Tikri blogi

Väga põnev

03/01/2011 / plika, poiss, väikelapse uni / 3 Comments

Tänane päev on võrdlemisi edukas olnud. Jah, ma lasin küll Plikal hommikul isegi kaks tundi magada – just selle mõttega, et enne ei saa nagunii välja minna, kui Poiss lõunauneks piisavalt väsinud on. See juhtus veidi peale ühte, Plika sai voodisse alles pool kolm, uinus peaaegu tunni hiljem, magas kella kuueni… On otse loomulikult siiani üleval.

Vihastanud pole ma tema peale praktiliselt kordagi – ainult siis läksin närvi, kui ta putru taldrikule sülitas, sedagi peamiselt sellepärast, et olin ise näljane, siis on ju alati tuju halb. Igatahes suutsin ennast tagasi hoida ja ise ka kärmelt süüa, et olemist paremaks teha.

Kuna ma tean minevikukogemuse põhjal, et kolmetunnised söögivahed on Poisi puhul täiesti piisavad, tihemini pole vaja, otsustasin, et annan talle tissi vaid siis, kui ta selle vastu tõesti huvi ilmutab, mitte ei hakka harjumusest iga kolme tunni tagant pakkuma – ära ei ütle ta kunagi 😀

Tulemus? Hommikutiss oli kell seitse, väike uni poole kümnest poole üheteistkümneni, siis hängis üsna rõõmsalt oma tegelustekil, virilaks muutus ja süüa sai alles 11.20. Järgmine kord küll juba õige varsti, poole ühe paiku – nägin, et ta hakkab väsima ja enne õue pikale unele minekut tangin ta alati täis, et uni nälja pärast ei lüheneks.

Pärast tissi panin Poisi riidesse ja viisin koridori kärru, sinna ta minust unise näoga jäi. Selleks ajaks, kui ükskord enda ja Plika olin riidesse saanud ning õue läksime, magas Poiss õndsat und, ilma ühegi piuksuta. Käru kõigutama ei pidanud kordagi, lõunauni kestis 13.15-17.45, neli ja pool tundi. Ärgates oli rõõmus nagu noor nirk muiste, vahtis veel üle tunni aja ringi. Veidi enne seitset tuli lõpuks jorin ja tiss – söögivahe pea kuus tundi!

Kaheksast tegime vanni, enne üheksat paistis ta jälle väsivat. Otsustasime proovida teda ööunne panna, seega andsin jälle tissi. Pärast seda oli natuke aega rõõmus ja vahtis Abikaasa süles ringi, kui haigutama hakkas, viis Abikaasa ta voodisse. Paar korda sai teda sealt sülle võtta, kokku nuttis süles umbes veerand tundi. Siis jäi rahulikult ise voodis magama. Ühesõnaga läks veel kergemini kui hommikul.

Ma nüüd huviga vaatan, millal ta ärkab. Ja nui neljaks, enam iga vigina peale tissi ei saa. Et mul oleks jõudu ka öösel rahulikuks jääda ja tal süles nutta lasta… Aga ma usun, et on – kaks esimest korda on nii hästi läinud, mul on tõeliselt põnev, tahaks teada, kuidas edaspidi kujuneb.

Kõige keerulisem küsimus tundub olevat see, kuidas saada öösel aru, millal tal päriselt nälg on, millal PEAKS tissi andma. Kuna ta vahepeal magas 12-tunnise söögivahega, siis ma vist esialgu proovingi üldse mitte anda. Või no vaatan, kuidas sisetunne ütleb, tunde süles nutta muidugi ka ei lase.

Tänu varajasele ärkamisele olen ise suht sooda, nii et lähemegi nüüd kõik ära magama. Kui kedagi elutuppa ei jää, küllap siis Plikagi allub sotsiaalsele survele ja uinub koos meiega.

Ma loodan, et saame öösel ka hästi hakkama. Ja et lapsed magavad homme hommikul veidi kauem, seitsmest ärkamine on neile ilmselge liig. Kaheksa-pool üheksa oleks hea. Kümnest peame juba arsti juures olema, Poisil on 4,5 kuu tehnokontroll 😛

August välja

03/01/2011 / igapäevaelu, plika, poiss, rõõm, väikelapse uni / 1 Comment

Teatavasti pole mu tuju viimasel ajal just kiita olnud – optimismi on viimastel kuudel tublisti vajaka jäänud. Eks ma olen kogu aeg üritanud ikka tagasi otsa peale saada ja mitu korda mingil määral saanud ka, aga musta auku tagasi kukkunud olen rohkem kordi 😀

Üleeile õhtul sai Kratile MSNis kõik maailma mured ära kurdetud, jagatud mured lähevad teatavasti poole väiksemaks. Eile oli üle pika aja selline päev, kus Abikaasa oli kodus ja (väga oluline!) välja maganud, nii et me olime kõik heas tujus ja palju sai tehtud – mina isiklikult näiteks rõõmustan selle üle, et sain magamistoas paar kappi ja riiulit ära korrastada, kus olid küll peamiselt riided, aga läbisegi… Kõik voodipesu ja käterätid, mida ma pärast kolimist läbi pesin ja läbisegi kappi kuhjasin, on nüüd lõpuks süsteemselt ära pandud, nii et edaspidi tean, kust mida otsida. Kõik pesu, sokid ja sukad sain läbi sortida ja organiseeritult ära panna, mütsid-sallid ka, nii palju, kui neid oli.

Iseasi on muidugi see, et kotitäis mütse-salle-kindaid on ikka kadunud – Tartust peaks kõik taolised asjad siin olema, aga mitte ei leia. Vähemalt kaks pesukomplekti, mida ma nagu isegi nüüd sel aastal Pärnus varem näinud oleks, on kah ei tea kus. No jumal nendega, küll tulevad ükskord välja (ma loodan). Ülejäänu on korras, see on peamine.

Õhtul andis Kratt mulle ühe blogi lingi, kuna arvas pärast viimast vestlust, et mulle võiks see praegu hea lugemine olla. Oo, ma lugesin ja liigutasin suurest rõõmust kõrvu – on tõesti täpselt selline asi, mida mul praegu vaja. Sihuke igikestev positiivsuse laks, aitab väga palju kaasa. Lugesin värskeima postituse läbi ja algusest esimese kuu, täna millalgi jätkan, kui rahulikum hetk tekib.

Mõtlesin, et üritan hommikul Abikaasaga koos üles saada – saaks temaga koos kohvi juua ja natuke rahulikult oleskleda enne laste ärkamist. Nii palju tark olin aga kah, et kasutada äsja loetut ja tuletada endale meelde, et kui kõik ei lähe nii, nagu ma plaanin, siis läheb lihtsalt teistmoodi ja see on ka hea.

Ehkki ma sain voodisse alles kell üks ja siis passisin veel tükk aega lakke, läks mul üllataval kombel kell kuus uni ära. Nii et kell seitse tõusingi abikaasaga üles. Poiss ärkas kah ja ei jäänud enam tissi otsa magama – mis siis ikka 😛 Ja Plikagi ärkas õige pea… Mis siis ikka 😀

Jõime kohvi, sõime võileibu, Poiss hängis toolis, Plika näkitses meie toitu. Siis läks Abikaasa tööle ja mina koristasin natuke.

Kui Poiss virilaks muutus, mõtlesin, et panen ta veidikeseks magama ning keedan siis Plikale hommikuputru. Magamistoas hakkas Poiss aga lohutamatult nutma. Kuna tissi oli ta saanud alla kahe tunni tagasi ja enne seda ka üsna tihti, siis nälga ei arvanud ma tal olevat. Mähe oli ka just vahetatud. Seega mõtlesin, et kuna ma nagunii tahan a) õpetada teda iseseisvalt magama jääma ja b) katsetada “Nutt ja jonnihood” raamatu tühjaks nutta laskmise teooriat ning mul on praegu hea rahulik tuju, siis kussutamise asemel lasin Poisil rahulikult süles olla ja nutta. Väike kahtlus muidugi oli, et äkki gaasid või krooksud, seega hoidsin teda peamiselt püstises asendis. Nuttis üle poole tunni üsna lohutamatult, aga ma ei läinud närvi ega hakanud kussutama. Mõtlesin küll endamisi, et äkki ikka on midagi viga, aga ei osanud midagi välja mõelda ja raamatus ütles ka, et nad võivad kuni tund aega järjest nutta.

No ja kui ta oli oma pool tundi või veidi üle selle ära nutnud ning natuke mu süles rahunenud, nii et enam ei hingeldanud, siis panin ta kõhuli voodisse – tavaliselt saan seda alles siis teha, kui ta juba magab, muidu hakkab virisema ja pead üles ajama. Nüüd vahtis rahulikult ringi, nii et tulin toast ära (sest asja point on lasta tal ÜKSI magama jääda, eks). Vähem kui viis minutit hiljem magaski, ilma ühegi piuksuta 😀

Ja köögis avastasin, et Plika on Poisi lamamistooli magama jäänud. Nii palju siis pudrust. Kuna ta ärkas aga hommikul plaanitud 8-9 asemel (mõtlesin ta siis üles ajada, kui ise ei ärka) juba seitsmest, siis tunnikese lasen tal magada – siis teen pudru, siis õue, siis vaatab, kas õnnestub ta äkki seekord ühest lõunaunne saada. Kui ei, siis mul on aega maa ja ilm seda graafikut sättida, ega kõike ühe päevaga ei saagi. Ma pole nimelt kindel, kui ruttu me õue saame – Poiss peaks selleks ajaks olema paar tundi üleval olnud, muidu ta ei jää ju oma pikale lõunaunele.

Igatahes juba see, et mul hilisest magamaminekust hoolimata nii vara hommikul iseenesest uni ära läks ja see, et mul oli elus esimest korda kannatust raamatu õpetuse põhjal lasta titel ennast süles turvaliselt tühjaks nutta, misjärel ta iseseisvalt magama jäi – need on minu jaoks suured asjad. Loodan, et suudan sama positiivses vaimus jätkata.

Mul on muid põnevaid plaane ka, aga neist räägin kunagi hiljem. Esimese rõõmu sain kirja, lähen nüüd koristama, kuniks lapsed jälle ärkavad ja peab nendega tegelema 😛

Ta elagu

01/01/2011 / rõõm / 1 Comment

Jõudsin lõpuks koju, nägin laual koodikaarti ja logisin uudishimulikult netipanka, et oma 4.20 krooni suurust konto jääki eurosendivääringus imetleda – vastu vaatas aga hoopis €29.03. Imestasin, uurisin – haigekassa hambaravihüvitis oli aasta viimasel päeval üle kantud.

Ikka meeldiv, kui numbrid oodatud väikese asemel suuremaks muutuvad 😛

Head uut aastat!

01/01/2011 / igapäevaelu / Leave a Comment

Euro tuleku tõttu ei olnud Abikaasal töölt kuidagi pääsu, seega pagendusin lastega ema juurde, polnud tahtmist üksi kodus olla. Tegime lastele vanni, käisin ise duši all (ema vannituba on palju parem, kui kodune :P), sõime head-paremat, vaatasime telekast ETV aastalõpuprogrammi ja keskööl aknast rakette, Plika muudkui rääkis: pamm! Poole ühe paiku läksime kõik magama.

Täna juhiti mu tähelepanu rõdul rippuvale pekitükile ja sain esimest korda elus aimu sellest, miks mõned hullud tunde liikumatult metsas istuvad, et loomi pildistada. Ma küll passisin ainult paar minutit ja nii kaugelt ilma välguta läbi klaasi pildistades ei saanud muidugi mingit suurepärast pilti… Aga ärevus, see jäi meelde.

Tegelikult käis neid linnukesi seal kaks, aga ma ei suutnud piisavalt head mööbli nägu teha, et neid mõlemaid pildile püüda.

Tikker 2010: teine laps ja esimene päris oma kodu

30/12/2010 / aastakokkuvõte / 3 Comments

Ma pole ühtsete aastakokkuvõtete tegemises kuigi usin olnud, aga nüüd tuli tunne, et täitsa võiks kirjutada. Ühtlasi võiks tagantjärele paari sõnaga kokku võtta ka kõik eelmised aastad:

2006: overworked and underfucked
2007: London ja kohtumine Abikaasaga
2008: ootamatu rasedus ja Plika sünd
2009: pulmad ja oodatud rasedus
2010: Poisi sünd ja oma kodu ost

2010 on olnud vastuoluline aasta. Esimene pool oli igav, turvaline ja õnnelik. Teine pool pingeline ja keeruline, kohati heitlik, aga samas leidis aset mitu suurt ja olulist asja, mis ka kahtlemata väga õnnelikuks tegid.

Aasta alguses olime Londonis. Rahaga oli kitsas, sest säästsime omafinantseeringuks, aga tulime omadega siiski välja. Abikaasal oli mõnus turvaline töö, Plikal väljakujunenud rutiin… Oli kodu ja rahu.

Maikuus oli rohkelt reisimist ja külalisi, Plikale see kõik just ülearu hästi ei mõjunud ja ka meie elu oli sellevõrra pingelisem. Teise riiki kolimine ei ole kah kunagi see kõikse pingevabam ettevõtmine.

Suvi oli eriti palav ja ega keegi ei oleks osanud arvata, et me tervelt viieks ja pooleks kuuks kogu perega ema tillukesse korterisse elama jääme. Pingeid oli kõvasti, aga mis neist enam… Keskendume ikka heale – Abikaasa leidis peaegu kohe praeguseid olusid arvestades väga hea töö, Plika õppis korralikult potil käima ning sai vanaema-vanaisaga suureks sõbraks, Poiss elas ka esimesed kolm kuud vanavanematega koos ja sai seega neid pidevalt näha ja omaks võtta.

No ja siis leidsime lõpuks pärast pikki otsinguid SELLE koha, mis oli ostmist väärt. Ja saime päriselt pangast laenu ka. Ja kolisime esimesse päris oma koju.

Ja ehkki mul on viimased kuud olnud pidevalt tunne, et asjad kasvavad üle pea ja mina enam ei jõua, siis küllap ma ikka jõuan, kuis muidu. Jah, kahe väikese lapsega on olnud väga raske, aga ma olen endiselt kindlalt seda meelt, et olukorra keerukus ei tulene mitte niivõrd lastest endist kui halbade asjaolude kokkusattumusest. Kõik need kolimised ja pinged ja Abikaasa ületunnid… Oleks me elanud kõik see aeg omaette turvalises kodus ja rutiinis ning Abikaasal oleks olnud regulaarsem töö, oleks elu praegu poole kergem, arvan ma. Seega ei saa kuidagi kahetseda otsust nii väikese vahega lapsed saada, tuleb lihtsalt tõdeda, et asjaolud kõige selle ümber ei sattunud just kõige paremad ja nüüd tuleb rohkem vaeva näha, et elu jälle jonksu saada. Küll me saame ka 🙂

—

2011. aastaks võiks ju ka mõned eesmärgid kirja panna.

Esimene ja kõige olulisem asi on kindlasti olla parem lapsevanem. Abikaasa lubas jaanuaris nädala puhkust võtta – loodan, et saame selle 100% perele ja lastele pühendada. Ma olen lugenud palju tarku raamatuid ja mul on nüüdseks hea teoreetiline baas – ma tean, kuidas PEAKS käituma. Nüüd on vaja ainult seda, et Abikaasa ka mõned raamatud osaliselt läbi loeks, ma ei oska kõike seda teooriat talle nii hästi ümber jutustada, ise lugedes saab ikka paremini aru. Detsembrikuu oli tal tööl eriti kiire, polnud lihtsalt aega lugeda. No puhkuse ajal jõuab, pole väga palju ka, 20+60 lk.

Siis tuleb kogu see teooria omavahel korralikult läbi arutada ja ühiselt kindlad (aga samas mitte liiga utoopilised) reeglid paika panna. Ja kui me siis suudame neid tõesti ka järgida… Ning üksteist toetada – eelkõige selles mõttes, et mõlemad pingutame kõigest väest ja kui ühel viskab üle, siis teine tuletab armsalt meelde, kuidas õige oleks, selle asemel, et kah närvi minna (sest siiani on olnud probleem just selles, et ehkki ma olen üritanud anda oma parima, olen ma viimasel ajal olnud kõike muud kui tavaline optimistlik mina ning kõige peale liiga kergelt närvi läinud… Ja Abikaasa ei tea piisavalt teooriat ja minul on pidevalt tunne, et üksi ei jõua pingutada, liiga keeruline on, liiga üle pea kasvanud on kõik)… Siis peaks asjad hakkama paremuse poole muutuma. Kahesega on lihtsalt rohkem kindlameelset tegutsemist ja reegleid vaja, muidu ei muutu midagi.

Laste rutiin tuleb paika saada, Plika magamisajad jälle varasemaks lükata, Poisile unekooli teha (muidugi mitte nutta laskmisega, ikka seda leebet), et ta iseseisvalt magama jääma õpiks. See viimane on ka puhkusenädala jooksul plaanis, kahekesi on tunduvalt kergem. Kui esimene nädal juba möödas, siis edasi saan vast üksi ka hakkama.

Ja kui me suudame olla head lapsevanemad ning oma lapsi püsivalt, õiglaselt ja rahulikult kasvatada, siis täitub vast iseenesest ka teine oluline eesmärk: saada veidi aega kahekesi olemiseks. Ma üldse enam ei unista millestki suurest – Abikaasa kaisus oma lemmiksarja vaadata, nii et lapsed ei sega, oleks ka täitsa hea. Ja ehk jõuame millalgi ka selleni, et hakkame kord nädalas kahekesi väljas käima… Aga see on kaugem tulevikumuusika.

Kolmas suur eesmärk on leida vahendid oma kodu rahuldavaks remondiks. Praegustest vahenditest jääb kardetavasti kõvasti puudu. Aga ma usun, et kuidagi tuleb see lisaraha või võimalus millegi arvelt kokku hoida. Peab ainult kõvasti tahtma ja plaanima ja uurima.

Neljandaks tahaks pöörata ekstra tähelepanu oma tervise eest hoolitsemisele. Hambaid korda teha, silmi hoida ja oppi plaanida, üritada ikka järjest tervislikumalt toituda, uurida rohkem igasugu vitamiinide kohta ja vajadusel neid ka regulaarselt võtta (sest hetkel ei ole meie toitumine siiski nii mitmekesine, kui peaks olema + põhjamaade kliimas on värske toidu ja kasvõi päikesegagi nii nagu on). Mingit kerget trenni tahaks ka teha – kaaluprobleeme mul küll pole, aga avastasin näiteks, et mul on liiga lame tagumik 😀 Oleks vaja see trimmi saada, kõhulihased ka. Ja üldse tahaks ju paremas vormis olla. Ja rahvaspordi avastasime ju hiljuti väikest viisi, peaks hakkama kindlasti mingitel jooksudel osalema.

Sellised eesmärgid siis. Usun, et ega päris kõike ei jõua, aga konkreetne siht peab ikka silme ees olema – siis on, kuhu püüelda.