2007

Ma olen õnnelik

/ igapäevaelu, london/UK, rõõm / 2 Comments

Kõik blogid on kiirkorras läbi loetud ja netiaega alles veel ca 45 minutit. Piltide valimine ja lõikamine võtab küll nii kaua aega, et väga põhjalikke postitusi täna valmis treida ei jõua.

Aga mul on praegu nii ülevoolavalt hea tuju, et seda ei suutnud rikkuda isegi just aset leidnud telefonikõne emaga, kust sain teada, et mu hoole ja armastusega tehtud DVD kõigi Londoni piltidega, mis ma talle postkaardi vahel saatsin, ei tule lahti, urr.

Miks mul täpselt hea tuju on, seda ei oskagi öelda. Hommikul ärgates oli veel üsna kesine.

Mul oli täna hommikul lõpuks see kurikuulus national insurance numberi intervjuu. Job centre‘is, mis asus kuskil Tooting Becis ja mille asukoha või sinna saamise kohta mul eilse õhtuni kõige õrnematki aimu polnud, sest nagu juba mainitud, pole ma viimase nädala jooksul internetti kasutada saanud. Õnneks printis Mees mulle töö juures kaardi välja, nii et kõik läks väga libedalt.

Intervjuu ise, mis olevat ähvarduste kohaselt pikk ja igav, kulges äärmiselt kiiresti. Üheksaks mind sinna käsutati, kõigepealt ootasin kümme minutit, siis vastasin paarile küsimusele ja täitsin paar ankeeti, siis ootasin veel kümme minutit ja oligi kõik. 6-8 nädala pärast peaks number koju saadetama ja kui seda ei juhtu, võin helistada mingile numbrile, millega mind varustati, et seletust nõuda.

Ilmselt see mu tuju nii heaks tegigi – et kõik nii libedalt läks. Ma olin tõesti valmistunud tunnipikkuseks pinnimiseks ja kartsin, et mul tekib probleem seoses sellega, et mul polnud ikka veel address proofi – pangas olid väikesed jamad aadressi vahetamisega ja ma pole veel uuele aadressile ühtki pangateadet saanud. Aga address proofi õnneks üldse ei küsitudki, mis siis, et ennist kästi kaasa võtta.

Niisiis hakkasin pool kümme tagasi Brixtoni poole liikuma. Avastasin, et mul on hirmus nälg ning tahtmine süüa kohalikku hommikusööki ehk siis praemuna, -peekon ja -seened, grillitud tomat, oad ja röstsai. Traditisiooniliselt käib sinna juurde ka kohalik vorst, mis mulle aga üldse ei maitse, nii et lasin selle asemele rohkem peekonit panna.

Nii ma siis istusin kohalikus kohvikus (Vera Cruz, kus ma korra varemgi Mehega käinud olen, ei mäleta, kas ka blogis maininud), sõin, jõin kohvi ja lugesin raamatut. Ja NII hea oli olla. Nii hea, et istusin seal pea kaks tundi. Kõigepealt veidi kohvi, siis hommikusöök ja piim, siis veel kohvi ja lõpuks jääteed… Ja hea raamat. Ma nautisin ennast täiega.

Oeh, see raamatukogu wifi on ikka ka paras k*pp. Tükk aega oli normaalne ja kiire, siis kadus järsku üldse ära, restardi peale tuli korra tagasi ja kadus jälle ning teine restart aitas… Praeguseks. Siin on kaks võrku, millest üks väidetavalt enamasti ei tööta ja teine siis… Aga olgu, parem kui tööl või puu all.

Ma nüüd pean minema hakkama… Katsun homme jälle kirjutada.

Kallid-musid-paid teile kõigile. Eriti Vaskale, sest mul on tunne, et tal on neid praegu kõige rohkem vaja 🙂

Ma olen elus!

/ igapäevaelu, rõõm / 2 Comments

Uskumatu, et viimasest sissekandest on tervelt nädal möödas! Kusjuures, see aeg ei tundu mulle endale sugugi nii pikana, olen muid asju teinud ja *päris* elu elanud. Mis iseenesest vist tähendab, et mu netisõltuvus on veidikene vähenenud ja see on ju ainult hea.

Kõigepealt – Brixtoni raamatukogus, mis on paari minuti jalutuskäigu kaugusel meie kodust, on tasuta wifi. Ja mina ei teadnud seda! õigemini – ma teadsin, sest Swamm oli mulle seda kunagi maininud. Kunagi siis, kui me esimest korda siin Londonis üldse kokku saime, aprilli algul seega. Aga otse loomulikult oli see mul meelest läinud.

Ühesõnaga ma saan istuda kodu lähedal, ruumis sees ja juhe seinas. Ja mul läks üle kahe kuu, enne kui ma seda teada sain.

*peksab pead vastu seina*

Nüüd sõltun ma ainult raamatukogu lahtiolekuaegadest (pole veel viitsinud uuridagi, millised need on). Ma olen tõsiselt sillas, kas teate. Ei mingit läpaka töö juurde tassimist enam! Ei mingit nõrga signaaliga wifit, mis pool ajast ei tööta!

Nojah, ma muidugi pole kaotanud lootust, et me saame ükskord koju ka neti… Tegime just eile Mehe ja Swammiga nalja, et detsembris on Swammi kord BT-ga asju ajada, kui meie Mehega Eestis oleme.

Võllanaljad muidugi. Ma siiralt loodan, et detsembriks on meil püsiühendus kodus AMMU olemas. Ja Swamm on enivei sel ajal tõenäoliselt ise ka Eestis.

Nagu te juba aru saite, on Swamm tagasi. Ja Iiris kolis pühapäeval Hammersmithi. Ja meil käisid eile õhtul esimest korda külalised… Noh, sellised päris külalised, kui Iirise sünnipäev välja jätta, mis oli ka väga äge, aga need olid TEMA külalised. Ronn ja Katre käisid seekord.

Aga tegelikult on nii, et ma nüüd viin ennast veidike selle nädala jooksul blogides toimunuga kurssi. Mul on küll teile veel mitu sissekannet plaanis ja hunnik pilte, aga ma pole jõudnud neid veel valida ega välja lõigata ja kahe tunni pärast pean hakkama tööle minema, nii et pole kindel, palju täna jõuab. Aga homme lähen ka alles kolmeks tööle ja enne seda käin kindlasti netis.

Loodetavasti jõuan täna ikka midagi veel kirjutada. Ja kui mitte, siis kannatust homseni 😉

One down, two to go

/ igapäevaelu, rõõm, üürikodud / 7 Comments

Tegelikult võiks öelda isegi, et 1,5 3-st. Ma vihjan siis nimelt kõigile meie korteriga seotud probleemidele, mille lahendamine seisab kohaliku bürokraatia taga.

Me saime endale uue boileri!

Selle nahka läks minu eilehommikune väljamagamine, sest punkt kell üheksa olid kaks meest ukse taga ja möllasid kella üheni välja. Aga boiler on uus ja äge ja töötab ja seda annab isegi päriselt reguleerida, nii et kui kuuma vee soojus miinimumi peale keerata, on see just nii paras, et duši all käia. Sestap ka 1,5 – pool muret seoses külma vee survega on kadunud.

Muidugi ei ole meil nüüd köögis sooja vett, sest miski hakkas remonditööde käigus kraanikausi all imelikku häält tegema ja töömehed võtsid torul tüki vahelt välja ning teatasid rõõmsalt, et torumees peab selle korda tegema (ja kui Mees ses asjus torumehele helistas, teatati sealt, et ei-ei, gaasimehed peavad oma jama ise likvideerima, nii et ma ei teagi, mis sellest siis lõpuks saab), aga kui mul on valida, kas ma pesen külma veega ennast või nõusid, siis võite ise arvata, kui palju ma ennast sellest häirida lasen.

Nüüd on siis vaja torumeest külma vee korda tegemiseks (sest noh, vetsus käia on ikka ka üsna tüütu, kui loputuskast olematu survega pool tundi vett täis jookseb) ning BT meest, et telefoniliini lõpuks kätte saaks ja siis püsiühenduse tellida. Sellest, mida Mees kõike BT-ga läbi elanud on, pole mul küll kannatust kirjutada, aga ütleme nii, et mul on ilge tahtmine kirjutada sõimu/palvekiri linnapeale/kohalikesse ajalehtedesse, et keegi selle idioodimonopolismiga midagi ette võtaks, sest praegune olukord pole ikka üldse normaalne.

*hingab sügavalt sisse*

Aga olgu, olmeprobleemidest selleks korraks küll.

Eraelust siis…

Laupäeval olid asjad nii hullusti, et ma tõsimeeli pakkisin juba oma asju kokku, et välja kolida. Ja oleks päriselt kolinud ka. Aga… Lõpuks rääkisime asjad ikka selgeks. Mis probleemid täpselt olid, pole ammugi mitte blogijutt – eks need, kes minuga personaalselt suhtlevad, teavad isegi.

Aga see üks ja kõige tõsisem asi, mis mind meie suhtes kõige rohkem närvi ajas, leidis lõpuks lahenduse. Jõudsime kompromissile, mis meid mõlemaid rahuldas. Muidugi, ära hõiska enne õhtut, nagu vanarahvatarkus ütleb, aga seni on kokkulepe suurepäraselt toiminud.

*sülitab kolm korda üle vasaku õla*

Laupäeva öösel ei saanud ma magada. Und lihtsalt ei tulnud, olin hommikul kella kuueni üleval. Ja ma ei oska leida sellele ühtegi muud põhjendust, kui et ma olin magamiseks liiga õnnelik.

Lesisin voodis, kuulasin muusikat, vaatasin fotosid, mida mu screensaver arvutiekraanile loopis ja mõtlesin elust. Mõtlesin igasugustele asjadele minevikus ja olevikus. Ja olin nii kohutavalt õnnelik.

Selline… Joovastus oli. Ma ei oska seda seletada, ausalt. Ma pole vist kunagi varem midagi sellist tundnud.

Ja asi pole järgmise viie päevaga eriti muutunud – ma käin ringi ja teen oma asju ja olen nii totralt õnnelik, et veidike isegi hirmutab. Mõtlen, et kaua võib, millal tuleb järgmine madalseis. Aga tunne, see õnnetunne, on kuidagi teistmoodi. Ongi täpselt selline tunne, et see võib igavesti kesta. Petlik, ma tean. Aga ma naudin, täiega.

Tegelikult tekkis mul tol ööl meeletult mõtteid, mida tahtsin siia ka kirja panna, aga nüüdseks on sellest nii palju aega möödas, et enam ei ole tuju. Aega ka mitte. Aga kui kunagi lõpuks koju neti saan, siis panen kõik mõnel unetul ööl kindlasti kirja, ma luban.

Kui nüüd veel veidike olmelisematest asjadest rääkida, siis… Oleks peaaegu unustanud – me sattusime laupäeval rolleriga päris ehtsasse liiklusõnnetusse. Ehk siis (seletab liiklusvõhik Tikker hirmtarga näoga) meie sõitsime peateel, aga kuna rolleri eeliseks on võimalus autode vahelt läbi sõeluda ning meie ees olev auto oli vasakult keeravale autole teed andnud, siis… Kelle süü oli, et me üksteist ei näinud ja see auto meile külje pealt sisse sõitis? Kuna meil oli palju riideid ja kiivrid, siis kannatada eriti ei saanud – mul olid jalad marraskil, eriti see, mis auto ja rolleri vahele jäi, aga verd otseselt ei jooksnud ja kõige rohkem kannatada sai roller. Mitte midagi eluohtlikku, lihtsalt veel paar kriimu ja mõlki. Õnnelik õnnetus ühesõnaga.

Pühapäeval käisime Ikeas voodit otsimas. Chillisime seal pool päeva ja leidsime igasuguseid huvitavaid asju, aga lõpuks tuli välja, et meie valitud voodist on pooled jupid otsas ja uus laadung pidi tulema selle nädala alguses. Seega sain endale esialgu ainult kummist südame- ja tähekesekujuliste jääkuubikute (noh, jah, need pole ju enam kuubikud) tegemise restid, laualambi ja eriti ägeda suure punast ja musta värvi kohvitassi. Tegin pilti ka, aga unustasin arvutisse tõmmata, nii et ehk kunagi hiljem.

Mis voodisse puutub, siis täna läheme uuele katsele. Sellega seoses peangi hakkama kodu poole liikuma, sest Mees ootab mind seal juba tund aega ja kuna metroo võtab oma aja, siis saab ta teise tunni veel otsa oodata.

*vasakule ära*

Ema & Maris Londonis (jah, lõpuks ometi)

/ london/UK, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Meeldetuletuseks siis nii palju, et aeg oli 22-23. august. Ja pikalt heietada üldse ei viitsi. Vaadake parem pilte!

Kolmapäeva hommikul teadsin vaid nii palju, et pean olema kell pool üksteist Cleopatra’s Needle‘i juures, mis asub kuskil Embankmentis. Vaevuda lähemalt mõtlema, mis see Kleopatra nõel täpselt on või kus see seal asub, polnud ma muidugi viitsinud. Onkel, kes metroo väljapääsu juures juurvilju müüs, juhatas õnneks õige suuna kätte. Nii ma seal siis istusin oma kohvi ja võileivaga, sest buss oli juba rõõmsasse Londoni liiklusse sattunud ja jäi võrdlemisi hiljaks.

Ilm oli… Sügis.

Mina pildistasin Marist:

Ja ema pildistas mind (Mehe väitel olevat ema sellel pildil hullult minu nägu):

Ja ehkki ma ÜRITASIN Marist sel ajal pildile saada, kui ta grupile tarka juttu rääkis, tulid kõik pildid blogikõlbmatud (rääkiv inimene jääb ALATI totra näoga pildile, teate ju küll) ning pidin tal hiljem spetsiaalselt poseerida laskma:

Bioloogia tund kõige rumalamatele – puu, millel on vahtralehed ja kastanimunad, on plaatan:

Teie auväärne giid:

Õnnistet vaatepilt bussi pakiruumi:

Kohvipaus sel ajal, kui ülejäänud grupp oli Westminster Abbeysse aetud:

Kohustuslik turistipilt seeriast mina ja London:

Üks suvaline silt, mille ma võiks kasvõi oma logoks võtta, sest ausalt, mul on SUUR kirg perfektsionismi vastu:

Päevalilled keset Londonit. Päriselt maa seest välja kasvavad, mitte lilleputka omad. Südantsoojendav!

Stiilinäide kohalikust pubist:

Minu teine fish & chips, seekord palju maitsvam. See roheline okset meenutav löga oli hernepüree ja tegelikult täitsa hea:

Õhtul pakkisin hotellis oma nänni lahti (ja osa ununes ikkagi pildilt välja):

Minu ja Marise voodi:

Ja meie “väike” vein:

Vaade hotelli aknast:

Restoran, mida nägime bussi aknast. Jah, see täht, mis poolenisti posti taga varjus, on tõesti L:

Järgmisel hommikul käisime mu töö juures kohvitamas:

Nukker väsinud Tikker peab pärast järjekordset 50 meetrit kahe raske kastiga puhkepausi (sedapuhku Tottenham Court Roadi metroopeatuse sissepääsu ees):

Ja sealsamas oli ka selline ratas:

Pärast üliinimlikke jõupingutusi jõudsin siidri ja õuntega õnnelikult koju. Ja selline vaade avanes meie külmkapis:

Tore oli, väga tore. Siider on praeguseks juba peaaegu otsas 😉

Scroll to Top