Kuidas ma pesu ostmas käisin

Mõtlesin Pipsi linna meelitada, et veidi poode kammida, allahindlusi tšekkida ja rahapuudust kiruda. Ja ehk Seppäläst mõned lahedad püksikud osta, rohkemaks mul raha polnud.

Leppisime kokku, et saame Sikupillis kokku, läheme sealt Ülemistesse ja siis meile. Pips jõudis kokkulepitud ajast veerand tundi varem kohale, kunas minu buss jäi viis minutit hiljaks. Kokku ootas ta mind pea pool tundi.

Kõigepealt läksime Prismasse Pedigree hindu uurima, sest õeke tahtis teada, kas see on Eestis odavam kui Rootsis. Pips ostis endale meigipadjad.

Siis Seppälässe – aga seda pesu, mis mind huvitas, polnud alla hinnatud. Ja siis… Siis nägin ma sokke – lammastega sokke 😀 Üks paar maksis 65.-, kaks paari 99.-. Neli erinevat värvi, kõik sobivad ka veel. No mis ma tegema pidin? Ei suutnud vastu panna ja ostsin ära. 200 krooni eest sokke. Mnjah.

Kuna raha oli mõlemal otsas ning väljas vastikult külm ilm, siis otsustasime Ülemistesse minemata jätta ja siirdusime kohe koju.

Me oleme ikka tõsiselt kõvad shoppajad.

Aga kodus oli ka tore – tegin tikrikooki ja puha.

Kuidas ma pesu ostmas käisin Read More »

Raamatu(kogu)dest

Kui ma 2002 sügisel Tartusse kolisin, kirjutasin ennast sinna sisse, et sots toetust saada. Seda ma tõesti ka sain – esimese aasta jooksul. 2003/04 õppeaastal lõpetatati toetuste maksmine üldse ära.

Märtsis 2004 tuli Tallinna linnale suurepärane vaimuvälgatus, et odavat kuupiletit saavad nüüdsest osta vaid ID-kaardi omanikest Tallinnasse sisse kirjutatud inimesed. ID-kaart oli olemas – mõeldud, tehtud – kirjutasin ennast Lasnamäele sisse.

Ja nüüd hiljuti, detsembris 2004, pakkus Tartu linn kampaania käigus 975-kroonist Aura veekeskuse või TÜ raamatupoe kinkekaarti. Selle saamiseks oleksin vaid pidanud ennast jälle Tartusse sisse kirjutama. Ja miks ma seda ei teinud? Tallinna linn sai ju oma idee mõttetusest aru ja alates 2005. aastast on odav kuukaart kättesaadav kõigile ID-kaardi omanikele, mitte ainult Tallinnasse registreerunutele – oleksin pidanud vaid pool kuud jänest sõitma (Tartusse pidi sisse kirjutama hiljemalt 20. detsembril ja odava pileti oleksin saanud osta alles jaanuaris) ning oleksin saanud kaheksa korda tasuta Aura tervisekeskuses mõnuleda või peaaegu tuhande krooni eest tasuta raamatuid.

Just nendesamade raamatute pärast. Sest Tallinna keskraamatukogul on selline tore reegel, et kui sa pole Tallinnasse sisse kirjutatud, siis saad korraga laenutada vaid neli raamatut ja pead iga kord tagatiseks 200 krooni jätma (seda ma ei teagi, kas IGA raamatu eest 200 krooni või kõigi eest kokku). Väga haige! Igatahes poleks ma suutnud seda üle elada, sest olen raamatukogu väga tihe külastaja. Tartus pole probleemi, Lutsu raamatukogust saab korraga võtta kuni 20 (!) raamatut, sissekirjutust ja tagatisraha ei nõua keegi. Seal on lihtsalt niru valik – seepe pole peaaegu üldse. Tähendab siis, neid seepe, mis mul veel läbi loetud pole – vanemaid on terve hunnik.

Tallinna keskraamatukogu kasutajaks sain ma 6. juulil 2004. Otsisin kaardi abil üles lähima haruraamatukogu, milleks osutus Paepealse, ja jäin selle kohaga üliväga rahule. Absoluutselt KÕIK raamatud on tähestikulises järjekorras ja kõigile neile pääseb ise ligi – selline korraldus mulle meeldib. Rääkimata sellest, et iga kord, kui sinna läksin, oli seal müstilisel kombel just täpselt viis seepi, mida ma lugenud polnud.

Lisaks veel mugav süsteem, mis lubab kasutada üht kaarti peaaaegu kõigis raamatukogudes üle Tallinna. Ma tean, et mõnedes haruraamatukogudes on veel paberkaardi süsteem, aga nendesse ei satu ma tõesti mitte kunagi – kõigis Lasnamäe omades ning kesklinnas on süsteem internetipõhine. Kesklinna raamatukogus olen ainult ühe korra käinud ja seal mulle eriti ei meeldinud – esiteks see tobe riiete-suurte kottide äraandmise kohustus, teiseks fakt, et uusi seepe sealt eriti ei saa, kõik on kogu aeg välja laenutatud. Laagna raamatukogus olen paar korda käinud – sain sealt just seda, mis vaja, kui mujal polnud – aga üldiselt ei viitsi ma ka sinna eriti ronida. Paepealse on ikkagi lähim ja parim.

Eile õhtul sain üle pika aja jälle rahus Esteri elektronkataloogis surfata ja uurida, mis seebid kuskil sees on. Avastasin, et Torupilli raamatukogus, mis on ka üsna lähedal, on kohe ülihea valik. Huvitav, kas seal käivad ainult venelased, et kõik uued seebid sees on? Leidsin kaheksa raamatut, mis mul nimekirjas on – tuleb sinna vist millalgi minna 😛

Aga mis kõige olulisem – ma nägin, et Paepealse raamatukogus oli lõpuks kohal Nora Robertsi uusima trioloogia teine osa, mida ma juba mitu kuud taga ajanud olen – sain esimese ja kolmanda osa millalgi detsembris Lutsust, aga teist osa seal polnud ja mujal oli ka igal pool väljas (Torupillis oli tegelikult kogu aeg olemas, aga mul polnud lihtsalt aega sinna minna). Nii ma siis lugesin 1. osa läbi ja viisin tagasi, kolmandat hoian aga senini enda käes. Ja eile öösel avastasin, et mu koduraamatukogus on teine osa lõpuks ometi sees.

Läksin siis täna kümme minutit enne avamisaega rännakule. Viisin kõigepealt Laagna raamatukokku kaks raamatut tagasi, endal jälle kaart näpus, et Lasnamäe majade vahele ära ei eksiks: esimest korda sinna minnes pidin teel kohatud väikestelt tüdrukutelt nõu küsima (ja nad ei olnud mitte ainult eestlased vaid ka ise parajasti sinnasamasse raamatukokku teel), hiljem olen tagasiteel mitu korda valesse kohta keeranud ja selle tagajärel ringi ekselnud. Seekord läks aga kõik hästi – loodetavasti saan edaspidi juba ilma kaardita käidud.

Järgmine peatus oligi Paepealse (sinna oskan ammu juba kinnisilmigi minna), kuhu jõudsin umbes 20 minutit peale avamist – ja nagu ma lootsingi, polnud keegi selle ajaga minu soovitud raamatut ära võtnud.

Kas teate, kui suurt ja lapsikut rõõmu tekitab üks seep, mida ma olen nii ammu lugeda tahtnud? Tegelikult hüppan rõõmust pea iga kord, kui olen raamatukogust midagi head saanud – ja seda juhtub tihti.

Huvitav, kas ma peaks ennast kuidagi alaväärsena tundma, et “seepe” loen? Ei tea, ei tunne – ma armastan neid, asendamatu ajaviide. Mida ma teeksin iga nädal bussis Tallinn-Tartu vahet sõites, kui mul poleks raamatuid? Alati pole und ega mingit kooliasja, milleks valmistuda. Seega – seebid.

Eile näiteks tuli Tartus meelde, et ma ei võtnud ühtki raamatut kaasa, mida tagasiteel bussis lugeda (Tartusse sõites magasin ja valmistusin kaitsmiseks). Noh, mis seal ikka, kasutasin ära Lutsu 20 raamatu piiri (viis oli käes – Tallinnas poleks rohkem antudki) ja võtsin ühe seebi – jällegi paras kokkusattumus, et ma tõesti leidsin Lutsust seebi, mida juba lugenud polnud, seda ei juhtu just eriti tihti.

Igatahes oli raamatus ainult 246 lk, nii et lugesin selle bussis läbi ja passisin viimased 15 minutit veel niisama ka.

Oijah. Ma armastan raamatuid. Lähen siis nüüd ja hakkan mõnda lugema 🙂

Raamatu(kogu)dest Read More »

VABADUS!

Mnjah. Ma sain läbi. See on ka tõesti kõik, mida ma sain: “No teadusega pole sel tööl küll midagi pistmist, see on publitsistika. Aga noh, sa oled nii palju vaeva näinud, ei teagi, mida teha… No paneme halastusest E välja, aga bakatöö pead hästi tegema – hoian sul silma peal.”

Ma teadsin seda kõike, mida mulle öeldi, teadsin seda juba tööd kirjutades. Aga nati niru oli seda kuulda ikkagi. Ja nati niru oli esimest E-d saada. Kurb, kurb, aga ma tean seda isegi, et ei oska teadust teha. Kõige rohkem on kahju sellest, et ma pean selle oskuse kooli lõpetamiseks siiski omandama. Brrr. Tegelikult olen ütlemata tänulik, et mind üldse läbi lasti – s*takeeraja tüübi puhul oleks raudselt F lennanud.

Igatahes – SEMESTER ON LÄBI 😀 Ees on kümme õndsat päeva, kus ma ei pea MITTE MIDAGI asjalikku tegema. See rokib täiega!

Homme hakkan koristama – siin on juba tõeline seapesa, mul pole viimasel nädalal absoluutselt aega olnud millegi asjaliku tegemiseks.

Tiina pizza on üks ääretult tore koht – sisekujundus on lahe, teenindus viisakas ja kiire ning pizzad peaaegu sama head kui Steffanis. Küll veidi kallimad, nii umbes 70-80kr vahel, aga ausalt – see tasub ennast ära. Mina sain täna igatahes ülimalt positiivse elamuse.

VABADUS! Read More »

K-arvutisalongi fotondus

Tellisin just K-arvutisalongist fotosid – nüüdseks viiendat korda. Kuna esimesed kolm korda olid ülimalt positiivsed ja neljas selle eest no nii negatiivne, kui üldse olla saab, siis on täitsa huvitav teada, milliseks kujuneb tänane tellimus.

1. Viisin teisipäeval, 7. septembril, Raatuse K-arvutisalongi CD 160 fotoga. Tahtsin viiest pildist kaht eksemplari, mille peale mulle nähvati, et kas kõiki üks või kõiki kaks. Olin tige. Paar päeva hiljem lugesin Delfi foorumist, et kui tahad mitut eksemplari, siis peakski seda üht faili nii mitu tükki CD peale panema, kui sul vaja on. Miks ma seda küll varem ei lugenud?? Igatahes liigitan selle kogemuse siiski positiivsete hulka, kuna lubatud 10 päeva asemel läks tunduvalt vähem aega – juba pühapäeva, 12. septembri õhtul helistati ja öeldi, et pildid on kohal. Kvaliteet oli ka täiesti ok.

2. Viisin kolmapäeval, 15. septembril CD 67 fotoga Sikupilli k-arvutisalongi. Seekord olin ettenägelikult topeltpiltide faile nii mitu korda pannud, kui mul vaja läks. Küsisin, kas on lootust sel nädalal kätte saada. Öeldi, et ei tea, aga esmaspäevaks kindlasti. Helistati aga juba järgmisel päeval – valmis 😀

3. Oktoobri algul oli kiiresti A4 fotot vaja – jällegi Sikupilli tegi järgmiseks päevaks valmis.

4. Avastasin, et interneti kaudu saab ka tellida ja mõtlesin, et olen kaval – ei viitsi Sikupilli ronida, sinna suht tülikas minna, sest tee peale see mulle ei jää. Milleks vaevuda, kui saad soojas kodus fotod üles laadida, Hanzanetis maksta ja siis ainult oodata, millal tuleb kõne, et fotod on valmis.

Üleslaadimine on tüütu – noh, mul oli 200 fotot ka. Ühesõnaga võttis aega. Failid tulid üles mitte selles järjekorras, kuidas mina nad laadisin, vaid täiesti suvaliselt, mis tegi hilisema tellimuse üle kontrollimise (kas ikka said kõik õiged pildid jne) vaevaliseks ja aeganõudvaks.

Järgmine kala – pärast tellimuse tasumist pidi kindlasti vajutama “tagasi kaupmehe juurde”, sest vastasel korral ei jõudvat kinnitus maksmise kohta kohale. Vajutasin. Minu nett viskas aga seepeale errori ette ja läks lihtsalt kinni. Tellimuse staatuseks jäi lukus ja maksmata. Hiljem tuvastasin, et viga oli Firefoxi kasutamises – IEga sellist probleemi ei ole.

Niisiis laadisin kolmapäeva, 26. jaanuari õhtul pildid üles ja maksekinnitus kohale ei läinud. Helistasin neljapäeval laborisse ja kurtsin muret – mult küsiti tellimuse numbrit, mis päeval ma maksin, lubati üle kontrollida ja kui tõesti makstud, siis kohe tegema hakata. Väga viisakas ja sõbralik teenindus. Samaks õhtuks oligi tellimuse staatus muutunud: teel ja makstud. Kuna netis oli kirjas, et kolme päevaga tehakse pildid valmis, telefonis öeldi, et kui on makstud, hakkame KOHE tegema ning staatus oli ka teel, siis eeldasin, et reedeks võiksid pildid valmis olla.

Targu helistasin enne ette – muidugi pilte polnud. Küsiti veel, millal ma tellisin – kui ütlesin, et kolmapäeva õhtul, siis öeldi, et muidugi pole, viis päeva läheb. Mainisin, et netis räägitakse kolmest päevast. Nemad vastu: “Aga meil on praegu suurem koormus”. Nojah siis – arusaadav… Vist. Küsisin, kas on lootust, et nad mulle helistavad, kui tellimus kohale jõuab – vastuseks “ei”. Ju siis on helistamise privileeg ainult neil tellimustel, mis on koha peale viidud – või kes teab, mille järgi see käib.

Kannatasin nädalavahetuse kenasti ära ja helistasin esmaspäeval kella ühe paiku. Pilte polnud, aga öeldi, et kaup tuleb alles nelja-viie paiku. Käisin sealt õhtul korra läbi ka – muidugi polnud endiselt. Helistasin teisipäeval, ikka polnud. Helistasin kolmapäeval – polnud. Siis mainiti mulle esimest korda, et internetitellimused käivad neil eesnime järgi – kuna ma kõik varasemad korrad olin ainult perekonnanime öelnud, poleks nad pilte ikkagi leidnud, sest otsisid vale tähe alt. Nojah, tore, et mulle vaevuti seda lõpuks ütlema… Igatahes kui ma tigetsesin, et juba nädal aega ootan, soovitati mul uuesti laborisse helistada.

Helistasin. Küsiti taas tellimuse numbrit, vaadati, et peaks kohal olema, staatus on ju teel. Kas ikka kindlalt poes pole? Kas olen ikka kindel, et need just Sikupilli salongi tellisin? Kinnitasin, et jah, kindlalt Sikupilli, seal pole ja kästi laborisse helistada. Selle peale lubati veel üks kord üle kontrollida ja kui pole, siis järgmiseks päevaks valmis teha.

Ja oh imede imet, neljapäeval, 20. jaanuaril olid fotod lõpuks tõesti kohal. Igatahes on minu teooria selline, et kui ma esimest korda selle kinnituse pärast laborisse helistasin, siis nad vaatasid, et näe, on jah makstud, panid staatuseks kohe teel ja unustasid lihtsalt tellimuse tegemata. Kes teab, kaua ma oma fotosid oodanud oleks, kui ma poleks ise kogu aeg helistanud ja pärinud.

Ahjaa, nüüd on tellimuse staatuseks valmis ja makstud. Krt, mida see valmis mulle ütleb, ah? Minu arust peaks valmis käima staatuseks enne kui teel. Mõttetus.

5. Nüüd siis tellisin 50 fotot, seekord Torupilli salongi ja IEd kasutades. Kinnitus läks kohale, tellimus on lukus ja makstud. Lähtun nende ülekoormuse ja viie päeva teooriast, st esmaspäeval helistan ja küsin, kas on valmis. Ja oi krt, kui ei ole.

Aga optimistina ma siiski usun, et kõik läheb hästi!

K-arvutisalongi fotondus Read More »

Seminaritöö in my ass!

Arvan, et mitte keegi ei suuda täielikult ette kujutada, mida ma selle seminaritöö kirjutamisel läbi elama pidin. Sellist piina ei sooviks isegi mitte oma suurimale vaenlasele – ma pole vist elu seeski ühe asja pärast nii palju ahastanud ja paanitsenud. Aga NÜÜD on see igatahes valmis!

Terve viimane semester on olnud (vabandage väljenduse pärast) nagu ora p*rses. Mida erialasemaks ained lähevad, seda vähem ma neid oskan. Irooniline on see, et ma armastan oma osakonda ja kursust, minu arust on need TÜ parimad. Enamik õppejõude on isiksustena võrratud, isegi loengutes on kohati huvitav. Aga igasugused kodutööd, eksamid jms – need ajavad tõelised judinad peale. Niisiis võib öelda, et ma armastan oma kooli juures kõike peale õppimise.

Novembri algul ei kujutanud ma ette, kuidas üldse ühestki ainest läbi saan. Detsembri algul ei kujutanud ma seda ette veel vaid kolme aine puhul. Detsembri keskpaigaks oli järele jäänud kaks. Ja nüüd, jaanuaris, pärast üliinimlikke jõupingutusi, jäi järele vaid üks asi – see kurikuulus seminaritöö.

Tahate teada, kuidas käis minu seminaritöö kirjutamine?

Septembri lõpuks oli vaja valida teema, püstitada uurimisprobleemid ja -küsimused. Juba see oli minu jaoks suhteliselt kirves tegevus. Läbi häda ja Pipsi abiga sain midagi siiski seminari jaoks kirja. Seal öeldi aga, et sel teemal on juba mitu inimest kirjutada tahtnud ning peaksin midagi muud valima. Pakkusin välja mitmeid ideid, mis mul peast läbi olid käinud ja valisime lõpuks ühe välja. Õppejõud rääkis palju tarka juttu, aga kuna ma seda kirja ei pannud, siis ununes see mul pea kohe, kui seminar läbi sai. Vähemalt sain esialgse jura eest 2. töö punktid kirja.

Seejärel ei tegelenud ma asjaga umbes kuu aega absoluutselt. Lõpuks võtsin ennast kokku ja uurisin MSNis ühelt teemaga seotud alal töötavalt tuttavalt asja kohta lähemalt. Tuli välja, et pool sellest, millest plaanisin kirjutada, ei kuulunud üldse antud teema alla. Nii palju siis sellest. Kurtsin õppejõule oma muret ja ta soovitas mul ainult sobivast poolest teha.

Seejärel ei tegelenud ma asjaga jälle umbes kuu aega. Siis ärkasin talveunest ja kirjutasin teisele õppejõule (mulle soovitati seda otse loomulikult juba kuu aega tagasi teha), et ta mulle mingit kirjandust soovitaks. Sain vastuseks, et teema on liiga üldine ja ma peaksin seda täpsustama. See lõi kogu asjale suht bloki ette, kuna ma ei osanud otse loomulikult midagi täpsustada. Novembri jooksul oleks pidanud ära tegema 3. ja 4. kodutöö ehk vastavalt teooria ja metoodika – lükkasin asja muudkui edasi, aina uued järelajad tulid ka ja…

Detsembri keskel, kui viimanegi järelaeg möödas oli, otsustasin, et ei jõua selle teemaga mitte kuskile. Kuna bakakaureuseeksamist polnud ka midagi konkreetsemat kuulda, siis otsustasin, et teen siiski bakatöö. Seega oleks seminaritöö pidanud ideaalis olema teemal, mida selle osana kasutada saab. Pöördusin kolmanda õppejõu poole, kes on ülilahe inimene ja kelle loengud on ühed mu lemmikutest, ning küsisin, kas ta oleks nõus mu veel nii viimasel minutil oma juhendatavaks võtma ja kas ta oskab mulle mingit teemat soovitada. Oli nõus ja soovitas teema kah.

Ühesõnaga pidin seminaritöös võrdlema Eesti tähtsündmusi aastatel 2001-2004 ning EL toetust samal ajal. Ja siis tegema järeldusi, kas need sündmused mõjutasid seda toetust. Midagi sellist. Eks ma siis üritasin asjaga vaikselt tegeleda. Aga siis tulid jõulud peale ja siis aastavahetus…

Ja uue aasta alguses oli vaja kirjutada referaat ning üks eksam ära teha, nii et seminaritöö jaoks eriti aega ei jätkunud – kaitsmine oli juba 11, eksam sellest vaid päev varem. Lisaks veel bakatöö teema kaitsmine, mis oli ka omaette huvitav kogemus – sinna tuli kaasa võtta paber koos targa jutuga, mida ma aga teps mitte kirjutada ei osanud, sest mu juhendajal oli mu töö teemast tunduvalt parem arusaam kui mul endal. Lisaks olin selle nädala alguses veel haige ka, nii et ajutegevus oli selle võrra veelgi aeglasem. Igatahes kirjutasin midagi valmis, juhendaja täiendas, siis kirjutasin veel natuke juurde ja nii see tehtud sai. Kaitstud ka – ehkki ma eriti midagi rääkida ei osanud, üks õppejõud hakkas kohe alguses oma nalju tegema ja lõppkokkuvõttes rääkis juhendaja rohkem kui mina.

Niisiis oli 13. jaanuar, kõik muud kooliasjad ühel pool ja võisin täielikult seminaritöö kirjutamisele keskenduda – üles laadida tuli see hiljemalt 24. jaanuaril. Seega oli mul aega 11 päeva. Ja kas ma hakkasin asjaga kohe tegelema? Õige vastus on EI. Nädalavahetuse logelesin maha – seega jäi alles vaid nädal. Ja selle nädala jooksul avastasin ma iga päev üha uuesti, et ma ei oska midagi kirjutada, konsulteerisin meili teel juhendajaga, kirjutasin kursaõe soovitusel ühele teisele õppejõule, et tema käest metoodika valiku kohta nõu küsida… Ja mis oli tulemus? Too õppejõud ütles, et selle paari päevaga ei jõua ma kuidagi nii pikka perioodi analüüsida ja soovitas nö “tule kustutamiseks” võtta ainult üks kuu ja seda siis põhjalikumalt analüüsida. Juhendaja oli päri.

Reaalne töötegemine algas niisiis alles neljapäeval, mis seisnes selles, et istusin pool päeva Rahvusraamatukogus ja lehitsesin vanu Postimehi – Postimehe internetiarhiiv on mingi ülimüstiline ja vanemate lehtede koha peal kasutu asi, vähemalt siis, kui sul on vaja terved numbrid läbi lugeda – pooli artiklitest polnud lihtsalt arhiivist vaadates näha, neid oli netist võimalik leida ainult siis, kui artikli täpne pealkiri otsingusse panna.

Istusin õhtuni raamatukogus ja sain pärast seda lõpuks oma fotod kätte – ülejäänud õhtu tegelesin seminaritöö asemel nendega.

Reedel lugesin pool päeva usinasti segast artiklit EL identiteedist, mis pidi idee järgi olema osa teooriast, ehkki tänu teema kitsendamisele ei läinud teooria minu arust enam üldse teemaga kokku. Kuna ma aga sõbra sünnipäevale minemata jätta ei raatsinud, kulus teine pool päevast muudele asjadele.

Järgmisel hommikul läksime 8.45 bussiga Pärnusse, seega magada öösel eriti ei saanud ja pohmakaga bussisõit polnud just kõige meeldivam. Kodus oli ka igasugu asju teha, üle vaadata ja rääkida ja uni oli nagunii terve päeva, seega polnud sobivat konditsiooni, et tööd kirjutada. Alles hilisõhtul, kui A hakkas ema arvutile format C-d tegema, võtsin jälle artikli ette. Ega eriti kuskile ei jõudnud, uni murdis maha.

Pühapäeva õhtuks sain artikliga lõpuks ühele poole ja hakkasin sellest mingit juttu kokku kirjutama. Päris valmis ei jõudnud, sest pidime bussi peale minema. Bussis trükkisin aastaraamatust sündmusi arvutisse, mis oli ka parajalt k*pp tegevus – seal oli nii kitsas, et trükkimisele kulus poole rohkem aega kui tavaliselt.

Tallinnas lõpetasin teooria osa ära, kirjutasin sinna veel miskit juurde. Olin öösel kella viieni üleval, rohkem lihtsalt ei suutnud ja kobisin magama. Mingi 8-9 paiku tõusin jälle üles ja hakkasin metoodika osa kirjutama. Üllataval kombel tuli inspiratsioon peale ja see läks päris kergelt.

Umbes poole kaheks sain valmis ka 4. kodutöö – olin vahepeal selgusele jõudnud, et pean need kaitsmisele pääsemiseks vajalike punktide kätte saamiseks vist ikka ära tegema. Saatsin tööd ära, ise veel kartsin, et äkki saadetakse mind nii viimasel minutil kohe p*rse. Õnneks ei saadetud. Vastusest aga selgus, et õppejõud arvas mu töö endiselt vanal teemal olevat. Ikka täitsa idioot olin, et talle teemavahetusest teada ei andnud! Saatsin siis veel ühe meili, vabandasin ette ja taha, avaldasin lootust, et sellest mingit jama ei tule.

Selleks ajaks oli uni jälle nii suur, et keerasin tunnikeseks magama, mis otse loomulikult kaheks venis. Aja raiskamine magamisele oli aga seda väärt – pärast kaht tundi puhkust olin jälle täitsa vormis. Ja nii ma siis uurisin tundide kaupa ajalehti ja kirjutasin sealt vajalikku välja – umbes kella üheteistkümneni õhtul. Siis hakkasin väljakirjutatut analüüsima – see võttis veel paar tundi. Lõpuks sissejuhatus, järeldused, diskussioon ja kokkuvõte – mis on tegelikult ju sama asi, ainult veidi erinevas sõnastuses. Oeh. Lõpetasin pool neli öösel.

AGA TÖÖ SAI TÕEPOOLEST VALMIS.

Loodetavasti ei teki mul sellest probleeme, et ma tähtajast 3,5h üle läksin, aga ma sügavalt kahtlen, kas õppejõud passis keskööni failihalduri ees, et sealt enne tähtaja lõppu viimased tööd kätte saada. Ja loodetavasti saan ma ikka homsel kaitsmisel läbi ka. Aga minu enda arvamuse kohaselt peaksin saama. NII sitt see töö ikka pole.

Vot nii kirjutasin mina oma seminaritööd. KIRJUTAMISE osa sai põhimõtteliselt tehtud pooleteise päevaga – ajavahemikus pühapäeva õhtust kuni teisipäeva varahommikuni.

Ja kogu eelnevasse tööga seotud protsessi, mis põhimõttelist algas juba septembris, võite sisse arvestada ka suuremal hulgal paanikahooge ning tahtmist kooli pooleli jätta (mida tähtajale lähemale, seda tihemini) – valasin veel pühapäeva õhtul ema ja A õla najal pisaraid ning polnud ööl vastu esmaspäevagi kindel, kas ma asjaga hakkama saan.

Ilma ema, A ja Pipsita poleks ma seda tööd ilmselt valmis saanudki – nad olid mulle kogu aja oma nõu ja jõuga abiks, kannatasid mu paanikahooge ja rahustasid mind maha. Mõned kursaõed olid ka abiks – nii palju nad õnneks mu paanikahoogudega kokku pidama ei puutunud kui ülalmainitud persoonid, aga head nõu ja toetust sain läbi selle vaevalise üle nelja kuu kestnud protsessi neiltki.

Vot sedapsi. Pole teha muud, kui tänada kõiki kõrgemaid jõude, et mul on nii palju häid sõpru ja nii toetav perekond, sest muidu… Nojah – minu isiklik arvamus on tõesti see, et ilma nendeta oleksin ma kooli ammu pooleli jätnud.

Seminaritöö in my ass! Read More »