Eelmise postituse jätkuks

Maris hakkas kommentaari kirjutama ja tuli nii pikk jutt, et pani selle mulle lõpuks MSNi. Pikalt ümber kirjutada ei viitsi, aga tema oli arvamusel, et enamik uuringuid on nii kitsal teemal ja uurivad ühte pisikest kindlat asja, et neist ei saa mingeid väga üldiseid järeldusi teha. Et enamik noist tsiteeritud katketest ongi välja võetud vastavalt sellele, mis teemat vaja illustreerida on.

Ühesõnaga ühtki uuringutulemust ei tasu võtta puhta kullana. Mina ei võtagi. Aga mingisuguse orientiirina ma neid muidugi ikka kasutan.

Ja üks teema veel, mis mitmes kohas praegu üleval, mida Maris ka mainis ja millega ma väga nõustun – üritades alati 100% mahedalt toituda, võib sellega üle pingutades ka organismile karuteene teha. Umbes sama teema, nagu antibakteriaalsete seepide kasutamisega – liigses mullis ei tasu üles kasvada.

Nii et jah, ma endiselt soovin oma koduse toidu suuremas osas maheda/ise kasvatatu ja tervisliku hoida, aga lapsed hakkavad ikka lasteaias ja koolis tavalist toitu sööma, samuti sööme ju aeg-ajalt küla peal ja ei tuleks pähegi pirtsutada, et fuih, mina seda ei söö, see pole mahe. Ja väljas söömist tuleb ka kindlasti edaspidigi ette. Nii et ei mingit 100% mahedieeti – see on täiesti õigustatud toidutalumatuse puhul, aga meie peres selliseid probleeme õnneks pole, võib vabamalt võtta.

Alati ei pea toituma mahedalt ja ka väljaspool kodu saab teha tervislikumaid valikuid. Väljas süües on ju vaks vahet, kas valida risoto või hamburger. Ja ma üldse muide ei välista, et valin vahel ka selle viimase… Ehkki hetkel isutab küll mõte risotost tunduvalt rohkem. Kõik vastavalt võimalustele ja sisetundele. Lihtsalt üldiseks suunitluseks olen valinud võimalikult maheda, kohaliku ja tervisliku ning seda kavatsen järgida.

Teaduslikult tõestamisest

Igasugute (öko)teemadega käib kaasas rohkelt infot, mis sageli põhineb igasugu uuringutel. Tõsi ta on, et kõike ei tasu uskuda. Tõsi ta on, et neid uuringute tegijaid on igasuguseid. Ja nii edasi.

Kui ma eelmist postitust kirjutasin, siis ma ei viitsinud juurde lisada: jah, ma tean suurepäraselt, et see on ainult JUTT, mida ma kuulsin, et mul pole sellele absoluutselt mitte mingit teaduslikku allikat, seega on igaühe enda asi, mida ta usub. Ma kohe ootasin, millal keegi ütleb midagi stiilis: igasugu hülge möla ei tasu tõe pähe võtta. Pets ei petnud mu ootusi 😛

Ühesõnaga ärge muretsege – ma TEAN, et ei tasu kõike pimesi tõe pähe võtta, ma ausalt tean ja ei võta ka. Aga ma ei viitsi seda iga kord eraldi rõhutada. Ja ma arvan, et mu lugejad on samuti piisavalt intelligentsed, et sellest aru saada.

Aga tegelikult ma tahtsin mõtiskleda hoopis selle üle, et kui on väidetavalt teaduslikult tõestatud värk… Siis kust ma täpselt peaks teadma, kas need teadlased on need “õiged” või mingid isehakanud? 😛

Või noh, näiteks Sandra lehitseb praegu raamatut “Tervistavad toidud” ning ütles, et seal oli kirjas: WHO andmetel on tõestatud, et 85% vähijuhtudest on seotud vale toiduga ehk läänemaailma toitumisharjumustega.

Olen ka WHO kohta lugenud mitte kõige kiitvamaid arvamusi. Mida siis lõpuks üldse usaldada võib, ah?

Maailm on täis vastukäivat infot. Eks lõppude-lõpuks ole igaühe enda valik, mida ta uskuda eelistab.

Lollus on uskuda kõike, mis on väidetavalt “teaduslikult tõestatud”. Samamoodi on lollus väita iga väidetavalt kahjuliku asja peale, et tänapäeval tekitab kõik vähki või et elu ongi kahjulik ja lõppeb surmaga. Mõlemad seisukohad on ühtmoodi lühinägelikud, arvan ma.

Mina võtan kõik selle info lihtsalt teadmiseks ja teen sellest omad järeldused. Kui õiged või valed need on, seda ei see vist küll kunagi teada 🙂

Huvitav infokild

Sain täna kastitäie kraami Pihlaka maheringilt. Selle vedaja on jutukas mees, lobisesime maast ja ilmast. Muuhulgas rääkisime küüslaugu kasvatamisest ja hetke saadavusest. Ta ütles, et oli käinud mingil küüslaugu (kasvatamise?) koolitusel ning seal räägiti, et Hiinas kasvatatakse küüslauku samal põllul, kus enne on kasvatatud puuvilla. Ja puuvilla kasvatamisel kasutatakse teatavasti väga räiget keemiat.

Mõttekoht. Mis maa küüslauku praegu kõigis supermarketites müüakse?

Seoses mu enda uute ja karmide põhimõtetega ostan nagunii suurest poest kraami vaid viimasel võimalusel – kui mahepoest/ringilt või turult ei saa (jajah, turul müüakse muidugi ka igasugu saasta). Aga varem sai ikka Selverist seda va hiina küüslauku ostetud.

Viimati Mahedas Margis käies oleks äärepealt küüslauku ostnud, õnneks tuli õigel ajal meelde, et maheringi päev on kohe-kohe tulemas. Miks ma peaks ostma välismaa maheküüslauku, kui on võimalus toetada kohalikku kasvatajat? Küüslauk on küll alles üleminekul mahetootmisele, aga minu jaoks on see täiesti piisav.

Jogurt valmis!

Täitsa nagu päris 😛

Ja kui Plika üle kahe päeva hommikul esimese asjana multikaid nõudis, siis hakkab vist tema ka terveks saama.

Pudruhelbed panin seekord hommikul kell viis likku, siis ärkasin nagunii laste jorina peale korra üles. Eks üheksast siis keedan putru ja vaatan, kas jääb parem kui eile.

Muu söögi pärast õnneks muretsema ei pea – eilset pajarooga/püreesuppi on veel korralik varu.

Tegelikult on üldse tangupudru isu. Mina, kes ma pole elu sees tanguputru söönud, EELDASIN, et see ei maitse mulle. Abikaasa vanaema juures paar korda sain, ükskord tegi Abikaasa kodus ka, siis kirtsutasin moe pärast nina. Nüüd viimati aga tangusuppi süües maitses kohutavalt hästi. Nii et… Üks tore toit jälle juures. Igati tervislik kah!

Kõige paremini maitseb see puder mulle muidugi siis, kui seal väikesed pekitükid sees on. Vaatame, kas saan kuskilt midagi puhtamat. Kui ei, siis ei osta ka.

Koht päikese all

Olen seda viimasel ajal juba mitu korda maininud, aga ütlen veel kord – nii hea ja õige tunne on olla täpselt siin, kus ma praegu olen. Nende inimestega ja sellist elu elades.

Ma ei saa kindlasti öelda, et kõik eelnev elu hirmus halb oli – vastupidi, kõik möödunu on omal kombel väga äge olnud. Tagantjärele aga tundub, et otsisin tükk aega elus õiget kohta ja nüüd lõpuks leidsin selle üles. Ja muidugi ei kuskilt mujalt, kui ikka sealt, kust otsinguid alustasin – kodulinnast.

Tegelikult ei saa ju ka seda öelda, et ma siin teadlikult põgenesin, ennast otsima läksin – see kõik oli lihtsalt asjade loomulik käik. Tartusse ülikooli, pärast selle lõppu Tallinnasse suure armastuse juurde, pärast lahkuminekut, mõnusat hullu perioodi ja tööst küllastumist Londonisse… Sealt rasedana suure igatsusega Tartusse, vahelepõige Londonisse ja siin me siis nüüd oleme – tagasi Pärnus.

Aga tõsi on, et üheski noist kohtadest ei tundnud ma end nii hästi. Õigemini – tundsin hästi küll, aga enamiku puhul teadsin, et see on vaid ajutine ning mingi hetk liigun kuskile edasi. Tartu oli esimene koht, kus arvasin, et võiksime paigale jääda, aga olid mõningad aspektid, mis häirisid. Ja ehkki Pärnusse kolimise otsuse üle sai ka kõvasti kaheldud, on nüüd küll kindel tunne, et just siin me peamegi olema.

Sõpradega seotu oli tükk aega hell teema. Minul jäid nad suures osas Tallinna maha, tagasi tulles ja lapsega oli aga olukord juba nagunii teine. Olid igasugu põdemised ja üksindustunne, aga praeguseks olen kuidagi väga rahulik. Olen tõdenud, et nii väikeste lastega ongi täiesti normaalne paratamatus, et sõpradega enam nii tihti suhelda ei saa, nii et ei ole ka hullu, kui nad teises linnas elavad – Eesti on ju nii väike. See-eest on nüüd aga perekond käe-jala juures ja nendega suhtleme pidevalt. Just nii, nagu hetkel hea on.

No ja muidugi on mitmeid uusi, põnevaid ja toredaid inimesi mu ellu viimasel ajal juurde tulnud – olgu see siis MSNis või päriselt. Mõlemat pidi on tore lobiseda, eriti muidugi tänu sellele, et mul on nendega nii palju ühist.

Kunagi kaldusin üle muretsema, kui mõne varem hea sõbraga aja möödudes järjest vähem suhtlesin. Samuti kippusin üleliia põdema, kui teatud inimestega, kellest ma lootsin oma häid sõpru saavat, suhted päris nii hästi ei sujunud. Võib-olla suutsin just üleliigse põdemise tõttu neile vale mulje jätta?

Nüüd on zen. Ma usun, et kõik need, kes peavad mu elus olema, seda ka on. Ja need, kellega hetkel ei suhtle – kui on ette nähtud, viivad teed meid tulevikus jälle kokku. Kui ei, no mis seal siis ikka.

Oma kodust olen ma alati unistanud, sellest ajast saadik kui Tallinnas pärast lahkuminekut üürikasse kolisin. See tundus alati nii kättesaamatu… Ja siin ma nüüd olen, kõigest viis aastat hiljem. See tundub ühekorraga nii väga lühike kui ka väga pikk aeg.

Abiellumisest olin muidugi ka omal ajal unistanud, eks enamik õnnelikus suhtes tüdrukuid vist teeb seda. Aga tolles suhtes polnud määratud nii minema ning hiljem keskendusin juba elu elamisele ja ringi möllamisele. Abielu ja lapsed jäid alati kenaks helesiniseks tulevikuks kümne aasta pärast, millele reaalselt kordagi mõtlema ei pidanud – kümme aastat on ju igaviku kaugusel. Aga näe, poolkogemata on needki nüüd mõlemad olemas.

Ja hea kindel tunne on. Kõik pisiasjad viitavad järjest sellele, et olen elus õige koha leidnud. Muidugi on veel äärmiselt palju lahtiseid otsi – mida ma tööalaselt tegema hakkan (aga mingid ideed isegi on), kuidas me oma kodu korda saame (sest eelarve on meil nigel ja sissetulekuid aasta pärast ei oska enam keegi ennustada) ja nii edasi. Olen vahetevahel tumedamatel hetkedel nende asjade pärast muretsenud, aga nüüd tundub, et olen kõigel minna lasknud. Iga asja jaoks on oma aeg, küll tulevad kõik vajalikud vahendid. Võtan lihtsalt rahulikult ja keskendun sellele, mis on oluline just sel hetkel, milles praegu elan. On igasugu plaane, mida vaikselt ellu viia üritame – eks näis, mis neist välja tuleb. Elu teeb kindlasti omad korrektuurid, aga nii ongi ju põnev.

Elu on ikka imeline. Kõik loksub lõpuks paika täpselt nii, nagu ette nähtud on. Enamasti hoopis erinevalt sellest, millest kunagi unistanud oled… Ja enamasti tuleb välja, et see teistmoodi ongi parem.

Scroll to Top