Kuna mul oli vahepeal neli raamatut pooleli ja lugesin vastavalt tujule, läheb iga teose lõpetamisega paratamatult pikemalt aega. Täna sai lõpuks läbi Leo Hickmani “A Life Stripped Bare“ (eesti keeles Paljaks kooritud: kikivarvul mööda ökoelu takistusriba).
Kui ma enne rõõmustasin, et eelistangi kirjandust võimalusel originaalkeeles lugeda, siis tagantjärele nendin, et selle raamatu oleks võinud siiski eesti keeles ette võtta – seal on nii palju keerulisi keskkonnatermineid, mida ma täpselt tõlkida ei oska ja kuna sõnaraamatut ka kasutada ei viitsinud, jäi mitmes kohas päris täpne arusaamine kindlasti soovida. Üldisest pointist arusaamist see muidugi ei takistanud.
See, et elan Londonis (ja muide, isegi samas linnajaos kui autor – Lambethis), aitab mul muidugi kõigega veel kergemini samastuda ning mul on sellevõrra kergem oma elus samalaadseid muudatusi sisse viia. Eestis elades ei saa kõike autori tehtut nii üks-üheselt järgida, aga ega see polegi raamatu eesmärk: eesmärk on panna mõtlema ja teadvustada endale kõiki neid eetilisi probleeme, mille eest on muidu nii kerge pead liiva alla peita.
Miks ma soovitan seda raamatut just skeptikutele (huvitatud loevad nagunii, see on iseenesestmõistetav)? Sest autor oli eksperimendi alguses ise samasugune skeptik. Kohe alguses on ära öeldud, et tal on vaja juhendamist asjatundjatelt ning ta ei pea asjatundja all silmas tofuburgereid söövat hipit, kes tuleks talle elamist õpetama. Niisiis pärinevad kõik raamatu nõuanded oma ala asjatundjatelt ning nendelt kuuldud faktid sobivad ka kõige skeptilisemale inimesele, et elu üle järele mõtlema panna.
Oh, ega ma isegi ju veel kuigi roheline pole, ma liigun selles suunas hästi vaikselt, üritan iga päev natuke tublim olla. Kui tahta muuta kõike ja korraga, ei tule sellest nagunii midagi välja. Aga kui sa oled ükskord muutmise teele astunud, kulgegu see kuitahes aeglaselt, siis enam tagasiteed pole. Mida rohkem sa tead, seda rohkem sa teada tahad. Seda rohkem sa mõtled ja seda rohkem sa tahad muutuda.
Nii et lugege kõik. Raamatu lugemine ei võta tükki küljest, see ei kohusta millekski. Ja kui sa pärast selle raamatu läbi lugemist ikka väidad, et kogu eetiline ja roheline eluviis on bullshit, mis ennast ei õigusta ja mida sa mingil määral vajalikuks ei pea, siis olgu nii. Aga ma miskipärast ei usu seda.
Hästi kirjutatud raamat on, muide. Piisavalt skepsist, huumorit, nõuandeid, teiste inimeste kogemusi. Eluline ja vajalik lugemisvara tänapäeva maailmas. Soovitan soojalt kõigile!
Kui vähegi viitsimist on, siis loen selle raamatu ükskord eesti keeles uuesti läbi.
