Oh jumal
Hommik oli õhtust nii palju targem, et olemine oli hästi vähekene kergem ja ma üritasin püüdlikult mingisugustki head tuju säilitada.
Ma rääkisin eile Murakaga ka veel ööbimisest ja elamisest ja kõigest muust, kus ikka pole veel midagi kindlat… Ja nüüd, kui arvuti lahti tegin, jõudis minuni Iirise kahe tunni tagune jutt, et ma ikkagi ei saa sinna elama, kuhu ajutiselt pidin saama, sest keegi oli millestki valesti aru saanud, seega pole ei mul ega Murakal võimalust kolmapäeval kuskil ööbidagi, ma pean vist jälle hakkama Gumtreest mingit ajutist tuba otsima (ma juba vahepeal tegin seda, aga siis pidi teistmoodi saama) ja üldse ma ei saa enam mitte kui millestki aru.
Einoh, vähemalt laenas ema mulle £350 kanti, et ma saaks (veel) töötuna igasuguse võimaliku elukoha tagatised jms ära maksta, kuuse alla ma ei jää. Ja selle nädala lõpuni pidin nagunii Muraka juures olema, me lihtsalt lootsime esimese õhtu ja öö ikka Londonis olla… No okei, plaane ümber teha saab alati… Jah?
Lihtsalt et kõik asjad muutuvad kiiremini, kui ma ennast ümber pööratagi jõuan ja ma ei saa veel nagunii mitte millestki aru ja see kõik just ei soodusta seda. Et ma ei saa mitte millestki aru. Jah.
Sihuke tunne, et hakka või kohe jooma.
Ainult see püüdlikult hoitud vähene hea tuju lendas aknast välja. Eilne asi tuletab ennast iga hetk vastikult meelde ja nüüd siis veel küsitavused homse suhtes.
Appi.
