Blogi sai täna õhtul Lontu abiga uude serverisse kolitud ja tundub, et kõik töötab. Kergendus! Nüüd olen nii tark, et järgmine kord oskan seda kõike juba ise teha. Ma muidugi loodan, et third time’s a charm ja seekord sattus nii normaalne teenusepakkuja, et ei pea enam kuskile kolima.
Aga pikemalt räägin siis, kui koju tagasi jõuan. Praegu olen Tallinnas Pipsi juures ja ootab viimane Somersby… Kõik teised olen juba ära hävitanud 😀
Tahtsin Plikale sünnipäevaks puidust torti kinkida, selle otsinguil jõudsin AliExpressi lehele. Nimi on tuttav varasemastki, aga pole kunagi süvenenud, mida seal pakutakse ning millistel tingimustel. Kiire googeldamine kinnitas, et tellida võib. Kohale jõudmiseks peab tublisti aega varuma, aga kui ei jõua, saab ka raha tagasi – müüja ei saagi seda enne, kui ostja on kinnitanud, et kaup kohal ja korras. Ja kuna asjad saadetakse enamasti kingitusena, ei tule reeglina ka miskit juurde maksta – nii ütlesid need, kes olid sealt palju tellinud. Ma siis loodan, et mul läheb sama hästi.
Sünnipäevaks ei jõua sealt muidugi midagi ära tulla, aga jõulukingitus on mul Plikale olemas – selline võrratu komplekt, mis maksis €34. Teine variant, mida kaalusin, oli selline – ka hästi nunnu ja plussiks see, et tordil olid küünlad, aga teises komplektis oli veidike rohkema raha eest tunduvalt rohkem kraami.
Poisi jõulukink tuleb ilmselt ka sealt. No näiteks selline tööriistakomplekt 😛
Me pole lastele enamasti sünnipäevaks ja jõuludeks ise kinke teinud, sest teised ju kingivad nagunii palju. Seda enam võib nüüd ükskord ka ise miskit ilusat osta 🙂
Aga see leht on ikka müstiline, seal on tõesti kõike. Kuna mina olen täna mänguasjade lainel, siis näiteks DIY nukumaja koos mööbli ja LED tuledega 😀 Ainult aega on vaja, et soodsamad diilid üles otsida (hinnavahe on samal asjal sageli kahekordne, mõnel on postikulu kallim kui asi ise, mõnel jälle saadetakse tasuta) ja oodata, et pakk lõpuks kohale jõuaks. Äge!
Kui sain esimest korda teada, et Google Reader kaob, siis otsisin alternatiive, aga netist leitud kokkuvõtete põhjal ei tundunud ükski piisavalt sarnane ega ahvatlev – no näiteks Bloglovin’ on hästi popp, aga mulle meeldib just see, kui kõik postitused erinevatest blogidest tulevad kokku ühele lehele, mida mugavalt alla kerida, mitte aga järjest klõpsimine. Ühesõnaga kirjutasin lihtsalt petitsioonile alla ja lootsin, et ehk jääb Reader alles või siis otsin hiljem edasi.
Täna käis Kratt küsimas, kas ma olen juba midagi leidnud, googeldasin uuesti ja leidsin selle artikli, kust kohe kõige esimene variant The Old Reader tundus just see, mis mulle vaja. Proovisin ära ja ei pidanud pettuma – minu jaoks täiesti ideaalne lahendus.
Esimene hetk hämmastas mind see, et Google Readeri sisu eksportimiseks pidin kasutama Google Takeout’i, mis tegi mulle zip-faili, aga selle lahti pakkinud, leidsin xml-fail kenasti-kiiresti üles.
The Old Reader võimaldab sisse logimist nii Google’i kui FB kaudu, seega suurepärane, ei pea hakkama eraldi liituma-logima. Laadisin aga oma faili kenasti üles ja natukese aja pärast oligi kõik olemas. Seadetest sain kõik endale vajalikud muudatused kenasti ära teha (mulle meeldib, kui vasakpoolses listis näitab ainult neid blogisid, kus on uusi postitusi ja paremal pool peavad olema postitused sorditud alates vanemast ning samamoodi näha ainult need, mis lugemata) – nüüd ongi mul uus üsna samasugune minimalistlik ja mõnus RSS lugeja, mis ei kao ära 🙂
Tegin screenshotid ka, võrdluseks (kui tahate suuremalt näha, siis parem hiireklõps pildil ja open image in new tab). Jätsin teile näha ka oma brauseri vahelehtede ja lemmikute rea ning gadget bari. Vaikimisi on mul alati lahti neli lehte – reader, mail, FB, blogi, siin Norras ka viies – finn.no tasuta ära antavate asjade leht. Ülejäänud lehed on need, kust mul parasjagu millegi lugemine või vaatamine pooleli on. Kui brauseri kinni panen, tulevad uuesti avades täpselt samad lehed lahti. Ja ilmateated on ka alati silma ees, et ma saaks kade olla, kui teistel on soojem kui meil 😀
The Old Readeri eelis on see, et ta näitab uute postituste arvu vahelehel kõige alguses – kui palju vahelehti lahti on, siis on need nii väikesed, et lõpus olevat numbrit lihtsalt ei näeks.
Huvitav, millest see tuleb, et vahel käib kommentaariumis elav arutelu, vahel on täielik vaikus? Muidugi sellest, kui tihti ja mis teemadel kirjutan 😀 Aga jah, mingit seaduspära ei paista väga olevat.
Viimasel ajal pole ma eriti kirjutanud ja isegi kui kirjutan, siis erilist tagasisidet ei saa. Aga käisin just üle hiigelpika aja statistikat vaatamas ja see väidab, et lugemas käiakse küll.
Kuidas need statistikamootorid üldse külastusi loevad, ei tea. WordPressi enda Jetpack näiteks väidab, et tänaseid külastusi on siiani 558. SiteMeter, mida olen suht algusaegadest peale kasutanud, aga 498. Kust see vahe tuleb? SiteMeteri puhul on seaded nii sätitud, et minu enda brauseri külastusi arvesse ei võeta. Jetpacki puhul ma ei tea, aga loogiline ju oleks, et ei arvesta mu enda käimisi, peaks nii tark olema küll.
Ja SiteMeteri väitel on külastuste keskmine päevas 906. See number oli mitte väga ammu 300 🙂 Siis millalgi 600 🙂 Nüüd siis nii. Ehk et inimesi nagu käiks järjest rohkem, samas keegi kaasa ei räägi.
Mu blogroll on kindlasti üks asi, mis siia meelitab. Kui ma pole ka ise miskit kirjutanud, siis teised ikka on, siit minnakse edasi. Ja minul klikid muudkui tulevad. Klikid, mis mõnel puhul on mõnele lehele nii olulised… Minule ei anna need midagi 🙂
Miskipärast jube paljud arvavad, et ma peaks ennast blogi kaudu turundama. Ei ole mina siiani välja mõelnud, kuidas ma seda tegema peaks. Ma ei kirjuta ju blogi reeglite järgi “kuidas kirjutada blogi, mis oleks kõigile jube huvitav lugeda” – pigem vastupidi. Südamerahuga kirjutan aeg-ajalt sellest, mida ma hommikuks söönud ja mida oma koduperenaise päeva jooksul teinud olen 😀 Kirjutan nii kaootiliselt, tõesti vaid sellest, mis hetkel oluline. Kui olulised asjad mingil põhjusel veel blogis avalikustamiseks valmis pole, siis hoopis vaikin.
Üks või kaks korda olen vist üritanud oma blogi enda “turundamiseks” ära kasutada. Üritasin ennast kuskile tööle pakkuda. Ei vaevutud isegi vastama 😛 S*tt turundamine järelikult? Mitte et ma põeks, ju siis ei pidanud nii minema 🙂 CV-sse blogi lingi panemine tundub nagu ka kohatu. Nii et jah, ei oska ma seda blogi kuidagi ära kasutada turundamise mõttes – kui keegi mulle endale mõne pakkumise teeks, oleks muidugi tore. Selleks, et ennast blogi kaudu otseselt müüa, peaks vist ikka kirjutama oma nime alt ja olulisematel/intrigeerivamatel teemadel.
Ahjaa, midagi on mu klikkidest siiski kasu olnud. Vastutasuks selle eest, et panin blogi lõppu lingi, sain ühe Minu-sarja raamatu 😛 Selle lingi puhul luges just aktiivne liiklus mu lehel ja mind see kuidagi ei häirinud. Teie pole ilmselt tähelegi pannud, et see olemas on 🙂
Siiski. Kui paljud neist väidetavast 900-st külastusest on korduvad? Lihtsalt need, kes käivad vaatamas, kas on juba midagi uut? Kui palju on neid erinevaid inimesi, kes siin käivad? Sest number ju järjest kasvab – järelikult millegi arvelt. Ehk tõesti vaid nende arvelt, kes mu enda blogi ei loegi, kasutavad vaid blogrolli 😀 Sest väga paljud ütlevad, et saavad minu juurest arvestatava osa oma klikkidest.
No mis seal ikka. Kommentaarid on muidugi alati meeldivad, aga kirjutan ju ikka edasi, ka siis, kui neid eriti ei tule. Kirjutan, et mäletada. Kirjutan lootuses, et keegi leiab siit midagi kasulikku. Lootuses, et kedagi paneb minu kirjutatu edasi mõtlema… Või ellu positiivsemalt suhtuma.
Kõigile meeldida ei saa ja see pole eesmärk. Küll aga tahaksin olla hea eeskuju ja anda motivatsiooni… Kõigile, kellele ma võiksin meeldida 🙂 Hea on ju ennast kasulikuna tunda.
Peaks ehk jälle mingisuguse lugejaküsitluse korraldama, aga kogemus näitas, et juba teine sai vähem tagasisidet kui esimene. No ja mida mul enam küsida on? 🙂
Vaidlesin Radicenteriga peaaegu nädal aega, kelle probleem see on, et mu leht on maas ning kes peaks selle korda tegema. Kui alguses olin viisakas ja kannatlik, siis pärast nende vastustega viivitamist ning lõpuks väitmist, et tee ise, olin ma juba päris kuri ja saatsin neile väga konkreetse vastuse, et isegi kui vea parandamine pole nende töö, siis sellise munemise peale (mina saatsin neile lehel oleva veateate teisipäeval, sain selle kohta vastuse alles neljapäeval, kui teist korda küsisin, mis värk on) võiks nad ikkagi mulle vastu tulla ja asja ise korda teha.
Sellele kirjale nad ei vastanud. Pisuke konsulteerimine paari IT-alaga rohkem kursis oleva tuttavaga kinnitas, et jah, vea parandamine oli rangelt võttes minu töö, teenusepakkujale saab ette heita vaid puudulikku kommunikatsiooni ning nende googeldamine näitab ka üsna kiirelt ära, et tegu ongi mitte eriti meeldiva firmaga, mistõttu vastutulekuid pole neilt mõtet oodata.
Seega võtsin vahejuhtumit Radicenteriga kui ebameeldivat õppetundi nr 2: kuidas endale MITTE serveri haldajat valida. Õppetund nr 1 pärineb mäletatavasti eelmisest sügisest, kui blogi tuttava serverist Netpointi kolisin – pärast seda, kui seal mingit probleemid tekkisid ja tuttav mind lihtsalt ignoreeris, selle asemel, et kohe öelda, et pole tema mure… Ja ma muideks siiani arvan, et OLI tema mure, sest ühtki sellist jama pole pärast kolimist esinenud. Too praegune jama oli väga konkreetne ja kaasnes lehe uude serverisse kolimisega, uuele serverile aga ei sobinud mingid mu lehe vanemad seaded, mis enne töötasid.
Ehk et jah, ei tasu panna oma lehte pohhuistist tuttava serverisse ning enne teenusepakkuja valimist tuleks teda googeldada 🙂
Aga miks ma seda kõike üldse täna kirjutan? Sest ma sain just Radicenterilt vastuse oma kümme päeva tagasi saadetud kirjale:
Näeme, et olete domeeni tikriblogi.net kodulehe juba tööle saanud.
Tõepoolest, Sherlock, tõepoolest.
Mind HÄMMASTAB, mis nende inimeste peas liigub. Kas nad ISE ei tule selle peale, et kui mulle KÜMME PÄEVA HILJEM selle ilmselge tõdemusega vastata, on ainus tulemus see, et ma VIHASTAN JÄLLE. Ma olin selle vahejuhtumi juba unustanud ja neil oli vaja seda mulle miskipärast uuesti meelde tuletada.
Aga noh, selleni me juba jõudsime, et Radicenter ei ole just kõige meeldivam firma. See kiri tundub kinnitavat, et nad on kõigele lisaks ka kergelt juhmid. Ja kui mu blogi peaks varsti mingil saladuslikul põhjusel jälle maas olema, siis teate, et see on Radicenteri kättemaks nende juhmiks nimetamise eest 😀