üürikodud – Page 9

Internetist ja torumeestest…

26/07/2007 / üürikodud, virin/urin / Leave a Comment

…ehk ving ja hala teemal millal krt ma normaalselt elada saan 😛

Nagu mulle seletati, siis selleks, et saada meie korterisse BT landline, tuleb maksta 120+11 naela. Muudmoodi netti eriti võimalik saada pole, ehk Meest tsiteerides: läbi ussim*nni vist kuidagi on, aga meie ikka ei saa.

Teine kõige suurem jama on see, et vannitoa külma vee kraani surve on pea olematu. Siiani on välja pakutud variant, et toru on ummistunud. On see siis tõesti nii või midagi muud, ei tea. Aga ilmselgelt on selleks vaja torumeest ja mul pole õrna aimugi, kust teda saada või kui palju see maksab (tõenäoliselt suht palju).

Ja mul on endiselt küsimus, kas tasub seda kõike maksta või üürida lihtsalt mõni kallim korter (poisid on muidugi kindlalt esimese variandi poolt).

Igatahes võtame me Iirisega täna ja homme ette suuremat sorti koristusaktsiooni, nii et muud jamad peaks sellega lahendatud saama.

Kui mu blogi loeb mõni Londoni eluoluga tuttav inimene, kes oskab mu murede peale midagi asjalikku kosta, siis ma oleks igasuguse nõu eest enam kui tänulik 😉

Depressioon

23/07/2007 / üürikodud, virin/urin / 3 Comments

Viimane öö oli s*tt.

Jõudsin töölt koju veidi enne keskööd ja und polnud, ehkki tõusin juba poole kümnest ja tööpäev oli suhteliselt kiire. Paraku polnud kodus absoluutselt mitte midagi teha, sest Mees juba magas, netti ju pole, isegi läpakat hoian enamik aega töö juures ja raamat oli ka läbi saanud.

Kehitasin õlgu ja läksin magama. Mõlgutasin voodis rahulikult omi mõtteid, tegin tulevikuplaane… Mulle vahel täitsa meeldib nii.

Aga ma lihtsalt ei saanudki magama jääda. sest nii vastikult niiske ja rõske oli. Sama vastik, kui esimesel ööl. Vahepeal oleme kütnud ja aknaid lahti hoidnud, nii et asi läks paremaks. Aga nüüd… Ma ei teagi, kuidas järsku jälle nii hull on.

Nii hull, et pärast tunniajalist voodis vähkremist panin ma riided selga tagasi. Riided! Magamiseks! Need, kes mind tunnevad, teavad, kuidas ma vihkan riietega magamist. Alasti on iga kell kõige parem. Aga kogu voodi tundus nii vastikult niiske, et riietega oli seekord mugavam.

Ega ma siiski magama ei jäänud. Olin poolärkvel kuni nelja-viieni hommikul, läksin lõpuks päris närvi, ehkki üritasin kõigest väest rahulikuks jääda. Lõpuks jäin magama, nägin mingit õudusunenägu (sisu olen õnneks juba unustanud), ehmatasin taas ärkvele ja sain siis paar tundi normaalselt magada, kuni Mehe mobiil kell kaheksa lärmama hakkas.

Selle peale kadus igasugune uni täiesti ära, aga kuna öö oli väga lühikeseks jäänud, sundisin ennast veel magama ja tõusin lõpuks alles pool kaksteist.

Mehel on juba üle nädala aja halb olla ja tunne, nagu oleks haige, ehkki palavikku ega midagi sellist pole. Ma olen täiesti kindel, et see on selle korteri ja rõskuse pärast.

Rollerit oli keegi öösel lõhkunud, nii et see ei sõida enam. Detaile ei tea – noh, vähemalt on alles.

Seda internetti, mis Mees meile koju tellis, ikka ei saa, sest nende levi või mis iganes ei ulatu meie majani. Tuleb midagi muud otsida ja jälle uus ooteaeg…

Ilm on sombune, ehkki ei saja (vähemalt siis ei sadanud, kui mina väljas olin). Kurk valutab natuke.

Kui Andrea poole tunni eest tööle tuli, oli meil järgmine tore jutuajamine:

Andrea: Hi, how are you?
Mina: Depressed.
Andrea: Me too. We’re gonna have so much fun today.

*mõru naer*

Ja Grace, kellega eile õhtul sulgesin, on palavikus ja sama depressiivne kui eile. Üldse tunduvad kõik kuidagi mornid. Ilm, noh, ilm!

Olen kindel, et kui päike välja tuleb, läheb kõik paremaks.

Aga üldiselt olen mures. Ma ei tea, kuidas sellest rõskusest lahti saada. Tuleks korralikult kütta, aga küttesüsteem, nagu varem mainisin, ei tööta korralikult. Selle korteri viimane elanik on omadega juba ammu karup*rses ja tema sõbrad, kes on ühtlasi Swammi sõbrad, kelle kaudu me sinna üldse saime, peaksid nüüd igasuguste probleemidega tegelema. Aga Swamm sõidab ülehomme varahommikul Eestisse ja ma tõesti ei usu, et ta nende järelejäänud kahe päeva jooksul suudab nendega midagi läbi rääkida. Oeh.

Ahjaa, midagi positiivset ka. Kuna Swamm enne kuud tagasi ei tule, kolib Iiris ajutiselt tema asemele, sest ta pole veel uut elamist leidnud ja raha ka Eestis käimise tõttu vähe. Et saame veel kuu aega koos elada. See on küll tore. Aga muidu on Iirisel ka masendus. Et ikka teemasse läheks.

Oeh. Ootame paremaid aegu.

Viimastest nädalatest

20/07/2007 / igapäevaelu, london/UK, üürikodud / 4 Comments

Brixton.

Absoluutselt kõik, kellele ma oma (peatsest) kolimisest rääkisin, ahhetasid: “See on ju nii ohtlik kant!”

Ma kehitasin vaid õlgu. Olin seal poistel varem korduvalt külas käinud ja ehkki hilisõhtul sügava dekolteega jaki hõlmu lahti hoida ei julgenud, siis muus osas polnud osanud kunagi midagi karta.

See pole muutunud. Jah, seal on palju musti, aga… Mingeid nuge või kaklusi vms pole mina kordagi näinud. Okei, jah, kui ma sulgen, siis ma lasen Mehel endale vastu tulla. Aga seda rohkem… Noh, moe pärast. Laiskusest 😛

Elame metroost ca 5-6 min jalutuskäigu kaugusel ja tee koju viib läbi hästi valgustatud peatänava. Ainus asi, mis mulle Brixtoni juures tõesti närvidele käib, on sellesama tänava totaalne ülerahvastatus. Ehk enamasti, kui ma liigun kiirel sammul (kes mind tunnevad, teavad, kui kiiresti ma käin) marsruudil kodu-metroo-kodu, siis ma jõuan ennast alati mitu korda halliks vihastada, sest tee on uimerdavaid inimesi täis. Aga muidu on täitsa lill.

Korteri kohta on mul endiselt vastakad tunded. Ütleme nii, et ega ma just üleliia vaimustuses pole. Miks me sinna üldse kolisime? Tuttavate tuttavate kaudu tuli lihtsalt väga soodne pakkumine. Põhimõtteliselt maksan üüri praegu kolm korda vähem, kui eelmises kohas.

Aga jah. Ütleme nii, et sellega on veel üsna palju tööd ka.

Ma ei kahtlegi, et kõik asjad (enamik asju?) saavad lõpuks korda, aga…

Kuna meie Mehega käime mõlemad täiskohaga tööl ja Swammil on käsi kipsis, siis koristamine ja sättimine just erilise kiirusega ei toimu. Eelmise elaniku asjad on endiselt igal pool, need tuleks ära visata/eest ära panna. Meie asjad on veel poolenisti lahti pakkimata, ülejäänud kuhu juhtub laiali pillutud (no minu puhul paraku on see sündroom, et kui kõik on korras, siis ma hoian seda korda, aga kui ümberringi on kõik sassis, siis ma viskan ka asjad nii, kuis juhtub ja… Ja tegelikult ma VIHKAN segadust). Tervet korterit tuleks korralikult küürida ja köögikappe tuulutada ja…

Kõige murelikumaks teeb mind vannituba ja küttesüsteem. Meil on gaasiboiler, aga küte ei taha alati tööle minna. Teadjamad rääkisid, et tuleks restart teha, siis läheb paremaks, aga ilmselt on see siiski katki minemas. Ja kütta oleks vaja pikalt ja korralikult, sest praegu on korteris rõske (noh, alguses oli muidugi palju hullem). Mis puutub vannituppa, siis algselt polnud seal isegi dušši – ainult vann ja kraan. Uskuge mind, ma olin suht hüsteerias 😀 Ei mäleta, millal viimati ilma dušita pead pesin (muud veel kuidagi saaks, eks). Aga saime sinna suht kiiresti mingi plastmassist jublaka, mis duši eest kärab küll… Nüüd on ainus mure see, et külma vee surve on olematu ja duši all käimine on võrdlemisi ebameeldiv, kuna vesi kõrvetab. Ja surve parandamiseks on nähtavasti torumeest vaja, mis omakorda maksab raha ja…

Aga remont iseenesest on korralik (noh, köögis on kohati midagi vist pooleli, aga enam-vähem, toad on täiesti ok) ja mööbel ka. Vähemalt elutoas ja köögis. Meie toas on ainult madrats, millele oleks hädasti midagi alla vaja, sest nii põranda lähedal magada on suht jama.

Ühesõnaga – tööd on vaja veel kõvasti teha. Ma olin pikemat aega tegelikult päris masenduses selle pärast (ise oleks eelistanud rohkem maksta ja normaalsema koha üürida), aga me jõudsime hiljuti Mehega kokkuleppele, mis mind täielikult rahuldas, nii et nüüd võtan asja külma närviga ja eeldan, et kõik saab korda.

EDIT: Üks asi tuli veel meelde, mis bullsh*t on. See selleks, et tegemist on viiekordse majaga, õu on sel täitsa okei ja nii edasi. Aga me elame esimesel korrusel ja Eestiga võrreldes on see kuradi madalal, maapinnaga samal tasandil. Vähe sellest, et inimesed käivad aknast kogu aeg nii lähedalt mööda, et mul on peaaegu tunne, nagu nad oleks toas, aknaid ei saa mitte kunagi lahti jätta, kui ise kodus pole (ja korteris on endiselt mingi hais sees, oleks VAJA tuulutada) ning kardinaid ei saa ka kunagi eest ära võtta, mis tähendab, et toas on võrdlemisi pime (ribikardinad, noh). Ma vaevlesin seal keldris väikeste akendega toas (köögis?) kaks kuud vaid selle mõttega, et asi on ajutine…. Ja ei saaks öelda, et nüüd kuigivõrd parem oleks. Aga veidi siiski. Eks vaatame, kas ma harjun ära või ei.

Pilte saate siis, kui kõik ükskord korras on 😀 Ma ei tea küll, millal see juhtuda võib, sest ma töötan nagu loom, et emale lõpuks kõik oma võlad tagasi maksta, kui ta 22-23. august siia tuleb. Aga noh, kui varem ei saa, siis enne Pipsi tulekut tuleb ikka kõik korda teha, nii et augusti keskpaigas hiljemalt 😉

—

Pühapäeval käisime Mehega Camdenis, chillisime seal terve päeva ringi, sõime häbitult palju raha maha ja üldse oli hästi tore. Närv kohe puhkas.

—

Mul avanes võimalus homme vaba päev saada ja pühapäeval õhtune vahetus, millel on ainult üks paus, nii et enne pühapäeva ei kuule te must ilmselt midagi, kui siiski. Plaanis on endiselt Marko külaskäigust kirjutada, kui mul vaid oleks aega pildid välja valida…

Aga muidu ma olen eluga täitsa rahul.

Kolimistest

09/07/2007 / kolimised, london/UK, üürikodud / 2 Comments

Kuni keskkooli lõpuni elasin ma Pärnus. Sellest esimesed kuus aastat vana turu lähedal, suvel enne mu kooli minekut kolisime Maisse, kus mu ema siiani elab.

sügisel 2002 kolisin Tartusse Turu tänavale
suveks 2003 Pärnusse
sügisel 2003 taas Turu tänavale
suveks 2004 Tallinnasse Lasnamäele A juurde
sügisel 2004 Tartusse Raatuse ühikasse
suvel 2005 taas Tallinnasse A juurde
jaanuaris 2006 ajutiselt ühe Iirise sõbranna juurde, kuni Muraka tollane korterinaaber välja kolib
veebruaris 2006 Mustamäele Muraka juurde (detsembris kolis tema minema ja asemele tuli Annika ning me kõik teame, mis sellest sai, võeh)
märtsis 2007 kolisin kõigepealt oma asjad Tallinnast Pärnusse ja siis ise Londonisse Iirise ja Kay juurde
aprillis 2007 siia
ja nüüd, juulis 2007, kolin ma Brixtonisse

Aga täna õhtul tuli mul pähe, et ma ei olegi siin korteris pilti teinud. Sellist üldisemat, et jääks mälestus, kus ma siis õieti elasin.

Niisiis neli pilti minu viimase kahe ja poole kuu elukohast, alustame ringkäiku välisuksest ja kella liikumise suunas:

(voodi juurest edasi läheb uks väiksesse koridori, millest lähevad uksed vannituppa ning Iirise ja Kay tuppa)

Selline elamine siis. Ehk saite mingi ettekujutuse.

Aga Mees jõudiski siia… Nüüd kolime 🙂

Ainus, mida ma taga igatsema jään, on Iirisega koos elamine. Oli tore… Ja kahju, et nii ruttu läbi sai. Aga olgu… Optimist nagu ma olen – edasi läheb veel paremini!

What a wonderful day

01/05/2007 / rõõm, töö, üürikodud / 2 Comments

Nädal aega järjest olen varahommikuti tööle läinud ja kõik ööd on jäänud äärmiselt lühikeseks. Lõpuks ometi on see piin läbi – tänane tööpäev on lõppenud, homme vaba, ülehomme alles kolmeks, reedel kaheteistkümneks ja laupäev jälle vaba. Halleluuja!

Ilm on ilus, päike paistab, istun pargis, lõpetasin just šokolaadi piimakokteili… 😛 Elu on lill!

Tööl on tegelikult päris tore. Ma oskan kõiki asju juba suht kiiresti teha, otse loomulikult on veel palju õppida, aga eks see tulebki igapäevaste tegemiste käigus. Ei möödu ühtki päeva, kus ma midagi uut juurde ei õpiks.

Inimestega saan ka juba paremini läbi, noh, võõristusmoment on möödas ja nii. Eriti hästi saan muidugi läbi kõigi poistega – neid on seal vist isegi rohkem kui tüdrukuid. Kuivõrd ma olen harjunud jagama meesoost isikud kaheks – need, kellega ma võiks seksida ja need, kellega mitte, siis pean tunnistama, et kõik mu meessoost kolleegid on täiesti pandavad. Kõik on minust küll lühemad ja ilmselt vähemalt pool neist (kui mitte kõik) homod – aga silmailu küllaga ja rääkida on nendega mõnus.

Naispoolest ei meeldinud mulle alguses keegi peale ühe, kes on vist kõige kõrgem ametilt, ma ARVAN vähemalt, tema juures käisin ma töövestlusel ka. Tegelikult seal ongi ainult neli naissoost töötajat (peale minu siis) – sest üks läks just töölt ära. Kõige kõrgem ülemus, kes on hästi tore, kaks supervisorit, kes mulle alguses eriti ei meeldinud, aga nüüd on juba suht okei ja siis veel üks tavaline töötaja – Rootsi tšikk Anna, keda täna alles teist korda nägin (ja esimene kord oli ka mu esimesel tööpäeval, kus ta tuli tööle alles siis, kui mina lõpetasin – vahepeal oli nädala ära Londonist). Aga ta igatahes paistab väga sõbralik.

Kõik need pisikesed asjad, mida ma teen, pakuvad mingil kummalisel kombel rahuldust – see, et ma oskan kiiresti kassat käsitseda, et ma saan aru, mida kliendid küsivad, et ma tunnen suht hästi meie koogi- ja saiakestevalikut (alguses ei osanud nimesid-kooke kokku viia ega neid kassast leida), et ma oskan juba päris kiiresti shotte teha… Laudadelt nõusid koristades on lihtsalt hea tunne ja ilus vaadata, kui kõik on korras ja nõusid pestes samasugune rahuldus, kui köögist kõik mustad nõud eest ära saan. Ma olen ju korrafriik, teate, mulle meeldib koristada. Mitte et laudade koristamine ja nõude masinasse toppimine just mu unistuste töö oleks, aga see pole midagi hullu, kuna ma pole üldiselt koristamise vastane 😛

Täna sain supervisorilt kiita, talle meeldis, kuidas ma võileivad ja salatid riiulisse paigutasin. Tegelikult on seal ka suht kindlad reeglid, kuidas miski olema peab, nii et mingit omaloomingut eriti ei tee, aga noh, hea ikka, kui kiidetakse. Ja teine, see kõige kõrgem ülemus, kiitis mu head mälu, sest ta kustutas kogemata kassast mu poolelioleva tellimuse ära ja mul oli meeles, mis seal oli.

Muidu oli hästi kiire täna, esimesele pausile sain alles neli tundi peale alustamist ja väsisin lõpuks päris ära. Nagu ma aru sain, on see nii sellepärast, et meil peaks kaks inimest rohkem tööl olema. Hah, kui nad leitakse, siis on ju suisa lust ja lillepidu, sest me saime täna ka ilusti hakkama.

Aga see tänane supervisor, kes mind võileivariiuli eest kiitis, see on ikka kuradi pandav 😛 Ma lihtsalt vahin teda aeg-ajalt ja limpsan mõttes keelt. Aga õnneks need on sellised… Niisama mõtted. Et reaalselt nagu ei taha midagi teha (noh, ja nagunii ta on must lühem ja raudselt homo) – ei kujuta üldse ette, et ma siin töökaaslasega midagi aretama hakkaks ja mu mõtted on tegelikult võrdlemisi mujal ka. Ühesõnaga silmailu lihtsalt. Teeb tööpäeva natuke rõõmsamaks, ilma seda reaalselt häirimata (nagu omal ajal ühes teises situatsioonis oli).

Ok, aku on peaaegu tühi, lõpp lobale ilusatest poistest. Jõuame kõige olulisema asjani. PILDID!

Ma ei tea, kas ma olen maininud, et meie korteri magamistoast läheb uks otse väiksesse aianurka, mida ka meie kasutada võime. Pole seda siiani küll teinud, aga võimalus on!

Sellest uksest saab aiast tuppa:

Meie tänav:

Ja nüüd kõige olulisem osa! Nagu te teate, olen kolimisest saati põrandal mantlite ja linade kuhja otsas maganud, sest voodit mul pole. Nädal aega umbes siis. Polnud nii hull, nagu ma kartsin, isegi kahekesi oli täitsa mõnus, seega ma väga madratsi muretsemisele ei mõelnud. Aga eile nägi Kay, et lähedalasuva maja ette olid madratsid tõstetud 😀

Ma tean küll, et Londonis tõstetaksegi nii mööblit tänavale ja ma lootsingi, et endale ka sel kombel voodi saan. Aga ma ei arvanud, et päris meie tänavale niimoodi asju tõstetaks, seega seal ma ringi ei vaadanud. Mina poleks neid märganudki, need polnud päris tänava peal (selleks pole ruumigi seal) vaid korteriukse kõrval. Igatahes läksime eile õhtul kell üksteist Kayga sinna (no nii sada meetrit meist edasi) ja hiivasime ühe ära. Mul on nüüd voodi! 😀

Ehk siis enne:

Ja nüüd:

Ma olen tõsiselt rahul endaga. Kay on tegija.

Ok, aku ongi kohe tühi. Lähen nüüd koju 😛