Imeline päev

Olen viimasel ajal olnud liiga kannatamatu. Vihastanud liiga kergelt Plika lollitamiste peale, läinud igasugu pisiasjade pärast liiga kergelt närvi. Mõtlesin just eile õhtul, et kehv on sedaviisi olla. Et oleks vaja uut jõudu, uut energiat – olemaks heas tujus, sellest tulenevalt ka kannatlikum ja rõõmsam.

Noo, mu soove võeti kuulda, täna just nii läkski. Hommikust saati oli hinges selline õnn ja rõõm, et hoia ja keela. Miks? Ei tea, otsest põhjust nagu polegi. Raske oli tõusta, olin unine. Aga Plika oli nii armas, vaatasin tema mängimist. Jõin kohvi ja sõin võileibu, käisime pikalt õues. Kutsusime Tage ja Annu mänguväljakukohtingule, hiljem käisid nad meil külas. Plika jäi pärast seda ilusasti lõunaunne (viimasel ajal on sellega probleeme olnud, aga kui eelnevalt korralikult väsitada ja kahest voodisse panna, siis enamasti ikka jääb).

Õhtupoolikul käisin hambaarsti juures, hakkasime mu esihammastega pihta. Üks sai korda, kolm veel. Kaks neist kolmest on surnud ja vajavad valgendamist. Ühele pandi täna valgendaja sisse, aga teisele, kõige tumedamale, ei jõudnudki panna, nädala pärast siis. Järgmisel esmaspäeval tehakse teine hammas korda ja pannakse tumedasse valgendaja ja… Siis on rõõmus ootus, kas seespidine valgendamine mõjub või ei. Nagu ma aru sain, siis mõni käib kuu aega ja vist vahepeal pannakse juurde vms. No loodame parimat, et ikka mõjub. Jube tüütu on see värk küll, hamba ülesehitamine võtab kohutavalt aega. Aga see üks, mis täna korda sai, on küll parem kui enne. Varem oli augu ja plommi vaheline ala tumedam, nüüd on kõik ühtlaselt hele, nagu päris 😀

Ja kogu selle päeva jooksul oli lihtsalt võrratult hea tunne. Tunne, et kõik on õige ja hea. Et kõik on nii hästi läinud, et paremat ei oskaks tahtagi. Tähendab, tahaks muidugi veel üht, teist ja kolmandat (lühidalt palju raha ja kutsumust, kõigi muude asjadega saaks ise hakkama), aga küll kõik vajalik tuleb ajaga. Mulle meeldib unistada sellest, kuidas asjad olla võiksid – ma usun, et oma mõtetega loome reaalsust. Ehk et halbade mõtetega meelitamegi endale s*tta ligi, aga kui mõelda sellest, mis on hea ja mida tahaks, siis nii lähebki.

Niisiis ma muudkui rõõmustasin. Selle üle, et me elame nii ideaalses kohas. Et remondi tegemine on nii põnev. Et talv hakkab ümber saama ning lumi muudkui sulab. Et mänguväljak on kodule nii võrratult lähedal. Et ilmad on sellised, mis lubavad seal olemist nautida. Et Tage elab nii lähedal, et me saame kergelt kohtuda ja jutustada, kuni lapsed mängivad. Et noh… Et kõik on nii hästi 😀

Plika peale vihastasin täna kõigest mõned korrad – suutsin ennast tagasi hoida ja ei karjunud üldse. Kurjemat häält tegin paar korda küll – see hääl oleks võinud veidi vähem kuri ja veidi rohkem lihtsalt konkreetne olla, aga no pole hullu 🙂 Ei tekkinud kordagi tahtmist teda nt tuppa luku taha panna, sest ta ei teinud kordagi mingit sellist lollust. Sest mina olin paremas tujus ja temaga rahulikum ja tegelesin temaga rohkem 🙂 See kõik on nii tihedalt seotud, ma ju tean. Aga ometigi olid viimased nädalad jälle sellised, kus ma ei suutnud sellest teadmisest hoolimata rahulikuks jääda. Asi polnud õnneks nii hull, kui eelmise aasta lõpus, aga ma ei olnud nii hea ema, kui oleksin tahtnud olla. Tänasega võib juba täitsa rahule jääda, loodetavasti jätkub samas vaimus.

Aga mis saakski halvasti olla, kui kevad tuleb sellise hooga. Hing hõiskab sees!

Tänase lammutamise tulemused

CIMG3358

CIMG3359

CIMG3363

CIMG3366

(teisel pool on peaaegu sama külm kui õues, sestap toppisin Plika veidi pikemaks seal hängimiseks soojalt riidesse)

Mäletatavasti jäi sisekujundajaga jutt, et enne põhjalikumate plaanide tegemist tuleks konsulteerida ehitajaga seina lammutamise ja põrandate renoveerimise asjus, et saada aimu, mis seis täpselt on ja palju see lõbu meile maksma läheb. Ehitaja käis ära, vaatas kõik üle ja andis Abikaasale juhtnöörid kätte, kui palju kust ära lammutada, et ta saaks siis hiljem tulla olukorda hindama. Sest milleks, eks, maksta ehitajale lammutamise eest, kui see on Abikaasa lemmiktegevus 😀 Üleüldse on plaanis ise ja sõprade abiga võimalikult palju ära teha, et rahalises mõttes võimalikult soodne tuleks, aga täitsa ise ja ilma asjatundja abita ei tuleks nii ulatuslikud tööd kõne allagi (tuleks siis, kui me oleks kuldsete kätega ja mõningate kogemustega, mida me paraku veel aga pole).

Igal juhul kiskus Abikaasa täna ühest toast saepuruplaati ära – natuke seinalt ja poolelt põrandalt. Põrandalauad tuleb muidugi ka üles võtta ja seina veel teha, aga no täna polnud palju aega, eks nädala sees õhtuti nokitseb edasi.

Me muidugi lootsime, et saepuruplaadi all olevad lauad on ehk heas seisus, saab üles võtta, alt ära soojustada ja tagasi panna. No vähemalt selles toas, tundub, ikka ei saa küll – seda on korra juba tehtud 😛 Nagu pildilt näha, on lauad ilusti nummerdatud, vanade naelte augud ka sees ja üleüldiselt üsna pehmed. Mitu kulunud värvikihti ka peal – ilmselt oligi alguses ainult laudpõrand, mida värviti, hiljem võeti üles, tehti seal all midagi (ilmselt natuke soojustati ja see on ajaga haihtunud), pandi lauad tagasi ja saepuruplaat peale.

On muidugi teoreetiline võimalus, et äkki teiste tubade lauad on paremas seisus, aga ega ma ülearu suuri lootusi ei hellita. Seega tuleb nüüd mõelda pigem selles suunas, kuidas kõige odavamalt uue põranda materjal saada (ja ma saan suurepäraselt aru, et odavat pole siin midagi :D).

Ma oma aruga mõtlen, et kui jätta kõrvale laminaat ja muu taoline, siis looduslikest materjalidest midagi laudpõrandast odavamat ei ole… Ju? Parkett tuleks raudselt kallim ja tubadesse ju linoleumi ei pane. Kusjuures mul pole absoluutselt midagi linoleumi vastu, muidugi eeldusel, et see on looduslik, mitte PVC, kaalun seda täiesti tõsiselt kööki – hea mugav puhastada, laudpõrandat poleks nii mugav. Kivi oleks külm või peaks alla põrandakütte panema, mis ka ei vaimusta, rohkem variante ei oskagi esimese hooga välja mõelda. Eee… Korkpõrand on vist ka olemas? Ka raudselt kallim. No ja tõesti, ei tule rohkem variante praegu pähe.

Ideaalne oleks leida kuskilt lähedusest keegi, kes kah remonti teeb ja oma korralikud põrandalauad välja viskab, et need siis endale kahmata 😀 Aga minu meelest pole see tõenäosus just eriti suur. Nii oleks vist odavam, kui osta hööveldamata lauad ja seda siis ise teha… Või midagi taolist. No igatahes mõtlemisainet on. Looduslik materjal peab kindlasti olema, eelarve on väike ja isetegemistahe sellest tulenevalt suur.

Lisaks uurisin eile põgusalt alternatiive kipsplaadile – seina sirgeks saamiseks. Savikrohv on iseenesest nummi – Geily kodus meeldib väga ja isegi sai kunagi ökoehitust õppides veidi katsetatud (oli, olgem ausad, paras möksimine), aga miskipärast ma ei tunne, et seda oma koju väga tahaks. No pudiseb ja nii edasi. Eelistaks traditsioonilisemat varianti, värvitud seina või tapeeti. Või noh, paljas palkidest/punastest tellistest sein oleks ka väga viis, paraku on meie palgid suht koledad, päris paljaks ei jäta.

Ainus, mis ma kiire googeldamise ja ehitusfoorumite abiga välja peilisin, oli Fermacelli kipskiudplaat, hinnast saab aimu näiteks siit. Khm, jah. Ma ei oskagi kohe rohkem midagi öelda.

Aga kindlasti on nii põrandate kui seinte jaoks veel tuhandeid nutikaid ja odavamaid võimalusi, millele ma oma remondi koha pealt võrdlemisi piiratud aruga pole veel lihtsalt tulnud. Tuleb need võimalused üles otsida!

Esimene leivategu

Miskipärast on mul olnud igasuguste isetegemistega raudpoltkindel eelarvamus, et see kõik on kindlasti midagi keerulist ja aeganõudvat. Ja kui ma siis lõpuks viitsin natuke teema kohta päriselt mõttega lugeda ja proovida, siis avastan, et häbiväärselt lihtne. Teha jogurtit, toorjuustu, kohupiima, kondenspiima, jäätist… Nüüd siis leiba.

Juuretise sain ema mehelt, Mrs G jagas MSNis nõuandeid, netist eriti lugeda ei viitsinud, järgisin siinseid juhtnööre. Jahuks oli Pihlaka maheringilt saadud Tõrvaaugu talu mahe rukki lihtjahu, tainast tegin ainult ühe pätsi jagu (poolest liitrist veest) ja vastavalt soovitusele üsna pehme, et õhulisem tuleks.

Lasin liiga kaua hapneda, peaaegu ööpäeva – mille tulemusena, üllatus-üllatus, sai leib meie maitsele veidi liiga hapu. Järgmine kord proovin traditsioonilise 16 tunniga. Poole kõrgemaks see küll ei kerkinud – mul sai tainast kolmveerand vormi ja kerkis ääreni. Pärast ahju panemist unustasin esiteks veerand tunni pärast temperatuuri madalamaks keerata, tegin seda ehk umbes pool tundi hiljem. Teiseks unustasin ära, mis kell ma üldse leiva ahju panin, seega ei osanud täpselt arvata, millal välja võtta 😀 Kuna küpsetamine jäi öösse (halva ajastuse tulemus), siis võtsime lihtsalt välja ja läksime magama – hommikul avastasime, et alt veidi tainas, seega läks ahju tagasi.

Aga esimese leivateo kohta igati hea, ütleks ma. Veidi liiga hapu ja veidi liiga krõbeda koorikuga, maitseainete ja seemnetega peab ka veel katsetama, aga muidu oli täitsa mõnus leib. Õhulisem, kui paljud teised ise küpsetatud leivad, mida proovinud olen, nii et see sõtkumise asemel segamine ja pehmem tainas on väärt soovitused. Igati tervitatav mu jaoks, ma ei viitsigi sõtkuda ja eelistan iga kell selliseid küpsetisi, kus tainast näppudega tegemise asemel kausis segada saab. Muretaigna jaoks palun näiteks alati Abikaasa appi, tal on mingi nipp, saab müstiliselt kiiresti või ja kuivained segi näpitud.

Igal juhul äge. Ootan juba uut katsetamist. Poest enam leiba osta ei kavatse 😀

Koristamise nõiaring

Täiesti hämmastav, kui palju on mõttetut nodi (ja mul on tunne, et ma olen sama asja siin juba korduvalt nentinud). Vanasti olin suur asjade äraviskaja ja nüüdki meeldib mulle väga ebavajalikust kraamist vabaneda, mõtteviis on aga muutunud, seega ei saa ju niisama miskit prügikasti loopida, kõigele kasutuskõlblikule tuleb uus omanik leida, kõikvõimalikku nodi taaskasutada. Kõige selle organiseerimine on tunduvalt keerulisem, kui niisama prügikoti täitmine.

Täna tuli üle pika aja hoog peale (ammu olen oodanud, sest hunnikud kasvavad üle pea), hakkasin sortima veidrat kraami, mis igal pool kappides, karpides ja riiulitel on. Paberimajandusest haaknõelteni, CD plaatidest vanade riieteni… Ja kõik need sada tuhat muud asja, mis sinna vahele jäävad.

Viskasin päris palju asju ära. Mitu kotitäit asju sai ära andmiseks kõrvale pandud. Palju sai ära organiseeritud. Aga… Ikka on kõik sama sassis 😀 Sest organiseerimisega ei jõudnud ma kaugeltki lõpuni ja jõud lõppes otsa, nii panin kõik karbid-kuhjad sama targalt kappidesse ja riiulitele tagasi.

Abikaasa imestas kah, et ma mässan juba tunde, aga silmaga nähtavat tulemust ei mingisugust. Noo, ma vähemalt TEAN, kui palju ma täna ära tegin. Aga tõsi ta on, tahaks ju mingit nähtavat tulemust ka.

Abikaasa teatas, et ta tunneb ennast kasutuna (panime kell kaheksa lapsed magama, leiva kerkima ja siis hakkasin mina koristama, tema mingit sarja vaatama) ning otsustas minna teisele poole, et üks tuba mööblist tühjaks tõsta (vat me peame hakkama põrandat ja seina lõhkuma). Öösel peale kella kahtteist on ju see kõige õigem aeg mööbeldamiseks 😛

Mul on suur unistus. Kodust, kus kõik on remonditud ja korras, funktsionaalne ja puhas. Mis on nii ilus ja valmis, et ma saan võtta kõik oma tilulilu (kujukesed, fotoraamid, küünlad jne jne jne) ja selle paika sättida, nö viimase lihvina. Need on juba aastaid kappides oodanud, sest me muudkui kolime ja ei jõua korralikult sisse seada – Tartus Tiigi tänaval oli vist viimane koht, kus kõik oli selliste pisiasjadeni ära sätitud, edaspidi oli muude asjadega nii palju tegemist, et kõik nipsasjakesed jäid kastidesse paremaid aegu ootama.

Unistan sellest, et kõik ebavajalikud asjad saaks elamisest välja. Ja et kõik ülejäänud asjad oleks täiesti ära organiseeritud. Et kõigel oleks oma koht. Et ma teaksin TÄPSELT, kus miski asub. Kunagi oli see iseenesestmõistetav… Viimaste aastate arvutute kolimiste käigus vaid helesinine unistus. Üksi oli kergem, perega on asju mitu korda rohkem 🙂

Aga on täiesti reaalne, et kõik need unistused täituvad suuremas osas veel selle aasta jooksul. Nii et tegelikult on kõik ju imeline! Lihtsalt kannatust on veel vaja… Ja mina pole just maailma kõige kannatlikum inimene.

Prügimajandusest, vol 2

vol 1

Ühesõnaga. Rääkisin paari prügifirmaga, kirjutasin linnavalitsusse kah. KUI nad lõpuks oma kohtuvaidlused vaieldud saavad ja korraldatud olmejäätmete vedu (KJV) tuleb, siis on mul võimalik tellida see max 50 liitrit ja 20 kg kott, mis ei eelda konteineri olemasolu. Kuni KJV aga pole, seni on vaja konteinerit, mida võib ükskõik kui harva tühjendada lasta (kuni muidugi ei haise ega mädane – elementaarne, eks).

Ja mitte keegi ei tea, kas KJV tuleb kahe nädala, kahe kuu või kahe aasta pärast. On nii kaua veninud, võib ilmselt veel sama kaua venida.

Konteinerit omada oleks mõistlik nagunii, eks. Sest isegi kui ma hiljem selle kotiteenuse tellin, võiks seda kotti ju selle kuu aja jooksul, mil teda täidan, konteineris hoida. Ühesõnaga peaks siis ostma 50 l konteineri? Samas nii kaua, kuni KJV pole, maksaks ma selle tühjendamise eest ikka kuni 140 l konteineri hinna… Nii et praegu võiks sama hästi siis 140 l olla. Aga hiljem pole sellega midagi teha, 50 l kotti selle sees ju ei hoia.

Äkki oleks antud asjaoludel kõige mõistlikum konteiner üürida? Arvutan, et umbes 27 kuu üür võrdub konteineri hinnaga. Võiks ju loota, et Pärnusse järgmise kahe aasta jooksul KJV ikka tuleb, siis oleks üürimisel mõtet. Praegu tekib meil veel tegelikult mõnevõrra rohkem prügi ka, mähkmed ju.

Või noh, teine variant oleks ilmselt kuskilt kasutatud konteiner skoorida. Need ju odavamad, siis oleks ostmisel mõtet. Hiljem võib siis maha müüa vms. See ei peaks isegi olema 140, võiks olla ka 80 või mis iganes vahepealsed variandid veel on. Sest nii kaua, kuni KJV pole ja ma võin lasta oma konteinerit tühjendada ükskõik kui harva, oleks suht idiootne lasta oma 50 l konteinerit 140 l hinna eest tühjendada…

Ühesõnaga ma olen nõutu. Taaskord 😛 Ega ma päris täpselt läbi ei abla kah, KUI palju me seda prügi täpselt toodame. Tundub, et jubevähe, samas need mähkmed…

Kellelgi pole siinkandis üle kuni 140 l konteinerit, mida kangesti meile anda/müüa tahaks? 😛

Scroll to Top