Huvitav

Maris just mainis, et tema ema meelest olevat ma muutunud – palju rahulikum, kui enne. Nojah, ma näengi tema ema tavaliselt kord-paar aastas, kui rohkem mitte, siis sünnipäeval ikka – nii pika aja tagant on hea järeldusi teha, erinevused torkavad selgemini silma.

Ma muidugi oleks teada tahtnud, milles see täpselt väljendub, aga normaalsed inimesed ju sellisel ajal magavad, ainult meiesugused hullud istuvad poole ööni MSNis.

Igal juhul oli seda tore kuulda – ma ise ei saa oma iseloomu muutumistes nii väga kindel olla, paljugi mis mulle endale tunduda võib… Aga ma olen ju nüüd ema, peangi rahulikum olema 🙂

Ilus avastus

Ma kirjutasin juba üle aasta tagasi, et Kaja on äge. Hakkasin hiljuti tema blogi üle lugema, ehkki olen seda kord juba teinud – lihtsalt niisama, tuli tuju.

Mõnda osa sellest lugesin ma nüüd hoopis teise pilgu ja mõttega – nimelt laste sünde meenutavaid postitusi. Sellistest asjadest lihtsalt ei saa enne aru, kui endal sama kogemus selja taga.

Aga ma just avastasin, et Plikal on Kajaga ühel päeval sünnipäev. Ja see on minu arust nii äge – hea enne. Loodetavasti kasvab temast sama äge inimene.

Kui ma ükskord suureks saan, siis hakkan ka sama ägedaks, nagu Kaja 😛

Jõul-jõul

Jõululaupäeva hommikul Katsi ja Ivoga Pärnusse sõites lõbustas meid nende kass, kes üritas käppa läbi puurivarbade toppida:

Õhtul oli imeilus päikeseloojang, pildile seda küll täies hiilguses ei saanud, aga midagi ikka 🙂

Muidu tegime piparkooke ja sõime seapraadi… Magu ikka. Ning käisime õhtul pimedas rannas jalutamas.

Täna hommikul käis Iiris külas, nii tore oli teda üle mitme kuu näha. Sõime jõuluhommikust ja ajasime juttu. Plika käitus väga viisakalt ning magas kogu söögiaja linas – sain rahus seltskonda nautida.

Ja siis oli Marise sünnipäev – nagu igal aastal alates viiendast klassist. Okei, ma päris iga aasta pole jõudnud, aga 80-90% ajast ikka. Edaspidi, ma arvan, 100%.

Plika näitas ennast jällegi parimast küljest – magas kella kahest poole seitsmeni ning lasi mul rahulikult süüa, juttu rääkida ja Aliast mängida. Teise ringi ajal oli tissi otsas, mis mängu kuidagi ei takistanud, hiljem veetis rõõmsasti Marise süles aega ning jäi siis jälle magama. Hämmastav!

Marise kass leidis, et Plika turvatoolis on mõnus magada:

…

Igatsen Londonit

Ei, ma üldse ei tahaks seal elada, lapsega on Eestis nii hea 🙂 Aga oi, kuis ma tahaks külla minna.

Tahaksin sõita umbses metroos ja kahekordsetes punastes bussides ning piiksutada Oysterit. Süüa Vera Cruzis hommikust. Käia uues Tinderboxis (nad peaks enne aasta lõppu suuremasse kohta kolima) kakaod joomas ja näidata endistele töökaaslastele oma last. Osta läheduses asuvast hiinakast take awayd ja süüa seda sealsamas väljas pingi peal, kus me Iirisega alati istusime ja sõime. Minna külla Iirele ja Stenile ning jälle oma viimast kodu näha. Croydonis shoppamas käia ja värskelt küpsetatud muffineid süüa. Primarkist üle mõistuse odavaid riideid osta. Osta üldse kõiki neid asju, mida Eestist ei saa, nautida seda valikuvõimalust. Juua Reinu pubis siidrit mustsõstrasiirupiga. Süüa kebabi. Osta turult hunnikute kaupu odavaid puuvilju. Pidada mõnes suures pargis piknikku. Näha kõiki sõpru-tuttavaid.

Jah, ma tõesti igatsen Londonit 🙂

Kui vähegi võimalik, tahaks juba sel aastal minna. loogiline oleks ajastada käik mõne suurema allahindluste perioodi peale – jaanuaris on ilmselgelt liiga vara, seega pigem juulis. Aga hing ihkab kõige rohkem hoopis Londoni kevadet – seda sooja kevadet, mis oli pea kaks aastat tagasi, kui sinna kolisin. Nostalgia.

Näis, kuidas rahalised ja ajalised võimalused on, mis töö Mees leiab jne. Tegelikult on mul ju juubel tulemas, saan 25 – keegi võiks lennukipiletid kinkida, sooduspakkumistega saab ju päris odavalt.

Vaatame…

Scroll to Top