Ometigi mingid nähtavamad edusammud!

Esimene vigin kesköö paiku, kui parasjagu ise magama läksime. Viis minutit käe hoidmist ja magas rahulikult edasi.

Teine vigin kella nelja paiku. Abikaasa jalutas temaga kaks minutit ringi, hoidis siis pool tundi kätt ning seejärel oli hommikuni rahu majas. Kas see pool tundi ka tõesti pool tundi oli – ei tea, sest esimest korda nende ööde jooksul ei passinud ma pingsalt üleval, vaid suutsin õige pea tagasi unne suigatada. Vast kõige ilmekam märk sellest, et asjad on tõesti paranenud.

Hommikul pool kaheksa hakkas Plika läbi une rääkima ja ärkas siis üles. Naeris ja jorises vaheldumisi, ma siis pakkusin talle tissi ka, ega ma kade pole. Nüüd sai kinnitust fakt, et kui niisama tissi paljaks võtan, siis ta ainult mängib sellega, imema hakkab alles siis, kui ta õigesse asendisse panen.

Aga sellist asja, et ise tissi küsiks, meie peres vist ikka ei ole. Või ei saa ma sellest aru? Targemad, rääkige, kuidas üheaastase tissi küsimine võiks välja näha.

Ma vahel ikka juurdlen, kui palju võib ühes postituses kasutada sõna tiss, ilma et see pornograafiliseks muutuks. Aga no ma ei viitsi mingeid viisakaid sünonüüme välja mõtlema hakata ega tärnikesi panna 😀

Plika ärkas poole kümnest (!) ja poole kahest, mõlemal korral läks lõpliku rahustamiseni umbes tund. Sarnaselt eelmisele ööle nuttis ta pikalt ja ei lasknud ennast kuidagi lohutada. Süles olla ei tahtnud, ajas ennast kangeks. Maha rahustada saime ta mõlemal korral pakikese Nelsoniga (hambavaevuste vastu mõeldud pulber) – kui see manustatud, lasi ennast süles ringi tassida ning hiljem voodisse panna ja magama jäämiseni kätt hoida.

See nutt teeb mind päris nõutuks. Abikaasa arvab, et asi pole tegelikult hammastes ja Nelson rahustab Plikat pigem sellepärast, et ta saab midagi suhu (sest pulbri mõju peaks ilmnema veerand tunni pärast, aga Plika jääb palju kiiremini rahulikuks). No aga mis oleks alternatiiv? Lutti ei võta, vett eriti ei taha, süüa keset ööd ju andma ei hakka. Lihtsalt lõpmata masendav on, kui ta ärkab ja nutab ja ei rahune millegi peale.

Hambad tal muidu ikka kasvavad – ülemised silmahambad on korraliku teraviku välja ajanud, alumine vasakpoolne punnitab ka väljapoole, aga pole veel läbi murdnud, rohkem Plika vaadata ei lasknud. Samas ei ole ta viimasel ajal eriti näppe suhu toppinud, mis on jällegi hambateooria vastu.

Gaasid on põhimõtteliselt alati variant, aga minu meelest pole tema menüü tavalisest kuigivõrd erinenud ja no miks päeval häda pole, ainult öösel? Ei tea. Igatahes see ei meeldi mulle.

Hommikul vigises pool seitse, siis sai tissi ja magas poole üheksani. Mul on kirjutamata reegel, et kui hommikul tissi saab, siis peab lõuna ajal ilma tissita magama jääma, kui hommikutiss ära jääb, siis ma luban endale mõnikord laiskust ja mitte välja minemist.

Täna on jälle selline tüüpiline Londoni ilm – hommikul sadas ladinal, siis paistis tükk aega päike, nüüd on lihtsalt hall. Otse loomulikult pidi päike enne ära minema, kui me õue jõudsime… Aga okei, kell on kaksteist, me siis hakkame mänguväljaku poole sättima. Veerand tunnikest kiikumist ja jalutamine senikaua, kui Plika magama jääb, on kõik, milleks ma ennast motiveerida suudan. Oleks suvi, oleks hoopis teine asi, aga no mida ma teen veel mitte käiva lapsega sellise ilmaga? Ei jõua teda ju lõputult kiigutada.

Plika ärkas kolmveerand ühest ja tema tagasi magama saamiseks kulus umbes tund. Kuna olime veel ise üleval (vaatasime House’i :P), oli sellevõrra kergem. Kuna Plika mingil põhjusel nutmist kuidagi järele jätta ei tahtnud, oli aga palju raskem kui eelmisel ööl.

Siiani ei tea, mis teda niiviisi heidutas. Gaasid? Võimalik, ehkki me ei saanud päris täpselt aru. Hambad? Andsime igaks juhuks ühe Nelsoni. Mähkme oli ka täis s*ttunud (seda ei juhtu öösel pea kunagi) – puhastamine ja uue panemine oli väga vaevarikas, sest ta lihtsalt muudkui nuttis. Pidev süles ringi tassimine aitas vaid sekunditeks, siis oli joru jälle lahti.

Viimaks pani Abikaasa mängima klassikalise muusika, millega tulid kohe mälestused Tartu Tiigi tänava korteris veedetud esimestest kuudest, kus Plika sageli õhtuti magada ei tahtnud ning me teda beebimozarti saatel süles ringi tassisime. Nostalgilised mälestused, kusjuures, üldse mitte ebameeldivad, ehkki see ei olnud just kõige kergem aeg 🙂 Igatahes rahunes Plika lõpuks Abikaasa süles maha ja jäi tuttu.

Järgmine virin oli juba pool seitse hommikul, siis panin ta tissi otsa ja magasin edasi. Lõplikult ärkas veidi enne üheksat.

Üldiselt pole muidugi hullu, aga ma juba väga ootan, millal ükskord täispikk öö magatud saab, nii et enne hommikutissi Plikaga tegelema ei pea. Võiks ju juba küll!