2007

Pildipuru minevikust

Mul on juba pikemat aega desktopil kaks kausta, mida ma ei saa sealt ära tõsta, sest paar pilti, mis ma tahtsin sealt blogisse panna, pole ikka veel teie silme ette jõudnud. Puhas laiskus, mis muud.

Esimene juhtum leidis aset 10. oktoobril. Oli ilus suviselt soe nädalavahetus ja kui Mees mind tööle saatis, avastasime kohaliku KFC eest järjekordse jumalakuulutamise aktsiooni. Need toimuvad seal üpris tihti, selles mõttes eriti ei üllatanud. Aga kui tavaliselt paar inimest lihtsalt karjuvad mikrisse, et jeesus on hea ja muud taolist, siis tookord oli kohal terve bänd, solist, taustalauljad…

Mis pani meid pilti tegema, oli aga fakt, et solisti riietuseks olid valge öösärk ja villased sokid. Vähemalt peale vaadates, ma küsimas ei käinud 😉 See oli lihtsalt nii naljakas, et me pildistasime kohe mitmest küljest ja tegime lõpuks veel ühe video ka. See on omakorda põhjus, miks need pildid teieni alles kaks kuud hiljem jõuavad – video oli otse loomulikult parem, aga miskipärast ei lasknud ei YouTube ega Blogger seda üles laadida. Suurus jäi lubatud piiridesse, seega ei oskagi arvata, mis neid hammustas. Vaadake siis lihtsalt pilti:

Teine foto pärineb sellest ajast, kui teile oma ilusat kakaod üles pildistasin, siis jäi miskipärast panemata. Tegu siis teise reklaamiga sellest kampaaniast, millest hiljuti kirjutasin:

Nii, nüüd on karmavõlgadega korras ja kaustad võib rahus desktopilt ära tõsta 😉

Töömõtteid ka

Piilusin just aknast välja ja nägin, et sajab. Helistasin Mehele ja kurtsin, et ei taha üldse Camdenisse minna, sest üksi on paha ja väljas on kole. Jõudsime järeldusele, et EHK ma saan pühapäeval ka minna (uut graafikut näen alles homme) ja kui ei saa, siis võib ehk Mees üksi minna. Et mulle põhimõtteliselt anti luba koju jääda.

Aga nüüd ma hakkasin ise põdema, et võiks ju ikka ära käia ja asjaga ühele poole saada. Kaabu kaitseb prille vihma eest, võib ju oma käigud kiiresti ära käia ja siis kodusooja tagasi kiirustada. Sest TEGELIKULT pole mu kodus ka midagi eriti teha – pakkima ma küll veel hakata ei viitsi.

Ma ei teagi… Aga seniks, kuni otsustan, kirjutan teile veel ühest mõttest, millest eelmises postis kirjutada unustasin. Tööga seoses.

Eile ma kurtsin Andreeale, et meie kontor, mis on ühtlasi ka ladu, on ikka meeletult sassis. Seal on kõik külmad joogid, mida me müüme ja tavaliselt olen mina see, kes seal mingit korda ja süsteemi hoiab, aga nüüd on korraga nii palju tellimusi sisse tulnud ja suvalistesse kohtadesse topitud (sel ajal, kui mind tööl pole olnud, muidu ma oleks need nähtavasti ise ära pannud ja vast veidi organiseeritumalt), et pole ruumi ümbergi keerata, mingist süsteemi loomisest rääkimata.

Ja noh, siis me jõudsime jälle järeldusele, et keda huvitab. Et tuleb asjast lihtsalt mööda vaadata. See on suhtumine, mille kõik inimesed Tinderboxis mõne aja järel omandavad. Pole mõtet üritada midagi paremaks muuta või lasta ennast millestki häirida, sest meie manager on kasutu (inimesena väga tore, aga oma tööga EI SAA hakkama) ning kõrgemat ülemust huvitab ainult kasum, mitte töötajate heaolu. Ja siis ongi nii, et omaenese närvide huvides üritad endale võimalikult paksu naha kasvatada, ennast ümbritsevast mitte häirida lasta ning loodad, et leiad võimalikult varsti uue ja normaalsema töökoha.

Väikeste variatsioonidega oli täpselt sama asi Eestiski. Kõrgemat poolt huvitas eelkõige kasum. Niivõrd-kuivõrd töötajate heaks ju tehti, aga kaugeltki mitte piisavalt. Prioriteet oli ikkagi raha, raha, raha – kokkuhoid kõige arvelt, mis võimalik.

Ja paljud töökaaslased olid ka sellele vastavalt häälestatud ning tegid oma tööd kiiresti ja ülejala – et tehtud oleks ja palk tuleks. Kvaliteet selle arvelt otse loomulikult kannatas. Neil oli pohhui. Sest ülemustel oli neist pohhui.

Ma olen ka üritanud seda pohhuismi endas kasvatada, kohati edukalt. Olen mitmetel kordadel suutnud igasuguste segaduste ja vigade ja s*ta töö peale rahulikuks jääda ja mõelda – minu vihastamisest ei muutu mitte kui midagi, säästan parem oma närvirakke.

Aga häda on selles, et mulle selline suhtumine kohe üldse ei istu. Ma olen oma loomult perfektsionist ja mõtlen enamasti ikka selles suunas, kuidas kõike paremaks, mugavamaks ja ilusamaks teha.

Kui ma uuele tööle lähen, siis alguses on mul muidugi piisavalt tegemist sellega, et omandada vajalikud teadmised ja vilumus, sellega läheb töö keerukuse astmest ikka kuu-paar-kolm-neli aega… Aga niipea, kui töökohustused on nii selged, et neid täites enam iga minut mõtlema ei pea, kuidas õige on, hakkavad mu mõtted liikuma selles suunas, mida saaks paremaks teha.

Nuhtlus, ma ütlen.

Ma nii tahaksin töötada kohas, kus töötajaid väärtustatakse ning kus kõik tahavad anda endast maksimumi. Ma töötan hea meelega teiste inimestega koos, aga ainult siis, kui nemad ka tõesti TAHAVAD asja hästi teha. Kui nad tahavad lihtsalt kuidagi päeva õhtusse saada ja teevad oma tööd aeglaselt ja/või lohakalt, siis on mul kalduvus vihastada, sest ma ei kannata luuserdamist.

Ma olen täitsa nõus sellega, et on asju, mille pärast ei tasu vihastada. Et elu tuleks üldiselt rahulikumalt võtta.

Aga samas – sinu töö, koht kus sa veedad arvestatava osa oma elust, pikad tunnid viis päeva nädalas… Töö, mille eest sulle makstakse ja mille abil sa saad oma ülejäänud elu vähem või rohkem kvaliteetsemalt elada – igas mõttes oleks parem, kui sa saaksid seda tööd teha hästi ja kirega. Inimestega, kes teevad seda samasuguse kirega. Kohas, kus sind väärtustatakse.

Oeh. Tahan kutsumust. Ja kuniks seda pole, tahan lihtsalt töökohta, kus oleks see väärtustamine ja endast maksimumi andvad töökaaslased. Nii oleks ma igas ametis palju rohkem rahul. Ma võiks ju seda kohvigi teha, kui mulle korralikult makstaks, kui firmapoolne suhtumine oleks inimlikum ja kolleegid tahaks samamoodi oma tööd hästi teha.

Unistused, ilusad unistused…

Aga kunagi mul on ka täpselt selline töö, ma luban!

Löön aega surnuks

Kuna ma unustasin teist ööd järjest mobiili laadima panna ja avastasin selle alles nüüd, pean enne Camdenisse minekut veidi aega parajaks tegema ja võin seda sama hästi blogi kirjutamiseks kasutada.

Pidin tegelikult juba teisipäeval Camdenisse minema, et viimased kingid ära osta, aga plaanid pole teatavasti kunagi määratud täide minema, seega veetsin hommiku ja pool päeva hoopis koristades ning läksin õhtul Mehega Croydonisse.

Kui me sinna ükskord kohale jõudsime, oli kell peaaegu kuus ja me mõlemad hirmnäljased. Mees arvas, et ehk on poed detsembris kauem lahti ja jõuab veel ringi käia, tegelikkuses suleti enamik siiski 18-19 vahel ja me üldse eriti ei viitsinudki shopata. Sest noh, nälg ei anna ometi häbeneda.

TK Maxxist me talle siiski kingad saime, nii et võib selle taha peituda ja öelda, et õhtu läks asja ette. Siis aga pandi TK Maxx kinni ja me otsustasime, et nüüd on küll viimane aeg sööma minna.

Pubis sattusime istuma lauda, mille kõrval bänd just oma pille lahti pakkima hakkas. Lootsime, et jõuame ehk enne ära süüa, kui nad päriselt mängima hakkavad (ei jõudnud), aga lõpuks olid just nemad see põhjus, miks me sinna kauemaks istuma jäime ning veel teisegi joogi võtsime. Ma võin siis nüüd nentida, et mulle meeldib jazz (tähendab siis, Mees väitis, et see oli jazz, mina olen ju muusikastiilides täielik võhik). Üllatav, poleks arvanudki.

Hiljem bussipeatusesse jalutada oli veider, sest Croydoni peatänaval pole liiklus lubatud, seega oli kõik suhteliselt välja surnud. Ainult kinnised poed, jõulutuled, üksikud inimesed… Mõnus.

Eile õhtul pidid Nele ja Ly enne meie Eestisse minekut veel viimast korda siia jooma tulema, aga miskipärast ei tulnud. Selle peale jäime me hoopis ebanormaalselt vara magama. Seda vara magama minemist oleme sel nädalal üldse kuidagi tihti harrastanud – paneme õhtul küünlad põlema, et olemist hubasemaks teha, jääme korraks voodisse lesima ja ei saa arugi, enne kui uni jälle võimust võtab. Aga iseenesest pole jällegi midagi hullu – järgmisel hommikul on hea puhanuna tõusta ja küünlavalgel on üldse mõnus magada.

Täna jäin ka pärast Mehe tööle minemist üles, sest uni oli läinud. Tegin ära paar pisiasja, mis ammugi oleks tegemist vajanud ja mõtlesin hakata Camdeni poole liikuma, aga avastasin, et telefonil on aku peaaegu tühi.

Panin siis telefoni laadima ja otsisin endale muud tegevust. Alustuseks koristasin Swammi järelt köögi ära – korjasin mustad nõud kokku, pesin need ära, puhastasin tööpindu ja pliiti. Mul on praegu see kaitseperiood – nagu alati pärast seda, kui ma ise suurema koristamisega olen hakkama saanud. Tahan seda korda hoida. Noh, täna polnudki väga hullu – ainult üks pott ja taldrik ja klaas ja mõned söögiriistad 😉 Ma mõtlen, et me peaks hakkama Swammi käest tema järelt koristamise eest raha võtma – me nagunii teeme seda pidevalt.

Aga jah. Tegelikult ei taha ma üldse Camdenisse minna, sest mulle ei meeldi üksi shopata. Kellelgi pole aega/raha et minuga kaasa tulla… Väljas on nii hall ilm. Ja on neljapäev, mistõttu Camdenis pole ilmselt eriti palju inimesi, seega pole ka nii lõbus. Ma palju parema meelega jääks voodisse vedelema. Aga no ei saa, tuleb minna.

Õhtul läheme Mehega jälle Croydonisse – neljapäeviti on enamik Londoni poode miskipärast kauem lahti. Loodetavasti jõuame täna siis kõik vajaliku tehtud.

Mm, ma loodan, et aku on nüüdseks ennast piisavalt kogunud, tahaks juba tõesti minema hakata.

PS. Prillid on ikka täielik õudusunenägu – mu nina on valutanud kogu aja sellest hetkest saadik, mil need ette panin. Ninapatjade kohal on punased laigud, ühel pool on nahk isegi veidike katki. Ometi on need prillid mul olnud juba üle viie aasta, klaasid peaks olema plastikust ja maksimaalse õhendusega… Või tellisin ikka klaasist, sest plastikut on kerge kriipida? Ei mäletagi. Igatahes ei olnud asi vanasti prille kandes nii hull, et nina oleks kogu aeg valus olnud… See pole normaalne 🙁 Oeh. Tahan Eestit ja läätsi!

Ruudule!

Laisk värdjas, nagu ma olen, üle ühe kaardi aastas saata ei viitsi… Aga kuidagimoodi peab selle ju heastama 😉

(Ikka veel täiesti sügisesed) sünnipäevaõnnitlused Londonist!

Alati sinu,
Tikker

PS. See mullalõhn on ikka üks kole asi!

Scroll to Top