Tikri blogi

Kardinavahetus

17/09/2017 / kodumajandus, rõõm / 1 Comment

Kuna meil on olnud viimased x aastat lootus, et kohe-kohe hakkame “päriselt” remonti tegema, pole me selle aja jooksul uuendanud ühtki sisustuslikku elementi, mida pärast remonti enam vaja ei läheks. Ehk siis kuna õige pea oli plaanis akende vahetus, muuhulgas algse ilme taastamine ja ühe suure akna asemele kaks väikese tekitamine, ei kaalunud me kordagi elutoas ruloo välja vahetamist – isegi mitte siis, kui mehhanism üles lõplikult ütles, mis tähendab, et üles-alla rullisime seda viimased aastad käsitsi (ja uskuge mind, see oli ääretult tüütu).

Viimased kuud ei saanud rulood enam üldse normaalselt kerida, sest see jäi viltu ja kortsu, samuti oli kass kardinale 1:0 teinud – renoveerimine lükkub aga tänu lahutusele veel mitu aastat edasi. Seega leidsin, et on vist aeg siiski veidike “säästuremonti” investeerida ja nii ruloo kui kardin välja vahetada 😛

Kusjuures täiesti müstiline, minul oli meeles, et lastetoa pimendav ruloo maksis omal ajal mitusada eurot… Vaatasin järele, maksis €80 🙂 Toona ei tulnud pähegi seda näiteks osta.ee-st otsida. Praegugi olin täitsa kindel, et nii laia rulood teiselt ringilt leida on väga keeruline. Tegelikkuses oli nii, et tegin osta.ee lahti ja leidsin sealt hetkega umbes neli enam-vähem sobivat, millest üks oli parim ja see ka €40 eest ära ostetud sai.

Kardina leidsin taaskord Abakhani kaalukanga kastist – selle ja ühe teise kangatükikese eest, millest saab uus köögikardin (vana sai samuti kassi poolt manalateele saadetud) maksin €8.51. Nojah, ostsin sealt ka ca €12 eest kääride komplekti, sest mul pole kunagi olnud normaalseid kangakääre ja see on üsna tüütu… Nii et käärid maksid rohkem kui kardin ise 😛 Aga see on investeering tulevikku!

Otsisin välja Tagelt saadud õmblusmasina, mida kasutasin viimati intensiivselt 2011. aasta säästuremondi ajal, mil sai kõigisse tubadesse kardinad õmmeldud, samuti tooli- ning padjakatted. Palusin Annikalt veidi abi (tema on suisa rätsepa eriala lõpetanud) ja nii see kardin valmis saigi. Kella kahe paiku läksime poodi kangast ostma, õhtul kell kaheksa riputasin kardina akna ette. Ja ega kõik see aeg kardinale ei kulunud – akent pesta, süüa teha ja süüa ning lapsi kasvatada tuli vahepeale ka.

Igal juhul on nüüd elutoa aken taas inimliku välimusega. Enne oli ikka päris hirmus. Hästi kulutatud €50, ma ütleks 🙂

PS. Ei ole hetkel mõtet küsida, kuidas meil igasugune eluline ja korralduslik pool pärast lahutust olema saab. Kirjutan sellest kindlasti, aga alles siis, kui aeg on küps 🙂 Ühtlasi on mul september väga kiire aeg – tööl asendamised, laste koolilogistika, ei jää ka eriti jaksu blogimiseks. Pigem arutan noid teemasid hetkel lähedastega – avalikult alles siis, kui kõik on ametlik.

Ütlen ainult nii palju, et praegusel hetkel on kõik on läbi mõeldud (nii emotsionaalselt kui seaduse poole pealt), kõik on hea, vastastikused kokkulepped olemas, ise rahul ja rõõmsad. On igati põhjust arvata, et nii jääbki 🙂

Lastelogistika

13/09/2017 / plika, poiss, rõõm / 5 Comments

Kui tavapäraselt on mu tööaeg äärmiselt paindlik ning saan ära käia igal ajal, siis septembris puhkavad mõlemad müüjad kaks nädalat, mis tähendab minu jaoks kümmet tööpäeva üksi letis ilma igasuguse võimaluseta vajadusel keset päeva kuskile minna.

Kahel päeval lõppevad Poisi tunnid Plikaga ühel ajal, siis saavad nad koos koolist koju minna. Kolmel päeval läheb Plikal pikemalt, siis tuleb Poisile vastu minna. Minu jaoks tähendab see umbe 45 minutit ära käimist keset tööpäeva – kui ma olen letis, käib minu asemel ema. Eks ta hakkab varsti siiski üksi käima, arvan ma.

Lisandus trenn. Mõlemad lapsed käisid lasteaias mitu aastat jalgpallitrennis ja nautisid seda väga, osalesid igal aastal ka mõnel turniiril. Kui Plika kooli läks, jäi jalgpall pooleli ja tuli selle asemele tantsutrenn, kus ta aga ka lõpuks käia ei tahtnud. Kuna tema parim lasteaiasõbranna on suur jalkafänn ja jätkas trenniga, siis sel aastal tehti nüüd eraldi tüdrukute trenn ja Plika hakkas sõbrannaga seal käima.

Siis sattusin rääkima Maritiga, kes on staažikas soccer mum ja sain temalt infot, et pere järgmistele lastele on enamasti soodsam kuutasu. Avastasin, et kui Plika kuutasu on €30, siis kaks ja enam last ühest perest maksab vaid €36. Ja Poisile polnud me jõudnud trenni valida – see tegi korraga otsustamise väga lihtsaks 😀 Sain ta gruppi, mis treenib tüdrukute omaga peaaegu ühel ajal, nii et nad saavad koos käia. Poisile tähendab see küll 30 minutit ootamist alguses ja tüdrukutele pärast trenni, aga selle elab üle 🙂

Trenni minna saavad nad bussiga, see läheb enam-vähem sobival ajal. Mu sõbranna käib praegu veel nendega kaasas, aga eesmärk on saada nad võimalikult kiirelt iseseisvaks. Tagasitulek on keerulisem, bussiajad ei klapi ja kogu ootamisega läheks aeg liialt hiliseks. Seega leppisime kokku, et järel hakkan neil autoga käima.

Eile jäid mu lapsed muidugi napilt bussist maha, seega pidin töölt plaanitust tunni varem lahkuma, et nad autoga trenni viia. Õnneks ei olnud ma tööl üksi ja trennini piisav ajavaru, nii et jõudsime. Loodetavasti lapsed õppisid sellest midagi 😛

Plika sai sünnipäevakutse õhtuks, mil ka trenn, lisaks olen mina sel päeval letis ega saa logistikaga aidata. Lootsin, et saan ta ehk sokutada tema pinginaabri pere auto peale, aga ka nende perepea oli just sel päeval autoga ära. Helistasin sünnipäevalapse emale, et uurida kingisoovi kohta ning jutuks tuli ka logistika. Asi lõppes sellega, et ta lubas auto peale korjata nii Plika, tema pinginaabri kui ka Poisi 😀 Nimelt toimub sünnipäev jalkatrenni kõrvalmajas 😀 Nii lubas ta lahkelt, et Poiss võib seni nendega aega parajaks teha, kuni trenn hakkab, seejärel seal ära käia ja siis tagasi tulla. Lubas kõik lapsed koju tagasi ka tuua, sest sõidab nagunii samas suunas ja edasi linnast välja kodu poole.

Ühesõnaga – kahe telefonikõne ja ühe FB vestlusega sai kogu logistika nii suurepäraselt ära korraldatud, et mina saan rahus tööd teha ja laste käimised on kaetud. Imeline, et ümber on inimesed, kes saavad aidata.

Autoomaniku “rõõmud”

08/09/2017 / auto / 9 Comments

Kuna mul on sel aastal blogimisega üks suur ikaldus olnud, siis pole ma ka auto teemadel üldse muljetanud. Teemasid on aga olnud omajagu…

Liivi inspireeris oma postitusega, panen tagantjärele kõik kirja, pildimaterjali õnneks jagub 😀

Autoomanikuks sain mäletatavasti veebruaris. Esimene jama juhtus täpselt pooleteise kuu pärast – stange jäi äärekivi taha kinni. Mäletan seda täpselt samal päeval aset leidnud ürituse tõttu, see oli 1. aprill. Tookord polnud isegi mina roolis 😛

Paar nädalat hiljem järgmine ikaldus, seekord minu põhjustatud. Keegi kunagi õpetas mind, et aknaid on kõige lihtsam puhtaks saada neid korra alla ja üles tagasi lastes ning kuna see on tõesti hirmus mugav, siis tegingi nii… Tagantjärele targutasid küll kõik, et UUE autoga ehk võib nii, aga üldiselt on see pahapaha ja kasutatud autoga kindlasti ei peaks ja…

Ühesõnaga ühel aprillikuisel reedeõhtul juhtus nii, et kaasreisija poolne aken enam üles tagasi ei sõitnud. Ilm oli külm ja vastik. Remonti viia polnud sel kellaajal enam kuskile. Abikaasa viis lõpuks auto Paikusele sõbra garaaži. Nädalavahetusel õnnestus neil ukse sisemine külg eemaldada, klaas üles tõsta ja puutükkidega “kinnitada”.

Nii sõitsin ma ligi kuu aega, kuni mai alguses jõudis asi lõpuks nii kaugele, et Abikaasa sõprade abiga akna ära parandas. Uus mehhanism oli odav, maksis €3.75. Stange sai samal ajal parandatud, maksis €10. Autoremondiks kulus sõpradega terve päev 😛

Need olid pisikesed asjad, mis ei takistanud autoga sõitmast, aga ometigi natuke ärritasid. Nii hea tunne oli, kui auto lõpuks jälle täitsa korda sai… Ja VIIS PÄEVA hiljem…

Olin ema maja juures kitsal teel, kus mööda sõitma ei mahtunud. Teine auto tuli vastu, tahtsin tasakesi eest ära tagurdada… Ajasin piduri ja gaasi sassi, tagurdasin täie hooga suurde metallist konteinerisse 😛 Sellest ajast saadik on tagaluugis mõlk ning tagaklaasi pole 😛

Esimese hooga “parandas” Abikaasa akna ära koduste vahenditega ehk kolme aasta tagusest vannitoaremondist üle jäänud plastikujuppidega. See polnud just eriti hea lahendus, sest ei paistnud läbi ja oli nii jäik, et teip tuli lahti. Sellist autot ma terveks päevaks tööle parklasse jätta ei tahtnud, kuna ilmad olid soojad, sõitsin lihtsalt rattaga. Autot kasutasime vaid häda korral, kui tõesti oli vaja perega kuskile sõita. Suve poole olid veel probleemid sellega, et lahtise plastiku vahelt lendasid kärbsed sisse ja panid signa tööle, nii et enamiku ajast seisis auto meil lukustamata ustega õues 😀

Poolteist kuud hiljem, juuli lõpus, skooris Abikaasa veidi läbipaistvat painduvamat plastikut (mu töö juurest prügikasti kõrvalt, taaskasutus :D) ning parandas akna tunduvalt paremini ära. Sellest ajast saadik olen ma jälle autoga sõitnud…

Asjatundjate ühine arvamus on, et luugi eest ära võtmine, mõlgi sirgeks tagumine, uue klaasi hind ja paigaldus ning luugi tagasi panemine läheks kõik kokku nii kalliks, et pole mõtet, on vaja uut luuki. Häda on selles, et kumbki meist pole eriline autole juppide otsija…

Abikaasa helistas juunis läbi meeletu koguse romulaid, ei näkanud. Samuti oleme saatnud varuosapäringuid, sealt pakuti ÜHTE luuki, PÄRNUS, mis oli väikese roostega, tõenäoliselt poleks olnud probleem – oleks saanud teha roostetõrjet ja üle värvida ja olekski olnud korras. Ainult et… Abikaasal polnud aega seda enne vaatama minna kui kahe päeva pärast, selleks ajaks oli ära ostetud.

No ja ühesõnaga jah… Nii see jama siis kestabki 🙂 Ilmselgelt peaks lihtsalt tuimalt iga nädal kõikvõimalikele lehtedele varuosapäringuid saatma, või? Ma ise olen saatnud ainult elv.ee kaudu, aga tean, et neid on igasuguseid…

Oskab keegi tark nõu anda, midagi peale selle, et olge vähem laisad? Soovitada mõnda eriti head lehte või romulat või ma ei tea mida? Oskab keegi arvata, kas sellise autoga ülevaatuselt saab läbi? Novembriks oleks vist ikka targem korda saada see värk 😛

1999. aasta universaalkerega Volkswagen Bora tagaluuk EI peaks olema ju NII raske leida… Arvestades, et Golf 4 luuk sobivat ka ja Golf on ometigi levinud…

Nädal tagasi käis auto korralises hoolduses. Ajaulugu on autol eeskujulik, läbisõit algusest peale kirjas, kõik tehtud tööd ka. 2007 vahetati hammasrihm ja tehti automaatkasti hooldus, läbisõit oli siis ca 81 000. Nüüd lõi ette 140 000 ja hoolduse märguanne, kümme aastat möödas ka… Oli aeg 🙂

Olime sellega juba autot ostes arvestanud, et see kõik tuleb peagi ära teha. Ja muidugi tuli hoolduse käigus välja veel hulk erinevaid remonti vajavaid asju, veermiku remont läks lõppkokkuvõttes isegi kallimaks. Ega ma täpselt ei teagi, mis nad seal kõik ära tegid, aga noh, arve oli igatahes selline:

Nüüd vähemalt on kõik korras ja süda rahul… Peale luugi muidugi 😛 Aga KUSKILT peab selle ju saama – eks, eks, eks?

Ja hoolimata kõigist jamadest olen ma endiselt NII tänulik, et see auto mul olemas on ja elu lihtsamaks teeb. Ja kui luugi vahetatud saab, mis läheb ilmselt veel mitusada eurot maksma, siis peaks kohe tükk aega mureta olema…

Netikett ja lahkuminek

07/09/2017 / elu pärast lahutust, suhted, virtuaalelu / 15 Comments

Oh, see tänapäeva elu. Kõik on nii internetiseerunud, suhted sealhulgas.

Hea oli blogis kapist välja tulla. Ei olnud üldse lihtne nii pikalt vaikida, aga aeg polnud veel küps… Nüüd on. Ja näe, blogimise tuju tuli ühes sellega ka jälle tagasi.

Blogi on blogi, siin jääb kõik vanaviisi, midagi muutma ega kustutama ei hakka. Noh, Abikaasast saab õige pea Eksabikaasa, see on ainus muutus 🙂

Aga mida näevad reeglid ette lahkumineku korral FB-s? No ilmselgelt, ei ole mingeid reegleid, eks 🙂 Igaüks talitab oma heaksarvamise järgi.

Esiteks kõik need ühised pildid. Mina ütlen ausalt, ei suutnud ühtki kustutada. Lahendasin enda jaoks asja nii, et tegin privaatseks meie pulmapiltide albumi ja liigutasin sinna teistest albumitest nö “paaripildid”. Perepildid jätsin alles, need on ja jäävad osaks elust. Paar me aga enam pole… Las need siis olla tolles ainult minule nähtavas albumis, mille nimeks sai “Minevik”. Ehk olen ühel päeval valmis seda kustutama, aga igatahes mitte veel.

Mulle kui meisterorganiseerijale pakkus lohutavat rahulolu süstemaatiline tegutsemine, piltide liigutamine, nende kronoloogilisse järjekorda seadmine. Täiesti mõttetu tegevus, aga… Tekitas hea tunde. Aitas nö otsi kokku tõmmata.

Teine küsimus on aga keerulisem. Kuidas FB-s kapist välja tulla? Suhtestaatus on mul hetkel varjatud. Ausalt tahaks aga ennast taas “avalikult” suhtesse panna. Tahaks pilte üles panna. Ja siis on need 300+ sõpra-tuttavat, kes kõik on viimased kümme aastat teadnud mind ühe mehe abikaasana… Ma ei võlgne neile muidugi mitte ühtegi seletust. Ma võin lihtsalt panna ennast suhtesse ja need pildid üles ja mitte kuidagi puudutada teemat, kuidas mu elu nii suure kannapöörde tegi. Keda huvitab, see võib ju lihtsalt küsida, kõik lähedased teavad juba nagunii.

Ometigi mõtlen, kas oleks äkki viisakas midagi kuskil öelda… Aga kus? Ühtviisi veider tundub kirjutada nii oma ajajoonele kui pildi alla uue mehega, et näe, lahutame 😛 Ei, ei ole vist ühtki normaalset viisi FB-s selle teada andmiseks. Ja ega vist ei olegi vaja.

Ühesõnaga see on ainus koht, kus ma ei ole veel kapist välja tulnud 😛 Ehkki… Tahaks.

Eks teen seda millalgi, kui on tunne, et NÜÜD.

Aga teema on iseenesest põnev. Kuidas teie lahkuminekud on interneeduses kajastust leidnud?

Tänulikkus

07/09/2017 / auto, elu pärast lahutust, igapäevaelu, rõõm, waldorfkool / Leave a Comment

Eile möödus terve ülejäänud päev sama kõrgel lainel kui hommik.

Käisin Poisil koolis järel. Klass, mis nägi kooliaasta alguses nii puhas ja klanitud välja, oli nüüd kõigi riiete, koolikottide ja joonistustega seinal hoopis teistmoodi… Elavam 🙂

Õpetaja ütles, et Poiss on imetore ja klassi poistest üks rahulikumaid – oskab keskenduda ja ei sega tundi. Ma kuulasin, suu ammuli. Plika on meil see vaikne ja kohusetundlik, eks, Poiss aga ei püsi pudeliski paigal. Olin valmistunud halvimaks. Saada teada, et ta on ÜKS RAHULIKUMAID – no tõsine šokk. Imeliselt meeldiv muidugi 😀

Eile ja täna õnnestus lapsed lõpuks üheksast magama saada, töövõit. Ise läksin ka eile juba pool kaksteist magama.

Tänane päev ei olnud üldse nii kõrgelennuline. Ilm oli hall ja tuju… No selline… Keskpärane. Mitte sugugi nii vaimustav kui eile. Tööl oli jube kiire, päeval koolilogistika korraldamine võttis ka aega ja nii edasi.

Aga õhtupoole ma ikka mõtlesin, kui mõnus on ja olin nii tänulik.

Nii mõnus on, et Pärnus on waldorfkool. Ma ju käisin noil kõige esimestel asutamiskoosolekutel, kus alles plaaniti… Ei olnud küll asutamise juures, sest elu viis vahepeal Pärnust eemale, aga siiski… Esimene kooliaasta oli sisseelamine, samuti olid mu enda elus parasjagu segased lood, seega polnud jaksu suuremat kooliasjade üle rõõmu tunda. Sel sügisel olen aga palju erksam ja koolimuljed on nüüd veel intentsiivsemad. Eks kindlasti aitab tublisti kaasa ka see, et Poisil vähemalt esialgu nii hästi läheb ja tema õpetaja on lihtsalt oivaline… Aga jah… Lihtsalt istusin täna lastevanemate koosolekul ja mõtlesin, et nii äge – nii äge, kuidas nad õpetavad ja õpivad… Sajaga teistsugune “tavakoolist” ja mulle sobib see NII hästi. Need vahakriidid ja valged vihikud ja muinasjutud ja käsitöö ja maalimine ja liikumistunnid, kus liikumisest tuntakse lõbu ja… Nii põnev on näha, kuidas kool areneb. Ja on tunne, et kõik on omad. Hea ja kodune ja õige tunne on.

Teine asi, mille üle ma olen viimastel päevadel ääretut tänulikkust tundnud, on auto. Jalgratas on suurepärane, aga ma olen meeletu külmavares ja juba praegu on ilmad, mil autoga sõitmine on minu jaoks palju meeldivam tegevus. Mul on lihtsalt nii imeliselt hea meel, et ma elan nii suurepärases asukohas, seega sõidan tööle viis minutit, kodust kesklinna/kooli samuti viis minutit, töölt kesklinna kümme… Elu ja kogu laste / koolilogistika korraldamine on nii palju lihtsam…

Ja lapsed on nii iseseisvad! Lähevad hommikul koos bussiga kooli. Olen nüüd käinud Poisil kaks päeva koolis järel. Auto pargin bussipeatuse lähedusse, jalutan kooli, seejärel Poisiga tagasi bussipeatusesse – lasen temal ees minna, et näha, kas ta oskab minna õiges suunas ja teed ületades autosid vaadata… Ja bussipeatusest ta ongi mõlemad päevad omal soovil ise mu ema juurde sõitnud. Mina sõitsin autoga tööle tagasi 😀 Eks see on nädalate või isegi päevade küsimus, mil ta üksi sõitma hakkab.

Ja perekond, turvavõrgustik… Kui palju lihtsam on elu tänu sellele, et mu ema nii palju aitab… Või kui tema ei saa, siis on Abikaasa perekond… Kui häda on käes, siis keegi ikka saab!

Mul on nii hea meel, et Plika hakkas pärast aastast pausi oma parima lasteaiasõbrannaga taas jalkatrennis käima. Loodan, et vaimustus püsib. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et ma selle sõbranna ema eelmisel sügisel endaga veinitama kutsusin. Nii hea on, et Pärnus on nüüd veel üks sõber! Kes on ühtlasi ka sel nädalal mind trennilogistikaga aidanud, sest minul olid mõlemad trenniõhtud täiesti kinni…

Ma olen nii tänulik, et Abikaasa on nii imeline inimene. Tõsi, meie suhtest ei saanud asja ja veel praegugi koos elades tülitseme aeg-ajalt nende vanade mustrite pärast, mida me ei suutnudki lahendada… Aga samas me ka endiselt naljatame ja naerame koos… Ja ma tean, et lahku kolides lähevad meie suhted vaid paremaks. Parim inimene, kellega harrastada kärgperendust. Ma tean, et ta armastab lapsi kogu südamest ja tean, et me saame asjad rahulikult ja meeldivalt aetud. Lahkuminek ei ole kunagi meeldiv, aga meie oma on… Noh, nii meeldiv, kui üldse olla saab, ma ütleks.

Ja muidugi on mu elus Üks Inimene. See on nii uskumatu, kuidas ta minu ellu tuli ja siia jäi. Ja ma olen selle üle nii tänulik, et seda ei ole võimalik isegi mitte sõnadesse panna. Aga see on juba ühe teise postituse teema…