüdimatum tüüp. Ta on kohe eluvorm omaette. Need, kes teda tunnevad, saavad hästi aru, millest ma räägin. Ühesõnaga – ma ju ise teadsin, millega riskisin, kui oma blogi tema serverisse panin. Aga jah, seni oli kõik väga hästi olnud, varasemad korrad aitas ta mul alati max päevaga asjad korda saada.

Ja vaadake, ma ei tea siiani, kas nood erinevad probleemid, mis mul ette tulnud on, on sõltunud minust või serverist. Ma tõesti ei tea!

No igatahes, jätkakem. Pärast seda, kui ma olin üritanud tuttavaga tulutult mitmeid kordi ühendust saada (liiga tihti ei tahtnud ju torkida ka), avastasin nüüd laupäeval, et esmaspäeval, viis päeva varem, oli too programmeerija mind Skype kontaktidesse lisanud. Ma tõesti ei pannud seda pisikest number ühte Skype aknas tähele… Nädal aega lihtsalt ootasin ja passisin tühja… Lisaks sellele nädalale, mis ma juba enne oodanud olin, eks.

Võtsin siis kontakti kenasti vastu ja nüüd esmaspäeval sain lõpuks rääkida. Tuli välja, et temale oli jäetud musta töö tegemine ehk mulle ütlemine, et nemad väidetavalt ei tea, kuidas asja korda saada ja kellegi leidmine, kes oskaks, maksab raha.

Tähendab, fair enough, eks. KUI see oli minu tekitatud probleem, siis ilmselt ei olegi nende ülesanne seda lahendada. Aga mind kaks nädalat lihtsalt IGNOREERIDA ja asi kellegi teise kaela lükata… No see teine inimene oli sama tige kui ma ise. Ma ütlesin talle ka, et TEMA selles olukorras kuidagi süüdi pole 😀 Aitas mul kenasti blogi seal serveris kokku pakkida, et ma saaksin mujale kolida.

Sest jah, nende kahe nädala jooksul olin katsetanud meeldetuletuseks nii Bloggerit kui WP online varianti – ja tuli üpris kiirelt meelde, miks ma omaette kolida tahtsin. Niisiis oli ilmselge, et pean oma blogi teise serverisse kolima – ajastus oli selles mõttes hea, et aasta ettemakstud hostingut oli just täis saamas. Tegin taustauuringut, leidsin talutava hinnaga piisavalt tuntud Eesti pakkuja – nii et nüüd olen Netpointi serveris ja maksan neile €3.77 kuus (tuttavale maksin €3.50). Pidin ainult liituma ja FTP kaudu oma kaks faili üles laadima, nemad panid kõik muu tööle. Nüüd vähemalt on mul kindlus, et kui mingi probleem tekib, siis nende klienditugi tegeleb minuga, mitte ei ignoreeri kaks nädalat.

Et jah… Keeruline värk on see omaette olemine. Ma ei tea, millest probleemid tekivad ja ma ei tea, kes neis süüdi on. Kui ma ise olen, küllap siis õpin hädaga neid ka lahendama. Peaasi, et teine pool minuga koostööd teeb, mitte ei ignoreeri.

Eks ole näha, kuidas nüüd uues serveris lood on. Pöidlad pihku, et probleeme ei tekiks!

Armas on see, et ma ei jõuagi kokku lugeda, kui palju lugejaid minuga nende kahe nädala jooksul erinevaid kanaleid pidi ühendust võttis. Tunti muret ja tunti puudust 🙂

Selle vahepealse blogivaba aja jooksul sai Herziga arutletud, et oleks ju hea kerge, kui me oleks ka sellised tavalised kõrge privaatsusega eestlased, kes enesest mitte midagi võõrastele avaldada ei taha. Siis ei oleks vajadust blogida või teeks seda kinniselt ja olekski korras. Aga näe, ei ole lihtsalt, ei ole. No ei oska mina sahtlisse kirjutada, see on igav. Mulle meeldib dialoog! Need kaks nädalat kirjutasin esimest korda elus FB-sse eraelulisi nupukesi, varem pole ma seda kunagi teinud. Aga blogisse kirjutada on ikka palju etem. Mm, aga peakski FB üle vaatama ja sealt ka mõned asjad siia kopeerima.

Scroll to Top