2007

Edusammud on märgatavad

/ igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Tähendab siis, jutt käib nendest, mis puutub minu närvide ja hea tuju säilitamisse kahetoalises korteris, kus elab seitse inimest.

Täna “hommikul” näiteks (sest me kõik ärkasime kuskil 12 paiku) õnnestus mul täiesti külma närviga nii kaua kööki koristada, kuni esimene (või teine) õnnetu vannitoast lahkus ning see siis osavalt okupeerida ja duši all ära käia.

Ja kui ma avastasin, et hiigelsuur pirnilöga pudel, mis terve öö külili külmkapis oli, on auväärse hulga oma sisemusest poolde kappi lekitanud, siis leidsin ma, et nojah, kapp oligi väheke räpane ja vajas puhastamist. Ja lugesin pärast seda inimestele sõnad peale, et kõik korgid tuleb VÄGA korralikult kinni keerata.

Et kõik on endiselt tore. Mis ma oskan öelda, kogemustest õpib.

Ja meie ajutised elanikud on siiani ka kõik väga asjaliku mulje jätnud. Mis on ka… Väga tore!

PS. Külmkapis on suitsuvorsti ja Viru Valget… Mmm!

Võtmeta elamise “rõõmud”

/ igapäevaelu, virin/urin / Leave a Comment

Passisin just mingi 15-20 minutit väljas külma käes, helistasin 20x järjest uksekella (ja kes on seda kuulnud, need teavad, et see ikka lärmab täiega), üritasin Mehele kuus korda helistada (tulemusteta) ja sain lõpuks sisse, kui keegi läks prügi välja viima (korteriukse võtmed on mul ÕNNEKS olemas).

Mees magas, hambad laiali. Kui ma tule põlema panin, ärkas ta korra üles ja pmst sõimas mul näo täis, et mis mul viga on (jaa, ma ei olnud pärast seda väljas külmetamist just kõige lahkemas tujus). Nüüd magab edasi, ühtegi mõistlikku sõna ma talt välja ei pigistanud.

Nagu… Nagu… Nagu… Ma olen nii kuradi tige, et ma tahaks kedagi lüüa. Kõvasti. VÄGA kõvasti.

Ja mu idioodist ülemus vahetas mu homse vahetuse ära kõige s*tema vastu, mis üldse veel võimalik on ja keeras järgmise nädala graafiku ka p*rse.

Ma loodan, et teil oli tore päev.

EDIT: Aga siis ma lugesin Vaska viimast sissekannet ja naersin. Ja siis tuli ülejäänud rahvas koju, sh verise pea ja muhuga Swamm, kes oli suutnud pargis mingi suvalise madala raudaia otsa komistada (peaga, khm. Klassikaline). Ja ma naersin. Ja ei olnudki enam tige.

aga nüüd on kell üks ja kui ma siiani sain teises toas juttu rääkida, siis kõik jäid järsku uniseks ja hakkasid ennast magama sättima, mis tähendab, et mina kui ainus unetu pean ennast nüüd ise lõbustama. eks mõni film või blog, mis muud.

EDIT 2: Ja üldse, kuidas on võimalik tema peale vihane olla, kui ta ennast niiviisi läbi une minu vastu magama kerib… 🙂

Eilsest, veel

/ seltsielu / Leave a Comment

Nii umbes 10 minutit peale eelmise postituse lõppu jõudsid kõik koju – ja neil oli umbes kolm kotti alkoholi.

See otsustas õhtu edasise suuna ära.

Kui Mees töölt koju jõudis, oli Tikker juba purjus (ja kell ei olnud veel kuuski).

Hiljem läksime Ronni poole edasi jooma, kust me Mehega ainsana samal õhtul lahkusime – mul polnud tahtmist võõras kohas magada ja tema pidi hommikul vara tööle minema. Lahkusime nii, et jõuda ühele viimastest metroodest – bussidega koju loksumine oleks liiga jube olnud (Ronn elab pärapõrgus, vähemalt meie suhtes 😉 ).

Otse loomulikult ei vaadanud me aga kumbki, millise suuna rongile istume (need on need maapealsed peatused, hoopis teistmoodi) ning avastasime 12 minuti pärast, et oleme kuskil f*cking viiendas tsoonis – avastuse tegime siis, kui ma hakkasin mõtlema, et oleme ikka veel maa peal (kuradi külma õhku tuli iga kord sisse, kui uksed lahti tehti), ehkki me oleks pidanud juba paari peatuse pärast maa alla tagasi minema ning peatuse nimi on ka täiesti tundmatu.

Õnn ei jätnud meid siiski päriselt maha, saime veel viimase (!) õiges suunas mineva rongi peale. Kui me oleks avastanud ennast kuskil viiendas tsoonis ning rongid poleks enam õigele poole sõitnud, siis oleksime pidanud ennast esiteks väravatest välja minnes lolliks maksma ja teiseks SEALT bussidega koju loksuma. Nii et läks veel hästi, eks. Isegi väravatest läbi tulemisega polnud Oxford Circuses probleemi, ehkki kartsime, et oleme äkki nii kaua maa all olnud, et ei lasta enam.

Ja kuigi me oleks pidanud hoopis Liverpool Streetil maha minema, et seal bussile ümber istuda, kuna Oxford Street oli öösel kell pool üks ikka veel umbes ja me istusime esialgu rohkem paigal, kui liikusime edasi, siis vähemalt saime kohe bussi peale ja jõudsime poole kaheks siiski koju.

Sellised seiklused siis eile. Kuulmiseni!

Vaba päev

/ igapäevaelu / Leave a Comment

Minu senised saavutused on järgmised:

  • koristasin oma toa ära
  • käisin duši all
  • küürisin puhtaks kõik nõud (sh kõik need, mis seoses külaliste auks koristamisega Swammi toast välja ilmusid), potid-pannid, pliidi ja üldse kogu köögi
  • panin pesumasina käima
  • viisin prügi välja
Jajaa, Swammile tulid täna külalised. Mingiks… Nädalaks või kümneks päevaks või midagi sellist. Esmapilgul jätsid igatahes positiivse mulje, eks me siis vaatame 😛

Reedel tulevad veel kaks külalist, nii et järgmine nädal on meie korter jälle hotell. Aga seekord kavatsen ma ette igaks juhuks kurja näo ära teha ja rääkida malbel hääletoonil ühiskasutatavate ruumide korrashoiust, et miskit väga hullu vast ei juhtu.

Ronn jõudis ka just ukse taha, nii et… Kardetavasti on järgmised kümme päeva üks suur pidu, läbu ja joomine. Minul on küll säästurežiim, aga noh – asjaolusid arvestades loodan selle peale, et alkohol ilma lisakuludeta koju kätte tuuakse. Siis on kõik väga ilus 😀

Müstilised mobiilidiilid

/ london/UK, mobiil, virin/urin / 5 Comments

Ah, kurat, ma mõtlesin teile siia pika jutu maha kirjutada UK veidrast mobiilimajandusest, aga ma üldse ei viitsi.

Paar päeva tagasi ütlesin kliendiinfo telefonis oma numbrit registreerides, et ma helistan rohkem, kui sõnumeid saadan (et nad saaksid hakata vastavalt sellele mulle mingit boonust andma, kas siis tasuta kõneminutite või sõnumite näol). Sellest ajast alates olen stabiilselt saanud kolm päeva järjest SMSi, mis teatab, et mul on see kuu 1) 600 2) 1000 3) 1000 sõnumit.

Ma tuletan meelde, ma ütlesin neile, et ma HELISTAN rohkem.

Nii ma siis nüüd istun oma tuhande tasuta sõnumi otsas ja trükin, hambad ristis. Ma ausõna VIHKAN sõnumite trükkimist, see on nii kuradi tüütu. Aga kui tasuta antakse, siis peab ometi ära kasutama, mitte helistamisele raha kulutama.

Vähemalt sain selle kõnega oma neljanumbrilise PIN koodi teada ja sellest tulenevalt lõpuks oma online-kontosse sisse logida ja Muraka oma magic numberiks panna ja ma saan nüüd temaga 15p tunnis rääkida. Midagigi.

Aga arvestades seda, kui kallis on ikkagi pay as you go ja kui odavalt saaks rääkida pay monthlyt kasutades… Kulutan ma nii või teisiti üle mõistuse palju. Aga pay monthlyt mulle ei anta, sest mul pole veel piisavalt kaua UK aadressi olnud. Nagu SEE midagi loeks.

Aga sellest saagast pikemalt juba mõnes teises postituses.

Scroll to Top