Tegelikult ma ei saa ka päris täpselt aru, mis värk nende rokkivate tšikkidega on, aga Kessu, Daki, Klari ja Marta igatahes arvavad, et ma rokin.
*kummardab sügavalt*
Ja nüüd on mu aukohuseks teatepulk edasi – või siis mõnel puhul ka tagasi 😉 – anda.
Daki
Iir
Klari
Marta
Piia & Nadja
Ruudu
Te rokite täiega!
Nagu alati, olid netil teised plaanid kui minul. Eile ta näiteks lihtsalt ei töötanud. Täna ei viitsinud sellepärast eriti vara tulla ja nüüd otse loomulikult töötab. Paraku jäi mul vaid 45 vaba minutit, mis kulusid peamiselt vajaliku info otsimisele ja teiste blogide lugemisele.
Praeguse seisuga pean kohe varsti riideid vahetama minema, nii et mingeid romaane te siia kahjuks ei saa, ehkki on nii palju, millest tahaks kirjutada. Ma peaks tõenäoliselt hakkama kodus notepadi kirjutama, et siis netti sattudes jutt lihtsalt siia üles riputada, aga olen proovinud ja no ei istu mulle. Ma kohe kirjutan paremini, kui mul see Bloggeri aken ees lahti on 😉
Homme on vaba päev ja ma ei kavatse kodust välja minna rohkem, kui õhtul Mehega ja siis rolleriga, sest mul lõppeb travel card täna ära ja ma ei kavatsegi juba homme uut osta – seda enam, et metroo streigib ja enamik liine ei sõida.
Ehk siis… Loodame, et neljapäeval pärast tööd on nett korras. Siis saate romaane.
Aga praegu võin lühidalt ja kokkuvõtvalt öelda lihtsalt seda, et ma olen ÕNNELIK. Nii kohutavalt ja põhjapanevalt õnnelik, et endal on ka naljakas.
Elu on ilus.
Ma nüüd lähen tööle.
Sain üle ei tea mitme nädala (kuu?) kõik oma regulaarsed blogid läbi loetud. Ja natuke nutaks ja halaks teemal, kui nõme on seda mitmenädalase hilinemisega takkajärgi ja kiiruga teha. Ei ole aega nii palju kommenteerida, kui tahaks ja nii edasi. Millal, oh millal, saan ma endale koju neti?
Ja kui jätkata tänase esimese postituse arutelu tulevaste võimalike töökohtade teemadel, siis ma tegelikult tahaks hirmsasti töötada kuskil kontoris, kus oleks huvi pakkuv töö ja lahedad kolleegid. Ja kus saaks ilusasti riides käia! Mul on nii kõrini sellest mõttetust S-suuruses (ja ikkagi lohvakast) meestelõikega mustast T-särgist, mida siin päevast päeva kandma pean (jah, tuletame meelde – olen õnnelik, et ma ei pea kandma mingit idioodivormi), mulle ikka üldse ei istu üldse töötamine ükskõik millises toidu/toitlustamisega tegelevas ettevõttes.
Mu Eesti viimane töökoht peaaegu oli selline mõnus, ehkki tegemist polnud kontori, vaid poega. Kolleegid olid viimase peal, pood oli teine kodu ja vormiriietus oli ilus. Mul pole midagi vormiriietuse vastu, teate, kui see ilus on. Säästab aega ja vaeva ja raha. Nojah, seeliku kandmist võiks muidugi ikka lubada 😉
Mis sellesse viimasesse töökohta puutub, siis… Kuna mul on kombeks mäletada igasugustest asjadest vaid head ja kõik halb sujuvalt unustada (vahel harva mõne eriti ebameeldiva asja/isiku puhul ka vastupidi, aga see selleks), siis ma olen hakanud seda päris taga igatsema. Samas tean, et PÄRISELT ei taha ma sinna tagasi minna, kui ma ükskord jälle Eestis olen, olgu ahvatlus kuitahes suur. See oleks paigalseisu või tagasimineku tunne. Areneda tahaks!
Olen mõelnud võimalikkusele töötada seal kunagi ehk poole kohaga või pakkuda ennast taas Eestis elades asendama, kui vaja on… Ah, miks sellest praegu mõelda, enne järgmist suve pole kindlasti plaanis Londonist ära kolida ja siiski ei ole kindel, kas Eestisse pikemalt pidama jään.
Aga liikudes tagasi algse idee juurde – tahaks kontoris töötada, jah. Asi on natukene selles, et ma lugesin täna mitme inimese blogisid, kes töötavad vahvates kollektiivides. Ja natukene selles, et ma loen praegu ühte raamatut, kus tegelased töötasid nullist oma firma üles, millel hetkel (noh, kuhu ma oma lugemisega praegu jõudnud olen) läheb hullult hästi ja ma kohe tunnen, kuidas ma elan neile kaasa ja… Tobe ehk veidi, aga nii see on.
Mulle mõnes mõttes meeldib üksi töötada, sest ise tehtud – hästi tehtud (üksi/meeskonnas töötamise plussidest ja miinustest minu vaatenurgast võid pikemalt lugeda siit). Samas kogu aeg päris üksi läheks ma hulluks – ma olen ju meeletu suhtleja.
Tahaks töötada kuskil normaalses kohas, kus oleks oma konkreetsed ülesanded, aga saaks teha ka meeskonnatööd. Kus oleks noor ja lahe tiim. Kus oleks huvitav töö, normaalsed töötingimused ja normaalne palk. Tahaks tööd, mida teha kirega.
Ah, kes meist ei tahaks?
Mul endiselt pole õrna aimugi, millega see ettevõte tegelema peaks. Mis kurat mind huvitaks? Aga sealjuures olen ma täiesti kindel, et selliseid töökohti on küll ja veel, erinevatel aladel, ma lihtsalt ei oska otsida või ei tea, et mind selline asi huvitada võiks.
Teisest küljest oleks muidugi mõnus töötada nö vabakutselisena – siis, kui ise tahad. Tõlkimine oleks selle koha pealt väga lill. Aga see on ilmselt siiski piisavalt üksluine, et ma seda põhitööna väga kaua teha viitsiks. Põnev peab olema!
—
Haa, ma nüüd teen kõikide oma vaikitud päevade eest bloginormi täna kuhjaga tasa. Lugege, kuni surete 😛
Aga ema ja Marise külaskäigust vist ikka täna kirjutada ei viitsi, peaks hakkama kodu poole hoidma, nälg tapab. Valin ja lõikan nädalavahetusel pildid valmis ja siis esmaspäeval ehk… Või millal iganes mul tuju tuleb.
The following message could not be delivered because you have exceeded the maximum number of messages per minute. Please try again later.
Sellist asja pole MSN mulle küll kunagi varem öelnud. See nett siin on ikka… Very low 😉 Alguses oli okei, aga viimased pool tundi pean iga lehekülge reeglina 3-10x refreshima, enne kui lahti tuleb, aga lõpuks tuleb alati. Blogide lugemiseks kärab küll, ei viitsi paremat levi otsida.
Daki on peaaegu läbi, siis veel Marta ja Kessu ja ongi kõik. Kui mul on netiikaldus (nagu viimasel ajal on olnud), jätan regulaarsel blogilugemisel kõik tihti uuenevad blogid kõige viimaseks, siis on mul vähemalt *tunne*, et ma olen enamikega ühele poole saanud.
Käisin just maili kontrollimas ja leidsin kirja, mis teatas, et mu praegune *ametlik* meiliaadress kustub kahe nädala pärast, kuna ma ei saa seda enam seal serveris hoida. Kolisin sinna alles hiljuti, sest hotti hakkas järsku lademetena rämpsu voolama ning nüüd olen siis jälle hädas.
Võtaks Gmaili, jah, aga seal on mul üks aadress juba olemas – seesama, mida kasutan Bloggeris ja Orkutis (ja mida ma mailina kasutan vaid siis, kui on vaja eriti suuri faile saata ning muul ajal kunagi ei kontrolli). Hakata kogu aeg kahe aadressiga sisse-välja logima, postitades vahepeal kogemata blogikommentaare oma ametliku aadressi alt (ees- ja perekonnanimega) – liiga tüütu.
Hotmailis on mul aadress otse loomulikult olemas – MSN – ja seda ma suht aktiivselt ka kasutan, lihtsalt kõige mugavam on, kui oled netis olles kogu aeg MSNis sees ja seal kohe näitab, kui uus kiri tuleb.
Aga MSNi ma ametliku aadressina kasutada ei saa, sest selle nimi pole ametlik. Põhimõtteliselt võiks ju uue MSNi teha, aga ei taha, sest minu ametlik aadress on alati eesnimiperekonnanimi@sth.com ja kunagi ei tea, kellele MSNi vaja jagada on (loe: inimestele, kellel pole vaja mu perekonnanime teada). Pealegi mõte Hotmailist ametliku meilina mulle kuidagi ei meeldi – tundub ebausaldusväärne või nii.
Teine suht mugav variant oleks misiganes aadress Thunderbirdiga ühendada, aga seda kõik teenusepakkujad teha ei lase.
Et mis variandid peale Gmaili, Hotmaili ja Hoti siis veel on?
Yahoo pole ka mulle kunagi imponeerinud.
…
…
Nõutus.
Igatahes unustage mu praegune meiliaadress ära (nuuks) ning kirjutage mulle Hotmaili, seda loen regulaarselt. Aga töö otsimiseks ja igasuguste ametlike kanalitega suhtlemiseks on *ametlikku* aadressi kahtlemata vaja ja võimalikult kiiresti.
Soovitage midagi asjalikku!