Pips tuli külla
…ja tõi Plikale suure kotitäie klotse, mis sobisid kokku nendega, mis ema kunagi ostis. Nii peenelt läks, et kahe koti peale on kokku kolm mängumehikest ja kõik eri värvi 😀
See selleks. Igatahes on rõõm näha, et kõrgharidus pole mööda külgi maha jooksnud ja kaks 27-aastast naist isegi pärast siidri joomist maja ehitamisega hakkama saavad:
Ja sööb!
Kui ma pool kuud tagasi lisatoiduaktsiooniga alustasin, tegin seda purgitoitudega, kuna minu tehtud püreed ei paistnud peale minevat. Eile sai aga viimane purgitoit otsa, nii et täna olin ma lihtsalt sunnitud jälle ise tegema. Sügavkülmas ootas vanast ajast lillkapsas, mida varem üsna vastumeelselt söödi. Samuti oli seal kaks jääkuubikurestitäit lihapüreed – blenderdatud Märjamaa lihatööstuse mahedat veisehakkliha. Nüüd aurutasin lisaks porgandeid ja blenderdasin needki ära.
Segasin kokku 125-grammise purgitäie, umbes pooleks lillkapsast ja porgandit ning ühe suure kuubiku liha.
Ja sõi purgi tühjaks! Hea isuga! Mul on nii hea meel! Ilmselt oli ühendavaks võluelemendiks porgand, mida ma Poisile miskipärast varem pakkunud polnud, aga mis purgitoitudes kõigis sees oli. Ju see siis maitseb talle, magus värk ju.
Aa, aga miks ma üldse jälle ise tegema hakkasin – sest purgitoitude koostiseid lugedes nägin, et ega seal suurt midagi erilist pole. Ikka kartul, porgand, lillkapsas, liha… Mõnel veidi riisi, maitseks sellerit vms. Hea küll, suvikõrvits oli see, mida ma Pärnust mahedalt pole saanud. Aga ülejäänud asjad on ju olemas. Ja miks ma siis peaks ostma kalli raha eest purgitoitu, mis on siiski üsna surnud, kui ma saan mahedast kraamist selle kõik ise kokku keerata? Jah, ma teen iga juurikat korraga umbes 7-10 pisikest purki sügavkülma, aga ikka tunduvalt etem, kui poetoit.
Nii et teen nüüd soolased püreed jälle ise. Magusaid ostan, sest praegu pole ju midagi saada, millest teha. Putru saab Holle pulbrist – tatrajahu sai otsa ja noh, pulbrist on palju kergem teha. Mis siis, et kilohind tuleb röögatu – vähemalt on mahe, mugavus maksab ja sellest pakist jätkub üpris pikaks ajaks ka. Pikemas perspektiivis peaks hakkama lihtsalt koduseid kaerahelbeid ja muud taolist peenestama, et ta õpiks väiksemaid tükke sööma, aga mul pole selleks hetkel ühtki sobivat vahendit (kohviveskit, saumikserit vms), nii et… Las ma siis ajan veel mõnda aega eriti laisalt ja mugavalt läbi. Võrreldes poole kuu taguse olukorraga on kõik nagunii superluks.
Areneb!
Paljalt on Poiss juba paar nädalat käputanud, aga täna hommikul nägin teda mitu korda järjest täies riides ringi käputamas, seda pole varem juhtunud 🙂 Sekka tuleb muidugi vana harjunud roomamist ka, aga siiski, areng on märgatav.
Täna hommikul teda jälgides teadvustasin endale taaskord seda, kui vahvasti ta on laskumise ära õppinud. Kui ta millegi najal püsti on ja tagasi põrandale saada tahab, siis laseb kõigepealt ühe käe lahti, ülakeha allapoole ja üritab selle sirge käega põrandat katsuda. Reeglina muidugi ei ulatu, siis laseb ettevaatlikult põlvedest kõveraks ja maas ta ongi.
Ja Abikaasa tegi pärast mu eelmist arengu-postitust lugedes märkuse, et paarist sammust toe najal on kohatu rääkida, Poiss laseb piki diivaniäärt edasi-tagasi nagu muiste.
Nüüd ootan iseseisvat istumist nagu ilmaõnnistust. Saaks ometi söögitooli kasutusse võtta, lamamistoolis talle eriti ei meeldi. Püsti seistes vahel vajub istuma ja kõhuli maas olles keerab ennast tihti sellisesse küliliasendisse, mis on poolel teel istesse… Aga siiani pole lõpuni läinud.
Üks asi veel. Kui Poisile süüa anda, siis annan talle tavaliselt kummasegi kätte väikese lusika, et ta ei üritaks toiduga lusikat minu käest ära tõmmata. Tavaliselt nillib Plika sealsamas kõrval ja nõuab ka – ajab suu ammuli ja muudkui räägib: mulle ka, mina tahan ka tita toitu. Poiss küünitab selle peale lahkesti oma lusika Plika suu poole 😀
