Kratiga oleme me blogiväliselt väikestviisi suhelnud juba üle pooleteise aasta. Selle aja jooksul saatis tema mulle beebipillid, mina leidsin talle Londonist kõrvarõngad, tema tegi mulle märkmiku, millest sai meie pulmas külalisteraamat (hee, ma olen siin seda kõike juba korra kirjutanud)… No ja niisama MSNis lobisenud oleme üksjagu.

Kokku saada kusjuures pole õnnestunud, ehkki küllakutsed on vastastikuselt õhus ja paar korda oleme üritanud ka. No ma ei kaota lootust, ühel heal päeval kindlasti.

Aga täna oli emal Tallinnasse asja ning tagasi tuli ta Krati saadetud kingikotiga. Laste garderoob ja mänguasjakast said üksjagu täiendust.

Mul on kohe mitu muret ühe hoobiga murtud. Poisil on nüüd olemas nii talve- kui kevadkombe, lisaks paar mõnusat mütsi, mis ilusti kõrvad kinni katavad ja tänu paeltele paremini peas püsivad (need, mis ma ise ostsin, on küll väga nunnud, aga jahedama ilmaga paraku ebapraktilised), villane komplekt, nunnu sametine jakike, sipukad ja sukkpüksid… Plika sai mitu paari sukkpükse (enamiku olemasolevatest pakkisin paar päeva tagasi kokku, sest olid suvega väikseks jäänud, ainult kaks paari jäigi alles, mida oli vähe), villase aluskombe, mis sügise jahenedes kohe käiku läheb, talvesaapad (hetkel number suured, peaksid just õigeks ajaks parajaks saama), kevadeks botased (hetkel kaks numbrit suured, sama teema), sooja mütsi, teksad… Ja tuleviku tarbeks mitu pluusi, jakki ning soojad traksipüksid.

Ütleme nii, et hulk raha, aega ja närve on säästetud. Ei tea, kes siin rohkem rõõmustab, mina või Plika (sest Poisil, olgem ausad, on sügavalt ükskõik). Plika igatahes sai uksest sisse astunud vanaemalt koti kätte, istus sinnasamasse esikupõrandale maha, tõmbas saapad jalga ja mängis oma uue jonnipunniga.

Tõesõna, nagu jõulud. Ei jõua kohe ära tänada 🙂