Kardinavahetus

Kuna meil on olnud viimased x aastat lootus, et kohe-kohe hakkame “pĂ€riselt” remonti tegema, pole me selle aja jooksul uuendanud ĂŒhtki sisustuslikku elementi, mida pĂ€rast remonti enam vaja ei lĂ€heks. Ehk siis kuna Ă”ige pea oli plaanis akende vahetus, muuhulgas algse ilme taastamine ja ĂŒhe suure akna asemele kaks vĂ€ikese tekitamine, ei kaalunud me kordagi elutoas ruloo vĂ€lja vahetamist – isegi mitte siis, kui mehhanism ĂŒles lĂ”plikult ĂŒtles, mis tĂ€hendab, et ĂŒles-alla rullisime seda viimased aastad kĂ€sitsi (ja uskuge mind, see oli ÀÀretult tĂŒĂŒtu).

Viimased kuud ei saanud rulood enam ĂŒldse normaalselt kerida, sest see jĂ€i viltu ja kortsu, samuti oli kass kardinale 1:0 teinud – renoveerimine lĂŒkkub aga tĂ€nu lahutusele veel mitu aastat edasi. Seega leidsin, et on vist aeg siiski veidike “sÀÀsturemonti” investeerida ja nii ruloo kui kardin vĂ€lja vahetada 😛

Kusjuures tĂ€iesti mĂŒstiline, minul oli meeles, et lastetoa pimendav ruloo maksis omal ajal mitusada eurot… Vaatasin jĂ€rele, maksis €80 🙂 Toona ei tulnud pĂ€hegi seda nĂ€iteks osta.ee-st otsida. Praegugi olin tĂ€itsa kindel, et nii laia rulood teiselt ringilt leida on vĂ€ga keeruline. Tegelikkuses oli nii, et tegin osta.ee lahti ja leidsin sealt hetkega umbes neli enam-vĂ€hem sobivat, millest ĂŒks oli parim ja see ka €40 eest Ă€ra ostetud sai.

Kardina leidsin taaskord Abakhani kaalukanga kastist – selle ja ĂŒhe teise kangatĂŒkikese eest, millest saab uus köögikardin (vana sai samuti kassi poolt manalateele saadetud) maksin €8.51. Nojah, ostsin sealt ka ca €12 eest kÀÀride komplekti, sest mul pole kunagi olnud normaalseid kangakÀÀre ja see on ĂŒsna tĂŒĂŒtu… Nii et kÀÀrid maksid rohkem kui kardin ise 😛 Aga see on investeering tulevikku!

Otsisin vĂ€lja Tagelt saadud Ă”mblusmasina, mida kasutasin viimati intensiivselt 2011. aasta sÀÀsturemondi ajal, mil sai kĂ”igisse tubadesse kardinad Ă”mmeldud, samuti tooli- ning padjakatted. Palusin Annikalt veidi abi (tema on suisa rĂ€tsepa eriala lĂ”petanud) ja nii see kardin valmis saigi. Kella kahe paiku lĂ€ksime poodi kangast ostma, Ă”htul kell kaheksa riputasin kardina akna ette. Ja ega kĂ”ik see aeg kardinale ei kulunud – akent pesta, sĂŒĂŒa teha ja sĂŒĂŒa ning lapsi kasvatada tuli vahepeale ka.

Igal juhul on nĂŒĂŒd elutoa aken taas inimliku vĂ€limusega. Enne oli ikka pĂ€ris hirmus. HĂ€sti kulutatud €50, ma ĂŒtleks 🙂

PS. Ei ole hetkel mĂ”tet kĂŒsida, kuidas meil igasugune eluline ja korralduslik pool pĂ€rast lahutust olema saab. Kirjutan sellest kindlasti, aga alles siis, kui aeg on kĂŒps 🙂 Ühtlasi on mul september vĂ€ga kiire aeg – tööl asendamised, laste koolilogistika, ei jÀÀ ka eriti jaksu blogimiseks. Pigem arutan noid teemasid hetkel lĂ€hedastega – avalikult alles siis, kui kĂ”ik on ametlik.

Ütlen ainult nii palju, et praegusel hetkel on kĂ”ik on lĂ€bi mĂ”eldud (nii emotsionaalselt kui seaduse poole pealt), kĂ”ik on hea, vastastikused kokkulepped olemas, ise rahul ja rÔÔmsad. On igati pĂ”hjust arvata, et nii jÀÀbki 🙂

Lastelogistika

Kui tavapĂ€raselt on mu tööaeg ÀÀrmiselt paindlik ning saan Ă€ra kĂ€ia igal ajal, siis septembris puhkavad mĂ”lemad mĂŒĂŒjad kaks nĂ€dalat, mis tĂ€hendab minu jaoks kĂŒmmet tööpĂ€eva ĂŒksi letis ilma igasuguse vĂ”imaluseta vajadusel keset pĂ€eva kuskile minna.

Kahel pĂ€eval lĂ”ppevad Poisi tunnid Plikaga ĂŒhel ajal, siis saavad nad koos koolist koju minna. Kolmel pĂ€eval lĂ€heb Plikal pikemalt, siis tuleb Poisile vastu minna. Minu jaoks tĂ€hendab see umbe 45 minutit Ă€ra kĂ€imist keset tööpĂ€eva – kui ma olen letis, kĂ€ib minu asemel ema. Eks ta hakkab varsti siiski ĂŒksi kĂ€ima, arvan ma.

Lisandus trenn. MĂ”lemad lapsed kĂ€isid lasteaias mitu aastat jalgpallitrennis ja nautisid seda vĂ€ga, osalesid igal aastal ka mĂ”nel turniiril. Kui Plika kooli lĂ€ks, jĂ€i jalgpall pooleli ja tuli selle asemele tantsutrenn, kus ta aga ka lĂ”puks kĂ€ia ei tahtnud. Kuna tema parim lasteaiasĂ”branna on suur jalkafĂ€nn ja jĂ€tkas trenniga, siis sel aastal tehti nĂŒĂŒd eraldi tĂŒdrukute trenn ja Plika hakkas sĂ”brannaga seal kĂ€ima.

Siis sattusin rÀÀkima Maritiga, kes on staaĆŸikas soccer mum ja sain temalt infot, et pere jĂ€rgmistele lastele on enamasti soodsam kuutasu. Avastasin, et kui Plika kuutasu on €30, siis kaks ja enam last ĂŒhest perest maksab vaid €36. Ja Poisile polnud me jĂ”udnud trenni valida – see tegi korraga otsustamise vĂ€ga lihtsaks 😀 Sain ta gruppi, mis treenib tĂŒdrukute omaga peaaegu ĂŒhel ajal, nii et nad saavad koos kĂ€ia. Poisile tĂ€hendab see kĂŒll 30 minutit ootamist alguses ja tĂŒdrukutele pĂ€rast trenni, aga selle elab ĂŒle 🙂

Trenni minna saavad nad bussiga, see lÀheb enam-vÀhem sobival ajal. Mu sÔbranna kÀib praegu veel nendega kaasas, aga eesmÀrk on saada nad vÔimalikult kiirelt iseseisvaks. Tagasitulek on keerulisem, bussiajad ei klapi ja kogu ootamisega lÀheks aeg liialt hiliseks. Seega leppisime kokku, et jÀrel hakkan neil autoga kÀima.

Eile jĂ€id mu lapsed muidugi napilt bussist maha, seega pidin töölt plaanitust tunni varem lahkuma, et nad autoga trenni viia. Õnneks ei olnud ma tööl ĂŒksi ja trennini piisav ajavaru, nii et jĂ”udsime. Loodetavasti lapsed Ă”ppisid sellest midagi 😛

Plika sai sĂŒnnipĂ€evakutse Ă”htuks, mil ka trenn, lisaks olen mina sel pĂ€eval letis ega saa logistikaga aidata. Lootsin, et saan ta ehk sokutada tema pinginaabri pere auto peale, aga ka nende perepea oli just sel pĂ€eval autoga Ă€ra. Helistasin sĂŒnnipĂ€evalapse emale, et uurida kingisoovi kohta ning jutuks tuli ka logistika. Asi lĂ”ppes sellega, et ta lubas auto peale korjata nii Plika, tema pinginaabri kui ka Poisi 😀 Nimelt toimub sĂŒnnipĂ€ev jalkatrenni kĂ”rvalmajas 😀 Nii lubas ta lahkelt, et Poiss vĂ”ib seni nendega aega parajaks teha, kuni trenn hakkab, seejĂ€rel seal Ă€ra kĂ€ia ja siis tagasi tulla. Lubas kĂ”ik lapsed koju tagasi ka tuua, sest sĂ”idab nagunii samas suunas ja edasi linnast vĂ€lja kodu poole.

ÜhesĂ”naga – kahe telefonikĂ”ne ja ĂŒhe FB vestlusega sai kogu logistika nii suurepĂ€raselt Ă€ra korraldatud, et mina saan rahus tööd teha ja laste kĂ€imised on kaetud. Imeline, et ĂŒmber on inimesed, kes saavad aidata.

Autoomaniku “rÔÔmud”

Kuna mul on sel aastal blogimisega ĂŒks suur ikaldus olnud, siis pole ma ka auto teemadel ĂŒldse muljetanud. Teemasid on aga olnud omajagu…

Liivi inspireeris oma postitusega, panen tagantjĂ€rele kĂ”ik kirja, pildimaterjali Ă”nneks jagub 😀

Autoomanikuks sain mĂ€letatavasti veebruaris. Esimene jama juhtus tĂ€pselt pooleteise kuu pĂ€rast – stange jĂ€i ÀÀrekivi taha kinni. MĂ€letan seda tĂ€pselt samal pĂ€eval aset leidnud ĂŒrituse tĂ”ttu, see oli 1. aprill. Tookord polnud isegi mina roolis 😛

Paar nĂ€dalat hiljem jĂ€rgmine ikaldus, seekord minu pĂ”hjustatud. Keegi kunagi Ă”petas mind, et aknaid on kĂ”ige lihtsam puhtaks saada neid korra alla ja ĂŒles tagasi lastes ning kuna see on tĂ”esti hirmus mugav, siis tegingi nii… TagantjĂ€rele targutasid kĂŒll kĂ”ik, et UUE autoga ehk vĂ”ib nii, aga ĂŒldiselt on see pahapaha ja kasutatud autoga kindlasti ei peaks ja…

ÜhesĂ”naga ĂŒhel aprillikuisel reedeĂ”htul juhtus nii, et kaasreisija poolne aken enam ĂŒles tagasi ei sĂ”itnud. Ilm oli kĂŒlm ja vastik. Remonti viia polnud sel kellaajal enam kuskile. Abikaasa viis lĂ”puks auto Paikusele sĂ”bra garaaĆŸi. NĂ€dalavahetusel Ă”nnestus neil ukse sisemine kĂŒlg eemaldada, klaas ĂŒles tĂ”sta ja puutĂŒkkidega “kinnitada”.

Nii sĂ”itsin ma ligi kuu aega, kuni mai alguses jĂ”udis asi lĂ”puks nii kaugele, et Abikaasa sĂ”prade abiga akna Ă€ra parandas. Uus mehhanism oli odav, maksis €3.75. Stange sai samal ajal parandatud, maksis €10. Autoremondiks kulus sĂ”pradega terve pĂ€ev 😛

Need olid pisikesed asjad, mis ei takistanud autoga sĂ”itmast, aga ometigi natuke Ă€rritasid. Nii hea tunne oli, kui auto lĂ”puks jĂ€lle tĂ€itsa korda sai… Ja VIIS PÄEVA hiljem…

Olin ema maja juures kitsal teel, kus mööda sĂ”itma ei mahtunud. Teine auto tuli vastu, tahtsin tasakesi eest Ă€ra tagurdada… Ajasin piduri ja gaasi sassi, tagurdasin tĂ€ie hooga suurde metallist konteinerisse 😛 Sellest ajast saadik on tagaluugis mĂ”lk ning tagaklaasi pole 😛

Esimese hooga “parandas” Abikaasa akna Ă€ra koduste vahenditega ehk kolme aasta tagusest vannitoaremondist ĂŒle jÀÀnud plastikujuppidega. See polnud just eriti hea lahendus, sest ei paistnud lĂ€bi ja oli nii jĂ€ik, et teip tuli lahti. Sellist autot ma terveks pĂ€evaks tööle parklasse jĂ€tta ei tahtnud, kuna ilmad olid soojad, sĂ”itsin lihtsalt rattaga. Autot kasutasime vaid hĂ€da korral, kui tĂ”esti oli vaja perega kuskile sĂ”ita. Suve poole olid veel probleemid sellega, et lahtise plastiku vahelt lendasid kĂ€rbsed sisse ja panid signa tööle, nii et enamiku ajast seisis auto meil lukustamata ustega Ă”ues 😀

Poolteist kuud hiljem, juuli lĂ”pus, skooris Abikaasa veidi lĂ€bipaistvat painduvamat plastikut (mu töö juurest prĂŒgikasti kĂ”rvalt, taaskasutus :D) ning parandas akna tunduvalt paremini Ă€ra. Sellest ajast saadik olen ma jĂ€lle autoga sĂ”itnud…

Asjatundjate ĂŒhine arvamus on, et luugi eest Ă€ra vĂ”tmine, mĂ”lgi sirgeks tagumine, uue klaasi hind ja paigaldus ning luugi tagasi panemine lĂ€heks kĂ”ik kokku nii kalliks, et pole mĂ”tet, on vaja uut luuki. HĂ€da on selles, et kumbki meist pole eriline autole juppide otsija…

Abikaasa helistas juunis lĂ€bi meeletu koguse romulaid, ei nĂ€kanud. Samuti oleme saatnud varuosapĂ€ringuid, sealt pakuti ÜHTE luuki, PÄRNUS, mis oli vĂ€ikese roostega, tĂ”enĂ€oliselt poleks olnud probleem – oleks saanud teha roostetĂ”rjet ja ĂŒle vĂ€rvida ja olekski olnud korras. Ainult et… Abikaasal polnud aega seda enne vaatama minna kui kahe pĂ€eva pĂ€rast, selleks ajaks oli Ă€ra ostetud.

No ja ĂŒhesĂ”naga jah… Nii see jama siis kestabki 🙂 Ilmselgelt peaks lihtsalt tuimalt iga nĂ€dal kĂ”ikvĂ”imalikele lehtedele varuosapĂ€ringuid saatma, vĂ”i? Ma ise olen saatnud ainult elv.ee kaudu, aga tean, et neid on igasuguseid…

Oskab keegi tark nĂ”u anda, midagi peale selle, et olge vĂ€hem laisad? Soovitada mĂ”nda eriti head lehte vĂ”i romulat vĂ”i ma ei tea mida? Oskab keegi arvata, kas sellise autoga ĂŒlevaatuselt saab lĂ€bi? Novembriks oleks vist ikka targem korda saada see vĂ€rk 😛

1999. aasta universaalkerega Volkswagen Bora tagaluuk EI peaks olema ju NII raske leida… Arvestades, et Golf 4 luuk sobivat ka ja Golf on ometigi levinud…

NĂ€dal tagasi kĂ€is auto korralises hoolduses. Ajaulugu on autol eeskujulik, lĂ€bisĂ”it algusest peale kirjas, kĂ”ik tehtud tööd ka. 2007 vahetati hammasrihm ja tehti automaatkasti hooldus, lĂ€bisĂ”it oli siis ca 81 000. NĂŒĂŒd lĂ”i ette 140 000 ja hoolduse mĂ€rguanne, kĂŒmme aastat möödas ka… Oli aeg 🙂

Olime sellega juba autot ostes arvestanud, et see kÔik tuleb peagi Àra teha. Ja muidugi tuli hoolduse kÀigus vÀlja veel hulk erinevaid remonti vajavaid asju, veermiku remont lÀks lÔppkokkuvÔttes isegi kallimaks. Ega ma tÀpselt ei teagi, mis nad seal kÔik Àra tegid, aga noh, arve oli igatahes selline:

NĂŒĂŒd vĂ€hemalt on kĂ”ik korras ja sĂŒda rahul… Peale luugi muidugi 😛 Aga KUSKILT peab selle ju saama – eks, eks, eks?

Ja hoolimata kĂ”igist jamadest olen ma endiselt NII tĂ€nulik, et see auto mul olemas on ja elu lihtsamaks teeb. Ja kui luugi vahetatud saab, mis lĂ€heb ilmselt veel mitusada eurot maksma, siis peaks kohe tĂŒkk aega mureta olema…

Netikett ja lahkuminek

Oh, see tÀnapÀeva elu. KÔik on nii internetiseerunud, suhted sealhulgas.

Hea oli blogis kapist vĂ€lja tulla. Ei olnud ĂŒldse lihtne nii pikalt vaikida, aga aeg polnud veel kĂŒps… NĂŒĂŒd on. Ja nĂ€e, blogimise tuju tuli ĂŒhes sellega ka jĂ€lle tagasi.

Blogi on blogi, siin jÀÀb kĂ”ik vanaviisi, midagi muutma ega kustutama ei hakka. Noh, Abikaasast saab Ă”ige pea Eksabikaasa, see on ainus muutus 🙂

Aga mida nĂ€evad reeglid ette lahkumineku korral FB-s? No ilmselgelt, ei ole mingeid reegleid, eks 🙂 IgaĂŒks talitab oma heaksarvamise jĂ€rgi.

Esiteks kĂ”ik need ĂŒhised pildid. Mina ĂŒtlen ausalt, ei suutnud ĂŒhtki kustutada. Lahendasin enda jaoks asja nii, et tegin privaatseks meie pulmapiltide albumi ja liigutasin sinna teistest albumitest nö “paaripildid”. Perepildid jĂ€tsin alles, need on ja jÀÀvad osaks elust. Paar me aga enam pole… Las need siis olla tolles ainult minule nĂ€htavas albumis, mille nimeks sai “Minevik”. Ehk olen ĂŒhel pĂ€eval valmis seda kustutama, aga igatahes mitte veel.

Mulle kui meisterorganiseerijale pakkus lohutavat rahulolu sĂŒstemaatiline tegutsemine, piltide liigutamine, nende kronoloogilisse jĂ€rjekorda seadmine. TĂ€iesti mĂ”ttetu tegevus, aga… Tekitas hea tunde. Aitas nö otsi kokku tĂ”mmata.

Teine kĂŒsimus on aga keerulisem. Kuidas FB-s kapist vĂ€lja tulla? Suhtestaatus on mul hetkel varjatud. Ausalt tahaks aga ennast taas “avalikult” suhtesse panna. Tahaks pilte ĂŒles panna. Ja siis on need 300+ sĂ”pra-tuttavat, kes kĂ”ik on viimased kĂŒmme aastat teadnud mind ĂŒhe mehe abikaasana… Ma ei vĂ”lgne neile muidugi mitte ĂŒhtegi seletust. Ma vĂ”in lihtsalt panna ennast suhtesse ja need pildid ĂŒles ja mitte kuidagi puudutada teemat, kuidas mu elu nii suure kannapöörde tegi. Keda huvitab, see vĂ”ib ju lihtsalt kĂŒsida, kĂ”ik lĂ€hedased teavad juba nagunii.

Ometigi mĂ”tlen, kas oleks Ă€kki viisakas midagi kuskil öelda… Aga kus? Ühtviisi veider tundub kirjutada nii oma ajajoonele kui pildi alla uue mehega, et nĂ€e, lahutame 😛 Ei, ei ole vist ĂŒhtki normaalset viisi FB-s selle teada andmiseks. Ja ega vist ei olegi vaja.

ÜhesĂ”naga see on ainus koht, kus ma ei ole veel kapist vĂ€lja tulnud 😛 Ehkki… Tahaks.

Eks teen seda millalgi, kui on tunne, et NÜÜD.

Aga teema on iseenesest pÔnev. Kuidas teie lahkuminekud on interneeduses kajastust leidnud?

TĂ€nulikkus

Eile möödus terve ĂŒlejÀÀnud pĂ€ev sama kĂ”rgel lainel kui hommik.

KĂ€isin Poisil koolis jĂ€rel. Klass, mis nĂ€gi kooliaasta alguses nii puhas ja klanitud vĂ€lja, oli nĂŒĂŒd kĂ”igi riiete, koolikottide ja joonistustega seinal hoopis teistmoodi… Elavam 🙂

Õpetaja ĂŒtles, et Poiss on imetore ja klassi poistest ĂŒks rahulikumaid – oskab keskenduda ja ei sega tundi. Ma kuulasin, suu ammuli. Plika on meil see vaikne ja kohusetundlik, eks, Poiss aga ei pĂŒsi pudeliski paigal. Olin valmistunud halvimaks. Saada teada, et ta on ÜKS RAHULIKUMAID – no tĂ”sine ĆĄokk. Imeliselt meeldiv muidugi 😀

Eile ja tĂ€na Ă”nnestus lapsed lĂ”puks ĂŒheksast magama saada, töövĂ”it. Ise lĂ€ksin ka eile juba pool kaksteist magama.

TĂ€nane pĂ€ev ei olnud ĂŒldse nii kĂ”rgelennuline. Ilm oli hall ja tuju… No selline… KeskpĂ€rane. Mitte sugugi nii vaimustav kui eile. Tööl oli jube kiire, pĂ€eval koolilogistika korraldamine vĂ”ttis ka aega ja nii edasi.

Aga Ôhtupoole ma ikka mÔtlesin, kui mÔnus on ja olin nii tÀnulik.

Nii mĂ”nus on, et PĂ€rnus on waldorfkool. Ma ju kĂ€isin noil kĂ”ige esimestel asutamiskoosolekutel, kus alles plaaniti… Ei olnud kĂŒll asutamise juures, sest elu viis vahepeal PĂ€rnust eemale, aga siiski… Esimene kooliaasta oli sisseelamine, samuti olid mu enda elus parasjagu segased lood, seega polnud jaksu suuremat kooliasjade ĂŒle rÔÔmu tunda. Sel sĂŒgisel olen aga palju erksam ja koolimuljed on nĂŒĂŒd veel intentsiivsemad. Eks kindlasti aitab tublisti kaasa ka see, et Poisil vĂ€hemalt esialgu nii hĂ€sti lĂ€heb ja tema Ă”petaja on lihtsalt oivaline… Aga jah… Lihtsalt istusin tĂ€na lastevanemate koosolekul ja mĂ”tlesin, et nii Ă€ge – nii Ă€ge, kuidas nad Ă”petavad ja Ă”pivad… Sajaga teistsugune “tavakoolist” ja mulle sobib see NII hĂ€sti. Need vahakriidid ja valged vihikud ja muinasjutud ja kĂ€sitöö ja maalimine ja liikumistunnid, kus liikumisest tuntakse lĂ”bu ja… Nii pĂ”nev on nĂ€ha, kuidas kool areneb. Ja on tunne, et kĂ”ik on omad. Hea ja kodune ja Ă”ige tunne on.

Teine asi, mille ĂŒle ma olen viimastel pĂ€evadel ÀÀretut tĂ€nulikkust tundnud, on auto. Jalgratas on suurepĂ€rane, aga ma olen meeletu kĂŒlmavares ja juba praegu on ilmad, mil autoga sĂ”itmine on minu jaoks palju meeldivam tegevus. Mul on lihtsalt nii imeliselt hea meel, et ma elan nii suurepĂ€rases asukohas, seega sĂ”idan tööle viis minutit, kodust kesklinna/kooli samuti viis minutit, töölt kesklinna kĂŒmme… Elu ja kogu laste / koolilogistika korraldamine on nii palju lihtsam…

Ja lapsed on nii iseseisvad! LĂ€hevad hommikul koos bussiga kooli. Olen nĂŒĂŒd kĂ€inud Poisil kaks pĂ€eva koolis jĂ€rel. Auto pargin bussipeatuse lĂ€hedusse, jalutan kooli, seejĂ€rel Poisiga tagasi bussipeatusesse – lasen temal ees minna, et nĂ€ha, kas ta oskab minna Ă”iges suunas ja teed ĂŒletades autosid vaadata… Ja bussipeatusest ta ongi mĂ”lemad pĂ€evad omal soovil ise mu ema juurde sĂ”itnud. Mina sĂ”itsin autoga tööle tagasi 😀 Eks see on nĂ€dalate vĂ”i isegi pĂ€evade kĂŒsimus, mil ta ĂŒksi sĂ”itma hakkab.

Ja perekond, turvavĂ”rgustik… Kui palju lihtsam on elu tĂ€nu sellele, et mu ema nii palju aitab… VĂ”i kui tema ei saa, siis on Abikaasa perekond… Kui hĂ€da on kĂ€es, siis keegi ikka saab!

Mul on nii hea meel, et Plika hakkas pĂ€rast aastast pausi oma parima lasteaiasĂ”brannaga taas jalkatrennis kĂ€ima. Loodan, et vaimustus pĂŒsib. Ja eriti hea meel on mul selle ĂŒle, et ma selle sĂ”branna ema eelmisel sĂŒgisel endaga veinitama kutsusin. Nii hea on, et PĂ€rnus on nĂŒĂŒd veel ĂŒks sĂ”ber! Kes on ĂŒhtlasi ka sel nĂ€dalal mind trennilogistikaga aidanud, sest minul olid mĂ”lemad trenniĂ”htud tĂ€iesti kinni…

Ma olen nii tĂ€nulik, et Abikaasa on nii imeline inimene. TĂ”si, meie suhtest ei saanud asja ja veel praegugi koos elades tĂŒlitseme aeg-ajalt nende vanade mustrite pĂ€rast, mida me ei suutnudki lahendada… Aga samas me ka endiselt naljatame ja naerame koos… Ja ma tean, et lahku kolides lĂ€hevad meie suhted vaid paremaks. Parim inimene, kellega harrastada kĂ€rgperendust. Ma tean, et ta armastab lapsi kogu sĂŒdamest ja tean, et me saame asjad rahulikult ja meeldivalt aetud. Lahkuminek ei ole kunagi meeldiv, aga meie oma on… Noh, nii meeldiv, kui ĂŒldse olla saab, ma ĂŒtleks.

Ja muidugi on mu elus Üks Inimene. See on nii uskumatu, kuidas ta minu ellu tuli ja siia jĂ€i. Ja ma olen selle ĂŒle nii tĂ€nulik, et seda ei ole vĂ”imalik isegi mitte sĂ”nadesse panna. Aga see on juba ĂŒhe teise postituse teema…

Scroll to Top