Sihuke lugu

Mees läheb kell üheksa korraks sõbrale appi ja arvab ennast poole üheteistkümneks kodus olevat. Enne äraminekut annab veel naisele korralduse kätte, et selleks ajaks, kui ta koju tagasi jõuab, olgu pomelo puhastatud ja sekspesu seljas.

Kuna naisel, kel iseenesest on valentinipäevast kui sellisest juba aastaid sügavalt ükskõik, pole hetkel midagi paremat teha, laps magab ammuilma rahulikult ja tõsi on ka see, et pärast lapse sündi pole neid seksikaid rahulikult omaette olemise õhtuid ühtki olnud (seksi jaoks näpistab ikka aega, eks, ega kuival ei ole – lihtsalt seda rahulikult võtmise ja teineteise nautimise aega pole siiani leidnud), võtab ta tõepoolest sõnasabast kinni, panebki korseti (jajaa, korseti! Üksinda!) selga, kummiga sukad jalga, lõhnastab ennast ja paneb isegi küünlad põlema (sest no kui on sekspesu, peab ju ometi olema romantika, pealegi – mis sa keset talve pesuväel korteris ikka muidu ringi jooksed, soe peab olema).

Mees helistab kell üksteist ja teatab, et ta ei tulegi koju – sõbral olevat klubis ainult üks baarmen tööl ja seega abi vaja. Naine üritab küll vihjata, et pole ehk kõige õigem ajastus ning kaotus on peamiselt mehepoolne, aga mehele ei paista see kohale jõudvat.

Ainus lubadus, mille naine saab, on see, et “mees võib ehk enda kasimiseks korra kodust läbi tulla, aga võib-olla saab ta seda ka klubis teha” – nojah, ilmselt mahuks kasimise vahele üks kähkukas kah, aga hetkeolukorras poleks see päriselt SEE.

Olukorda sõna-sõnalt lahti seletama naine mehele siiski ei hakka, sest üllatuse kui sellise mõte on eelneva peale juba nagunii kadunud ja meeleolu samamoodi.

Nii see naine siis istub üksinda ja mõtleb, kas nutta või naerda. Ei oska nagu kumbagi teha.

Ürita siis veel mehele üllatust teha või mis. Ega vist enam ei ürita küll…

EDIT: Mees tuleb tõepoolest koju, heidab üleslöödud naisele ükskõikse pilgu, teatab hajameelselt: “Anna andeks, kallis, mul polnud üldse niiviisi plaanis”, viskab kõik riided diivanile hunnikusse ja kiirustab duši alla. Isegi mitte ühte heakskiitvat pilku ega ettepanekut kähkukaks. Selle peale ei oska naine muud teha, kui nukralt teise tuppa minna, sekspesu mugava hommikumantli ja villaste sokkide vastu vahetada ning tõdeda, et selliste üllatuste tegemise isu on tema jaoks nüüd küll väga pikaks ajaks kadunud.

Päris oma aeg – keset päeva!

Täna läks Mees lapsega üksi jalutama, nii et mul on nüüd paar tunnikest segamatut omaette olemise aega. Alustasin selle kulutamist köögi koristamisega, järgmisena on plaanis duši all ära käia ja siis Mehe eile kirjutatud kiri üle vaadata. Nii et mitte midagi erilist, aga siiski – ma saan kõike seda täitsa segamatult ja rahulikult teha.

Kausike riisi-makra salatit on ka ootamas, mis Mees enne äraminekut valmistas – küll peamiselt Anttile lõunasöögiks, aga näe, ka mina sain osa 🙂

Mõnus.

EDIT: Salat on imemaitsev, ma suisa ägisen suurest mõnust. Njämm.

Sõbrapäeval Nerva teosed ilusama hinnaga

Kui kellelegi minu Tartus elavatest blogilugejatest meeldib Nerva ja on soov mõnd tema teost oma koduseinale riputada (või vaja kiiresti veel mõni kink muretseda), siis täna kella kuueni on võimalus seda Munga 7 asuvast galeriist soodsama hinnaga soetada.

Hetkel jagatakse Tartu kesklinna kandis soovijatele sama mõttega nö “sõbraraha”, aga piisab ka sellest, kui minna kohale ja küsida soodustust Tikri blogist saadud virtuaalrahaga 🙂

Hinnad pole väiksematel teostel kusjuures sugugi kallid, ~15-20 cm külje pikkusega pildid maksavad 400-600 kandis. Sõbraraha ja virtuaalraha on 101 krooni väärtuses, kehtib alates 600-krooniselt ostult, ühe maali ostul saab kasutada ainult ühte raha. Nagu ikka 🙂

Nii et kui kellelgi peaks huvi olema, siis astuge enne kella kuut läbi Nerva galeriist aadressil Munga 7 – märksõnadeks Tikri blogi ja virtuaalraha. Pakkumine kehtib ainult täna!

Kuidas saada toimetajaks?

Sain just aru, millega ma endale hetkel kõige meelsamini elatist teeniksin – toimetamisega nimelt. Inglise keelest/keelde tõlkimisega saaksin ka suurepäraselt hakkama, aga mulle endale on igasugune toimetamine siiski kõige südamelähedasem. Ma olen oma loomult keelepede, nagunii loen kõigil sõpradel-tuttavatel pidevalt igasuguseid tekste üle, et neid loogilisemaks ja arusaadavamaks teha.

Ma hea meelega teeks seda kõike ka võõrastele ja raha eest – olgu tegemist siis CV, kaaskirja, mõne internetilehe sisu, (ajalehe)artikli või raamatuga. Ühesõnaga kõikvõimalikud eestikeelsed tekstid kõikvõimalikes vormides, eeldusel, et ma nende sisu mõistan (sest kui tekst on ikka nii kirvelt erialane, et ma pooltest terminitest aru ei saa, pole ka heast keelevaistust kasu).

See on asi, mida mulle meeldib teha ja mida ma väga hästi teen. Nüüd jääb ainult küsimus, kuidas sellega raha teenida. Hetkel ei tohiks ma nagunii rohkema kui 4350 krooni (miinus maksud) eest kuus ametlikku tööd teha, aga ega ma hetkel rohkemat ei tahakski.

Ideid, anyone?

Scroll to Top