Elul on iga päev kõikuvaid emotsioone varuks, valdavalt õnneks siiski positiivseid.

Käisin õhtul rattaga poes ja nii nautisin seda. Et ma jõudsin nii kiirelt ja kergelt kohale. Et pood oli nii tühi. Et mulle jäid näppu soodushinnaga värvilised köögirätikud, mida mul ammu juurde vaja oli. Ja nunnud erksavärvilised tikanditega froteerätid, ostsin paar tükki lastele. Tegin pilti ka, aga mu mälukaardilugeja ei tööta, nii palju siis sellest.

Väntasin koju ja mõtlesin, kuidas ma ikka armastan siin elada. Hoolimata kõigist jamadest ja probleemidest ja küsitavustest on kogu aeg tunne, et ma olen õiges kohas. Jah, on vana maja, palju teha, mitte eriti aimu sellest, kuidas ja mis järjekorras teha, üldse mitte raha, et seda kõike teha 😀 Aga nii ideaalse koha peal ja nii nunnu ja nii perspektiivikas. Täpselt see, mida meil vaja. Ideaalne esimene oma kodu.

Kodus on igapäevased vastandlikud emotsioonid. Ühest küljest rõõm, et olen suutnud praeguse elamise enam-vähem sisse seada ja korda teha, teisest küljest kannatamatus remonti teha ja sisustada see nii, nagu MEIE tahame. Jah, praegu on puhas ja viisakas, aga igivana ja paljuski logisev, praktiliselt ükski asi siin pole meie maitse järgi. Vaatan oma elutoa värvitud põrandat ja pruuni vaipa ning igatsen seda päeva, mil meil on heledad laudpõrandad. Vaatan igivanasid tugitoole ja kujutlen, et mõne laheda värvilise kattega võiks need päris ägedad olla (ja ei, ma ei saa neid katteid juba praegu teha, sest ma pole kindel, kuhu tuppa need toolid lõpuks lähevad või mis värvid üldse tubadesse tulevad). Üritan kõike vajalikku vanadesse köögikappidesse ära mahutada ja unistan suurest köögist ning funktsionaalsest köögimööblist, kus kraanikausialusel kapil oleks näiteks ukse küljes koht bioprügi jaoks, nii et ma ei peaks seda ämbrit enam kraanikausi kõrval hoidma. Panen iga päev kirja asju, mis mu kodus olema peaks ja ka kõike seda, mida kindlasti olla ei tohiks – et reaalse remondi tegemise ajaks see kõik ikka veel meeles oleks.

Naljakas, üürikorteris elades ei osanud üldse hinnata seda lihtsust, mis kaasnes igakuise üüri maksmisega. See tundus nii iseenesestmõistetav, et iga probleemiga, mida ise lahendada ei osanud, sai omaniku poole pöörduda. Tema pidi teadma, tema kohus oli asi korda saada, meie ju maksime talle.

Nüüd on näiteks meie küttesüsteem tuksis ja meil pole selle hingeelust õrna aimugi. Kes teab, kes selle kunagi ehitas, mingeid juhendeid pole, memm ise ei teadnud sellest ka eriti midagi. Proovisime veelkord vett soojendada, endiselt jõle hääl ja rooste. Kaidi isaga rääkimisest suuremat targemaks ei saanud, homme tuleb vaatama üks mees, kes peaks nende värkide ekspert olema. Ma ei kujuta ette, mis ta ütleb, ma ei looda ausalt öeldes just midagi väga head kuulda. Üldse ei imestaks, kui ta ütleks, et kõik ongi tuksis ja tuleb ümber teha. No ja ümber tegema ei hakka ju enne, kui reaalselt remondime. Nii et võib-olla pole meil mitu kuud sooja vett 😛 Aga ma võtan seda kõike miskipärast stoilise rahuga, ehkki juuksed on juba pulkas peas, sest ma pole viitsinud ei vett soojendada ega kellegi teise juurde pesema minna. Hea, et see kõik keset talve ei juhtunud, eks!

Lugesin raamatust “Kodu vanas majas“, et renoveerimini on neli sammu.

Esiteks unistamine – tuleb maja tunnetada ja lasta mõtetel lennata, mis kõik teha saaks. See on meil kestnud juba pool aastat ja kestab seni, kuni remont valmis on, aga hetkel on mõtted juba üsna selged.

Teiseks projekteerimine ja uuringud – igasugu load, kooskõlastamine, vormistamised, projektid… See on meil poole peal. Me oleme rääkinud mitme asjatundjaga, homme tuleb veel üks. Oleme küsinud paar hinnapakkumist ahju ehituseks, ehitaja on korra käinud ja asja üle vaadanud, aga temaga jäi jutt, et lõhume põrandat ja seina lahti ning siis ta tuleb uuesti, aga pärast selle tegemist ja olukorra isekeskis hindamist sattusime nii suurde segadusse, mis siis ikkagi tegema peaks (sest noh, me tahaks olla kõigist võimalustest teadlikud ja uurida mitmest kohast, mitte ainult lähtuda sellest, mida üks ehitaja soovitab), et pole seni rohkemat ette võtnud.

Tohutult keeruline on see kõik. Nii palju asju tuleb ära teha, kohutavalt suurt ja üksikasjalikku ja tarka plaani on vaja. Et kõik vajalik kindlasti kirja saaks, täpselt selles järjekorras, mis teha tuleb. no ja siis projektid ja… Oeh. Ise ei kujuta seda kõike ikka ette, nii käimegi mööda asjatundjaid. Ja ikka tundub liiga keeruline. Kardan, et unustame midagi ja hiljem on sellest jama… Aga noh, küll saame hakkama. Homme saab vast kogu see värk jälle natuke selgemaks.

Kolmandaks tööde aja- ja rahastamisgraafikute paikasaamine. Jah, me oleme üldiselt jõudnud järeldusele, et tõepoolest on vaja laenu juurde saada. Aga mitte pangast, nemad ei annaks ka. Loodame, et saame perekonna kaudu abi. Pole veel küsima läinud, sest enne peavad olema selged plaanid, mida teha ja kui palju see umbkaudselt võiks maksta, ehkki ei tea ju veel, kui palju õnnestub ise teha, taaskasutada, mis soodsaid diile kuskilt leida, no ja üldiselt lähevad need renoveerimised ju nagunii alati kallimaks, kui algselt plaanitud. Aga kui grand plan on valmis, eks siis ikkagi mingid umbkaudsed numbrid saab paika ja siis tuleb minna ja küsida abi. Tõrksalt, aga muud lahendust ei näe.

No ja neljandaks saab siis lõpuks renoveerima hakata. Tahaks millegagi juba juunis pihta hakata (kui muu venib, siis akende taastamise kallal nokitseda ja ahju ehitada saaks ikka), juulis Abikaasa puhkuse ajal aga juba täie rauaga.

Kui me ei peaks laenu saama, siis me oleme küll suht mustas mülkas 😛 Sest mäletatavasti kahanes meie niigi väike eelarve vähemalt kolmandiku võrra ja igasugu ettenägematud kulutused muudkui ilmuvad välja, kasvõi seesama küttesüsteemi jama.

Aga vähemalt hetkel olen ma zen. Usun, et kuidagimoodi saame tehtud kõik, mis vaja on. Mis muud ikka üle jääb, kui parimat loota. Kõik peab ju minema hästi, kui on tunne, et siin elada on nii õige!