…tervislikuma toitumise suunas 😛

Olen alati kurtnud, et hommikuti putru süües on paari tunni pärast kõht tühi. No hea küll, need kiirhelbed on kaheldava väärtusega, aga ma olen juba tükk aega täisterahelbeid kasutanud ja mingit nähtavat vahet pole. Puhta toidu raamatust aga lugesin, et täisterahelbed tuleks vähemalt neljaks tunniks likku panna (ja kuni 24h isegi võib), siis alles on need inimesele seedimiseks sobilikud – kui neist kohe kiiresti puder valmis teha, siis nõuab keha veel energiat juurde, et neid seedida, seega ongi kõht paari tunni pärast jälle tühi. Tundus väga loogiline, eks, nii ma siis panin eile õhtul helbed likku.

Ja siis ma lugesin sealt raamatust (ja Sandra ka ennist mainis oma blogis), et teflonkattega potid-pannid pole head. Otsisin siis rõõmsalt kapist mingi poti, millest ma eeldasin et see on roostevaba teras. Nojah, tegelikult mingi suvaline nikats metall ja see puder kõrbes julmalt kiirelt põhja (mul pudrukeetmiskogemust on Plikaga piisavalt, eks, esimest korda elus ei tee). Ei hakanud seal segama ega kraapima, kallasime pudru pealmise osa teise potti ja tegime ikka valmis… Aga kibe maik oli juures. ei tea siis, kas ikka kõrvetamisest või leotamisest või… No piisava koguse moosi ja meega oli söödav 😛

Lisaks oli see puder vastik kliister – üleöö leotamine tegi helvestest ja veest paraja liimi.

Ühesõnaga feil – aga hommikul oli meil võrdlemisi hea tuju, nii et irvitasime kahekesi ja kallasime aga moosi peale.

Oskab keegi öelda, kas see liimjas konsistents ongi normaalne ja sellega peaks harjuma? Ausalt, see puder maitses palju paremini, kui ma neid täisterahelbeid lihtsalt veidi tasasel tulel vees hautasin, et siis kohe piim peale kallata ja puder lõpuni keeta… Aga kui sellise pudru seedimine kehalt lisaenergiat nõuab, pole ju ka pointi… Ehk peaks hoopis jahude peale üle minema?

Küllap harjutamine teeb meistriks… Nõuanded ja kommentaarid on teretulnud.

Lõunaks tegime Sandra retsepti järgi pajarooga. Lillkapsa asemel panime tavalise kapsa, seemneid kah polnud, muu oli enam-vähem sama. Meil sai sellest küll püreesupp läätsedega, juurikate tampimisel jäi liiga palju vett sekka. Söögitegemise ajal küll sõnelesime (nii palju siis armastusega kokkamisest, irw), aga lõpptulemus sai üllatavalt hea. Ma ei tea, kas ma olen üldse kunagi varem oma elu jooksul läätsi söönud, aga päris huvitavad olid. Usun, et hakkavad veel rohkem meeldima.

Nii et kui meie nagelemine kõrvale jätta, siis see läks hästi.

Maapiimaga on viimasel ajal kehvad lood, sest Abikaasa sugulase lehmadel on piim kinni ja kuna ta alustab oma ringi väljastpoolt Pärnut, siis tihti ostetakse kõik enne ära, nii et siia ei jõuagi. Täna mõtlesin siis lõpuks usinaks hakata ja minna uurima Riia mnt 86 maja otsa juurde, seal pidavat üle päeva üks piimamees käima. 50-50 võimalus, et oleks piima saanud, sest ta käib üle nädala eri päevadel ja ma ju veel ei tea, mis päevad sel nädalal on.

Sel ajal, kui ma jopet selga ajasin, ütles Abikaasa, et sugulase auto sõitis maja ette. Saate aru, milline kokkusattumus??? Ma tükk aega naersin. Lõpuks ometi võitsin ennast kokku, et piima ostma minna ja samal hetkel toodi see mulle koju kätte 😛 Noh, kui otsa saab, siis lähen ikka luurele – sugulane arvas, et ta pühapäeval küll linna ei jõua, nii et tema käest pole enne nädalat lootust midagi saada.

Maapiima tahtsin muidugi selleks, et jogurti tegemine ära katsetada. Ma ei tea, kas poepiim selleks ka kõlbaks, aga tundus kuidagi täiesti ebaloogiline valik. Gefiluse jogurt oli ilusti juuretiseks valmis ostetud (too päev mahedat vist Selveris polnud), panime siis piima potiga pliidile, minu fancy piimatermomeetri (kohvipiima tegemise jaoks ostetud) sisse ja… Piim kõrbes põhja!!! See oli seesama lollakas pott, milles hommikul puder põhja kõrbes 😀 Nüüd tõstsin poti köögist välja. Liiter piima läks raisku.

Kuna mul tuli pähe ka retsept veel korralikult üle lugeda, siis ablasin ära, et kui tahan jogurti ööseks valmima jätta, pean seda alles hilisõhtul tegema – üle kaheksa tunni ei tohi väljas olla, keset ööd üles tõusta just ei tahaks. Ma siis nüüd tunnikese pärast lähen uuele katsele – normaalses potis ei tohiks piimaga midagi juhtuda. Ma ei mäleta, millal ma viimati piima põhja kõrvetasin, päris naljakas on.

Nii et üle kivide ja kändude läheb see värk. Kuna mul on meelestatus juba nii hea, siis ainult irvitan nende jaburate apsude üle – paar kuud tagasi oleks ilmselt pigem käega löönud. Nüüd on aga väljakutse seda suurem – no peavad ju asjad toimima ka hakkama!

Eks ma siis homme muljetan, kuidas jogurtitegu läks 😉

Homme on maheringi päev ka, tellisin hunniku juurikaid ja pudrumaterjali. Ja järgmise nädala alguses peaks õnnelike kanade munad lõpuks minuni jõudma. Asjad ikka edenevad natuke!

PS. Keegi mulle Tallinnast suhkrut ei taha tuua? Mul hakkab otsa saama ja tolle suures mahemarketis olla kuulu järgi normaalne mahesuhkur 60 krooni ringis. Pärnus saadaolevatel variantidel on kilohind umbes kaks korda kallim, väikelinna võlud. Maximas on muidugi Dansukker, aga seda ei taha… Nüüd ma siis sebin kedagi, kes mulle Tallinnast Pärnusse paar kilo suhkrut tooks, tahaks ju jäätist teha!