Kuigi esimene tänahommikune emotsioon oli piiritu kergendus, sest Mees suutis jälle täislauseid moodustada, ilma seinast kinni hoidmata ja oigamata kõndida ning veel mõndagi muud (muig), siis pärast tema tööle minekut jäin ma kuidagi torssi ja mõtlikuks.
Kui Iiris küsis, miks mul juba nii vara hommikul paha tuju on, ei osanud ma talle esimese hooga isegi vastata. Aga ma mõtlesin asja üle nii ja teistpidi ning jõudsin järeldusele, et see korter pole pärast pea nelja nädalat minu jaoks ikka veel kodu. Et ma ei taha seal olla ning kasutan iga võimalust, et eemale saada. Iirisel oli vaba päev ja ma oleks võinud temaga koos chillida ja aidata tal veidi koristada, sest Murakas tuleb oma õdedega ööseks, aga tulin juba hommikupoolikul tööle netti, ehkki alustan alles kella kolmest.
Et keegi valesti aru ei saaks – ma ei ürita praegu mitte kedagi mitte milleski süüdistada. Ei poisse ega iseennast… Pigem analüüsida põhjuseid, miks nii on ja mida teha, et enam nii poleks.
Sest halb on elada nii, kui kodu on vaid koht, kus magada. Ma ei mäleta, millal ma seal viimati sõin (õigemini – süüa tegin, mingit rämpsu olen ikka vahel koju kaasa ostnud). Me saime tänu Iirisele lõpuks suurema laga koristatud, aga kõik on ikkagi veel nii poolik. Ammu oleks olnud vaja kokku leppida mingid üldised reeglid koristamise/elamise korras hoidmise suhtes, aga olen selle asemel ise segadust juurde tekitanud ja seda ignoreerinud.
Mind häirib sügavalt, et pärast peaaegu kuud aega pole mu oma võtmeid. Paraku juhtus nii, et võtmeid oli vaid kaks komplekti ning kogu aeg olin mina see, kes tuli koju ajal, mil keegi seal juba ees oli. Nii on ühed võtmed kogu aeg Mehe ning teised Iirise käes. See häiriv tunne on seda sügavam, et võtmete probleemid olid (alguses) ka kahes eelmises kohas – kogu esimese kuu Kay pisikeses toas sõltusin nende tulemistest-minemistest ning Alconbury Roadil oli samuti vaid kaks paari võtmeid ja lõpuks mina olin see, kes pidi 12 naela maksma, et oma võtmed saada…
Ah, teate, savi sellest rahast, eks. Paraku on reeglina nii, et kel janu, sel jalad. Aga mis kasu sellest on, kui sellel, kel janu, pole vahendeid, et janu kustutada? Me ükskord Mehega isegi tahtsime võtmeid juurde teha, aga too koht ei saanud ühte võtit teha, sest see on mingi eriline. Ja siiani pole olnud aega otsida kohta, kus saaks. Ja TEGELIKULT ongi pea alati keegi kodus, nii et reaalset põhjust meeletuks vingumiseks ju pole – mitte et ma päevast päeva ukse taga istuks, eks. Aga lihtsalt see tunne, mis tänu eelnevatele sarnastele kogemustele on üha õnnetum…
Ühesõnaga võtmed tuleb mulle teha ja võimalikult kiiresti. Selleks tuleb otsida kohta, kus neid teha.
Siis muidugi internet. See (õigemini siis selle puudumine) on kindlasti üks suurimaid asju, mis mind kodust eemale peletab. Alguses mul polnud kuskil netis käiagi, aga õnneks on nüüd tööl tasuta wifi võimalus. Ja siin ma siis istungi, tunde. Enne tööd, pärast tööd, pauside ajal… Ma ei saa sinna parata, ma VAJAN netti, oma blogi, oma MSNi, meile ja muud eluks vajalikku. Ja mind ikkagi sügavalt häirib, et ma ei saa seda kõike teha kodus. Ja näiteks uue töö otsimine ei edene siin üldse, seda tahaks ainult ja ainult kodus teha. Ja on nii palju asju, mis tulevad pähe kodus, mida tahaks kohe uurida või teha, aga ei saa, sest netti pole. Ja kui ükskord tööle jõuan, siis olen kas juba unustanud või pole enam aega või tuju.
Neti saamiseks on kaks võimalust – uurida naabritelt, kas keegi tahaks wifit jagada või tellida £120 eest BT landline. Naabrite jaoks kirjutas Swamm vist isegi mingi kirja valmis ja Mees pidi selle töö juures välja printima, et postkastidesse panna, aga ükspäev ta unustas, siis tuli nädalavahetus ja meie suur tüli ja… Avarii ja… Nii see siis nüüd on.
Tuleks KOHE tegutseda, et asi lõpuks ometi liikuma saada. Mul on karvane tunne, et see naabrite asi ikka väga hea lahendus pole, nii et tuleks see £120 ikkagi ohverdada ja sellega kaasneks kindlasti veel nädal-paar ooteaega, aga kui ma vähemalt teaks, et asi liigub…
Siis tuleks korda teha vannitoa külmaveekraan, sest hetkel on duši all käimine minu jaoks täielik piin, mis on viinud selleni, et ma teengi seda nii harva kui võimalik, pestes vahepeal vaid pead. Ja mul on nii halb. Ma tahaks pesta ja mõnuga.
Tuleks kutsuda torumees ja nagu ma aru sain, siis kuivõrd tegemist on sotsiaalmajaga, peaks ta kuidagi isegi tasuta välja kutsuda saama, aga kuidas – ei tea. Loogiline oleks küsida korteriomanikult, aga tema on karup*rses. Järgmiseks oleks loogiline küsida omaniku sõpradelt, kelle kaudu selle üürisime, aga nemad on Swammi sõbrad ja Swamm on eestis. Et… Tuleks ilmselt ikkagi nendelt küsida või siis suvaliselt naabrilt või… Ma ei teagi. Aga KIIRESTI.
Siis tuleks osta voodi ja voodipesu. Sest nii madala madratsi peal magada on ikka piisavalt halb, niiskus ei lähe päriselt ära. Ja olemasolev voodipesu on piisavalt kulunud ning jätab räpase mulje, ehkki oleme seda pesnud. See kõik lihtsalt maksab.
Ja siis tuleks lõpetada üldised koristustööd – likvideerida vahepeal jälle tekkinud segadus, vaadata läbi vist veel mingi kapi sisu, pesta jube korralikult ära põrandad, leppida kokku mingid üldised reeglid, et see kord ka säiliks… Ja siis veel üldist väiksemat nipet-näpet – teate küll, kõike seda, mis teeb ühest korterist kodu.
Ja kui kõik selle tehtud saaks, siis oleks juba päris hea.
Aga selle tegemiseks on esiteks vaja raha ja teiseks aega. Minul isiklikult pole eriti kumbagi. Säästan iga senti, et emale võlgu maksta ja… Ajaga on paraku nii, et seda isegi nagu oleks, aga ma pean silmas ühist aega, koos Mehega. SEDA on vähe.
Sellepärast see tüli nii suureks paisuski, kuna mul oli tunne, et meil polegi enam mingit suhet. Et elame küll koos, aga midagi ei toimu. Et nii harva, kui üksteist näeme, on ikka üks meist väsinud… Et siis, kui üks tahab välja minna, siis teine ei saa…
Siin pole ka suurt midagi muud teha, kui uus töö otsida. Minu teema seega. Aga enne septembrit see nagunii ei juhtu ja seniks üritan endale lihtsalt võimalikult hea graafiku sebida (mis on oi kui raske) ja loota, et ehk edaspidi oleme Mehega rohkem ühel ajal unised 🙂
Sellised lood siis. Ja tegelikult oleks ma tahtnud kogu seda juttu pigem Mehele rääkida. Silmast silma. Aga kuna mul on see nädal jälle eriti s*tt graafik, nii et enne laupäeva õhtut pole lootagi, et värske peaga ja pikemalt rääkida saaks (tegelikult, kui eriti hästi läheb, siis isegi homme õhtul), siis mõtlesin, et kirjutan blogisse. Sest mõtted keerlevad peas just nüüd ja praegu.
Ja nüüd, kui see kõik on kirjas, on ilmselt lihtsam seda kõik ellu viima hakata. Minu jaoks on õnneks suur motiveeriv faktor Pipsi iga päevaga lähenev külaskäik, sest kui üks su parimatest sõpradest ikka üheksaks päevaks su juurde elama tuleb, siis tahad ometi, et kõik oleks ilus ja korras. Ja teine suur motivaator on see, et mul on Iirise ees piinlik – et tema kolis sisse ja koristas ja tegi kõike muud, aga mina ei viitsi lillegi liigutada. Ma ei taha selline olla, ausalt.
Tegutseda, mis muud.
Näed. Ongi juba natukene parem tuju 🙂
