Organiseeritusest ja riidemähkmetest
Mul on olnud brauseris peaaegu nädal aega lahti kaks vahelehte Manni blogipostitustega, mida tahtsin teiega jagada. Nüüd, esimesel nii laste- kui töövabal vabal päeval üle kahe nädala, on lõpuks võimalust ja viitsimist seda teha.
Esiteks organiseeritusest – Eestis vist ei ole väga levinud küsimus, ega sul äkki obsessiiv–kompulsiivset häiret pole 😛 Aga Manni jutt on kõik nii õige! Ma küll üldiselt naudingi organiseerimist, aga uskuge mind, ma ei viitsiks ilmtingimata teha kõike seda, mida ma teen, just sellel ajahetkel – ma lihtsalt tean, et kui ma EI tee, on hiljem hullem. Kui ma ei korista kõike kohe ära, on elamine nii kaua sassis ja silmale halb vaadata, kuni ma ükskord olen sunnitud ikkagi koristama – ja vähemalt minuga on nii, et kui kuskil juba segadus on, tekib seda ka kergemini juurde ehk lõppkokkuvõttes võtab selle likvideerimine palju kauem aega. Sestap eelistan kõik kohe kiirelt korda teha, siis on rohkem motivatsiooni seda hoida. Ja otse loomulikult peab igal asjal olema oma koht, et kõik oleks kiiresti leitav. Kui pole, on otsimine jällegi mõttetu ajaraisk. Kord ja asjade loogiline asetus hoiavad aega kokku, nii lihtne see ongi 🙂
Norrast tagasi kolimisest saadik ei ole kõigi asjade asukoht mulle sugugi teada ning see on väga häiriv. Tasapisi paigutan, küll ükskord saan kõik jälle korda. Pimedasõidu jaoks mootorsõidukijuhi tunnistust otsides näiteks viskasin ühest kaosekapist suure hunniku ebavajalikku paberipahna ära. Tunnistuse leidsin muidugi lõpuks ikka sealt sahtlist, kus see loogiliselt võttes oleks pidanud olema – lihtsalt too sahtel oli ka sassis ja ma ei vaadanud esimest korda piisavalt põhjalikult. Või õigemini – tunnistus oleks pidanud olema sahtel kõrgemal ühtede kaante vahel, aga pärast kolimist on kahe sahtli sisud segamini, kaaned olid vales sahtlis ja tunnistus hoopis sellesama sahtli lahtiste segamini paberite hulgas. Segadus on ajaraisk, kordan ma veel kord.
Teiseks riidemähkmetest – kuna lapsed on suuremad, pole endal viimasel ajal kokkupuudet olnud, aga Manni postitus on mu meelest väga hea ja kokkuvõtlik ning ma olen selle sisuga vägagi nõus. Ok, see krõpsude asi mind vist omal ajal ei häirinud, aga kõik muu on täitsa nagu minu mõtetest pärit. Lühidalt: pealispüksid olgu veekindlad ja sisu eraldi (vormiõmmeldud on lekkekindlamad ja peavad pikemalt, ma ise marlide voltimisel ristkülikust kaugemale ei jõudnud), jalaaukude suurus võiks olla reguleeritav ja see riidekiht, mis on vastu lapse nahka, võiks olla bambusest. Aga tema kirjutab muidugi palju pikemalt ja põhjalikumalt, nii et kui vähegi riidemähkmenduse vastu huvi on ning inglise keelt mõistate, soovitan soojalt lugeda.