Võtsimegi siis ette ja tegime selle retsepti järgi 1,5 portsu pärmitainast. Jagasime pärast esimest kergitamist taigna kaheks ja ülejäänud ained segasime juba kahte kaussi – kolmandiku maitsestasime rohkema suhkru ja kardemoniga, üleäänu jäi soolaste pirukate jaoks.

Nojaa… Ma ütleks, et need kuklid kerkisid pigem laiusesse, kui kõrgusesse ja ei olnud just teab kui õhulised, aga samas maitsesid täitsa hästi, nii et esimese korra kohta nagu väga kurta ei saa. AGA! Tõeline feil oli hoopis vahukoor – üheski kohalikus poes polnud värsket koort, seega tõi Abikaasa aerosooli, õnnetul kombel veel kaks tükki (ise ka ei saanud aru, kuidas see juhtus – ilmselt arvas teises poes, et esimesest ei ostnud vms). No heakene küll, oli mugav kuklite peale panna ja kui koos kukliga süüa, ei maitsenud kõige hullemini. Aga see lihtsalt vajus minutiga kokku, praktiliselt olematuks! Ma panin ikka mõnuga, sellise 3-4 cm kõrguse kuhila – ja vajus täiesti lamedaks. KADUS. Argh. Isegi üks pudel ei saanud tühjaks, äkki lasen noile kuklitele, mis alles jäid, veel homme sama suure kihi peale… Aga mis me teise pudeliga teeme, ei ole õrna aimugi. Pildi jõudsin õnneks enne koore haihtumist ära teha 😛

Kapsapiruka täidiseks sai Salvesti praekapsas keedumunaga. Maitses absoluutselt jumalik! Kuna niisama kapsas enam üldse ei isuta, teengi vist ülejäänud kolm purki ka pirukateks.

Abikaasa lemmikuks jäid muidugi lihapirukad. Täidist jäi kõvasti alles, pingutasime üle… Eks homme saab siis hakklihakastet 😛

Noh, hommikusöök on igatahes olemas 🙂