Teine juurikakast!

CIMG9710

Meenutuseks esimene kast – tänaseks on sellest alles kaks sibulat ja kaks banaani, kuna esimesi ei läinud lihtsalt nii palju vaja, teised olid kappi valmima ununenud.

Seekord tellisime väiksema kasti, mis oli veerandi võrra odavam. Sisu oli ka seekord tuttavamat nägu, tagumise rea asju ei hakka ette lugemagi, kõik teavad nagunii.

Esireas kilekotis on mingi kapsaline, red russian kale. Ei oska täpsemalt tõlkida, Maiden pakkus välja variandid punane kähar lehtsalat või lehtpeet. Pildilt pole muidugi eriti aru saada, ma ei viitsinud kotist välja ka võtta. Kui keegi on targem, jagage oma teadmisi! Pidavat igatahes olema magusam kui tavaline kapsas ja lastele väga meeldima. Ootan huviga…

Porru (leek) maitseb meile väga, pudelkõrvits (butternut squash, sõnaraamatust õiget tõlget ei saanud, Maiden ütles 😛 ) on sellest kastist vast kõige uudsem osa, no ja siis veel brokoli, Plika lemmik.

Võrdlesin kasti sisu eelmisel nädala tellitud suurema variandiga, tollega oleks olemasolevale lisaks tulnud veel kurk, peet ja pirnid (ja mõned ilmselt veidi suuremas koguses).

Igatahes jälle nädalajagu põnevat katsetamist 😀 Hoian teid kursis.

Kohustuslik kirjandus kõigile ökoskeptikutele

a life stripped bareKuna mul oli vahepeal neli raamatut pooleli ja lugesin vastavalt tujule, läheb iga teose lõpetamisega paratamatult pikemalt aega. Täna sai lõpuks läbi Leo Hickmani “A Life Stripped Bare (eesti keeles Paljaks kooritud: kikivarvul mööda ökoelu takistusriba).

Kui ma enne rõõmustasin, et eelistangi kirjandust võimalusel originaalkeeles lugeda, siis tagantjärele nendin, et selle raamatu oleks võinud siiski eesti keeles ette võtta – seal on nii palju keerulisi keskkonnatermineid, mida ma täpselt tõlkida ei oska ja kuna sõnaraamatut ka kasutada ei viitsinud, jäi mitmes kohas päris täpne arusaamine kindlasti soovida. Üldisest pointist arusaamist see muidugi ei takistanud.

See, et elan Londonis (ja muide, isegi samas linnajaos kui autor – Lambethis), aitab mul muidugi kõigega veel kergemini samastuda ning mul on sellevõrra kergem oma elus samalaadseid muudatusi sisse viia. Eestis elades ei saa kõike autori tehtut nii üks-üheselt järgida, aga ega see polegi raamatu eesmärk: eesmärk on panna mõtlema ja teadvustada endale kõiki neid eetilisi probleeme, mille eest on muidu nii kerge pead liiva alla peita.

Miks ma soovitan seda raamatut just skeptikutele (huvitatud loevad nagunii, see on iseenesestmõistetav)? Sest autor oli eksperimendi alguses ise samasugune skeptik. Kohe alguses on ära öeldud, et tal on vaja juhendamist asjatundjatelt ning ta ei pea asjatundja all silmas tofuburgereid söövat hipit, kes tuleks talle elamist õpetama. Niisiis pärinevad kõik raamatu nõuanded oma ala asjatundjatelt ning nendelt kuuldud faktid sobivad ka kõige skeptilisemale inimesele, et elu üle järele mõtlema panna.

Oh, ega ma isegi ju veel kuigi roheline pole, ma liigun selles suunas hästi vaikselt, üritan iga päev natuke tublim olla. Kui tahta muuta kõike ja korraga, ei tule sellest nagunii midagi välja. Aga kui sa oled ükskord muutmise teele astunud, kulgegu see kuitahes aeglaselt, siis enam tagasiteed pole. Mida rohkem sa tead, seda rohkem sa teada tahad. Seda rohkem sa mõtled ja seda rohkem sa tahad muutuda.

Nii et lugege kõik. Raamatu lugemine ei võta tükki küljest, see ei kohusta millekski. Ja kui sa pärast selle raamatu läbi lugemist ikka väidad, et kogu eetiline ja roheline eluviis on bullshit, mis ennast ei õigusta ja mida sa mingil määral vajalikuks ei pea, siis olgu nii. Aga ma miskipärast ei usu seda.

Hästi kirjutatud raamat on, muide. Piisavalt skepsist, huumorit, nõuandeid, teiste inimeste kogemusi. Eluline ja vajalik lugemisvara tänapäeva maailmas. Soovitan soojalt kõigile!

Kui vähegi viitsimist on, siis loen selle raamatu ükskord eesti keeles uuesti läbi.

Aaaargh

Kas kõik krimikirjanikud muutuvad mingi hetk etteaimatavaks? Mary Higgins Clark kirjutab suurepäraselt ja väga põnevalt, aga nüüdseks olen ma ligi kakskümmend tema raamatut läbi lugenud ja LIIGA tihti arvan ma süüdlase praktiliselt alguses ära.

See on lihtsalt nii etteaimatav. Kõik, kellel paistab olevat asjaga mingi seos, on raudselt süütud. Süüdi on see, kellega seoses tekib raamatu jooksul kõige vähem nähtavaid kahtlusi. Ühtlasi, kui peategelane (kes on alati naine) suhtleb kahe mehega moel, mis võiks minna romantiliseks, on raudpoltkindel, et üks neist ongi mõrvar – ja tavaliselt on ka nende kahe vahel üpris kerge valida, sest ühel on alibid vms. Just nii juhtus ka tänases raamatus. Boooooring!

Nukker lihtsalt. Ehkki vist arusaadav, et igal kirjanikul saavad kord ideed otsa…

Ülestähendusi juurikarindelt

Kõik puuviljad peale kapis küpsemist ootavate banaanide on otsas.

Pastinaaki ma juba varem mainisin, praeguseks olen jõudnud järeldusele, et ilmselt ei saa meist sõpru, ehkki olen nõus sellele veel vähemalt ühe võimaluse andma.

Kartuli-fenkoli ahjuvorm oli söödav tänu sellele, et Abikaasa pani sinna nii palju küüslauku. Mulle fenkol ei maitse, Abikaasale see-eest väga meeldib.

Vinge välimusega rooskapsas on toorelt kuiv ja maitsetu, aurutades muutus aga hulka mahlasemaks ja magusamaks. Teinekordki!

Spinatisupp oli viimase peal, maitses meile mõlemale. Plika koha pealt ma nii kindel pole 😛

CIMG9699

Paar porgandit ja sibulat on veel alles, aga sellest pole lugu – säilivad hästi ja kuluvad ikka ära.

Külmkapis ootavad järge veel pool lillkapsast, mille varsti Plikale lõunaks aurutan, kaks suvikõrvitsat, mis lähevad tänaõhtuse pasta sisse, ning sellerist teeb homme suppi. Või siis täna supp ja homme pasta – näis, kuidas tuju on.

Jäin Riverfordist tellimisega hilja peale, ei jõudnud tänaseks. Tellisin siis uuesti The Organic Delivery Companyst, seekord small fruit&vegetable boxi, oli veerandi võrra odavam, £14.95. See esimene kast oli meie jaoks natuke liiga suur 🙂

Tahaks siiski Riverfordi katsetada ning juurikad ja puuviljad eraldi tellida. Järgmine nädal ilmselt, ehkki peab hoolega mõtlema, kas jõuame kolmapäeval toodud kastist kõik ära tarbida, kui juba esmaspäeva õhtul ära lendame. Variant oleks ka tellida kõige väiksem, single’s box, sellest peaks meile poolikuks nädalaks ilusti jätkuma.

Millal lastele veidi rohkem aru pähe tuleb?

No nii palju, et neile saaks asju seletada ja neilt asju küsida – nii, et nad ARU saaks.

Näiteks öelda, et istu nüüd rahulikult paigal, siis emme saab küüned ruttu ära lõigata, see ei ole valus ega midagi – kui sa just metsikult ei rabele, siis võid haiget saada küll.

Näiteks öelda, et tee nüüd suu lahti, hambad tuleb ära pesta. Seletada, et hambaharjaga tuleb mööda hambaid libistada, mitte seda närida. Et kui ei taha ise pesta, siis tehku vähemalt suu lahti ja lasku mul seda teha, mitte ärgu karjugu ja tirigu hambaharja enda kätte, et siis pasta mu hommikumantlile määrida ja hambaharja varre otsa närima hakata.

Näiteks küsida, miks ta ei söö. Kas see toit ei maitse või pole lihtsalt nälg? Ja kui ei maitse, siis mida selle asemel pakkuda võiks?

Sest ausalt öeldes mul on kopp suht ees. Lapsest, kes vingerdab ja karjub, kui ma üritan tal hambaid pesta või küüsi lõigata. Lapsest, kes ei võta kapsalisi enam suu sissegi, kui need just väikese või ja juustuga läbi segatud pole.

Aga muidu on ju lill. Harjutab viimased nädalad paari sammu kaupa käimist, täna tõusis esimest korda ise kükkis asendist püsti (hiljem küll jälle ainult toe najal, aga siiski). Lemmikmäng on selline, et mina istun põrandal, ajab ennast mu najal püsti, mina liigun veidi eemale, tema astub mõned sammud minu poole, potsatab istuli, naerab, ajab ennast uuesti püsti, mina liigun jälle eemale, tema astub jälle paar sammu, kukub ja naerab… Ja nii lõputult.

Käputada meeldib nii, et põlved pole maas ja jalad on sirged. Naera puruks!

Scroll to Top