Mjäu
Kurguni makarone, lihapalle ja šokolaadi täis topitud.
*mõmiseb rahulolevalt, võtab oma pätu kaissu ja keerab magama*
Jaa, homme on vaba päev ja elu on ilus 😉
2007
Viimane õppetund
Laenasin sõbrannale juunikuus raha, pidin juulis tagasi saama. Mulle üldse ei meeldi raha laenata, ei teistelt ega teistele, aga ausalt, hea sõbranna on ja ma usaldan teda ja tal oli tol hetkel häda käes ja mina saan oma krediitkaarti ju kuu aja jooksul lisakulutusteta kasutada.
Aga siis ta kõigepealt unustas ülekande teha, siis kolis korterisse, kus polnud internetti ja unustas panga koodikaardi maha iga kord, kui internetikohvikusse läks… Ning kui lõpuks nii paar kuud lubatust hiljem selle ülekande lõpuks ära tegi, oli summa vajalikust 150 krooni väiksem (mingite arvutusvigade tõttu, mitte sihilikult, eks).
Ja kui meil jäi lõpuks kokkulepe, et ma maksan selle viimase osa hetkel ise tagasi ning tema kannab selle mu arvele enne, kui mu novembrikuu õppelaen maha läheb (ainult see raha mul veel oli ja krediitkaardi intress muudkui tiksus, nii et asjaga oli kiire), siis täna tuli välja, et tema oli asjast kuidagi hoopis teistmoodi aru saanud ning arvas, et ta ei peagi mulle seda üle kandma.
Niisiis pean veel ema käest raha laenama, et mu arve miinusesse ei läheks.
Ma parem ei räägigi kõigist neist kordadest nende kuude jooksul, mil ma käisin meelde tuletamas, et mul krediitkaardil intress jookseb ja et ta selle ülekande lõpuks ära teeks – jube vastik on oma raha tagasi “lunimas” käia.
Mis sellesse viimasesse üksteisest möödarääkimisse ja valesti arusaamisesse puutub, siis ma saan aru, et selliseid asju juhtub ja see on paratamatus ja mitte kellegi süü… Aga see kõik ei muuda fakti…
…et ma laenasin juunikuus raha ja mul on sellega seoses ikka veel probleeme.
Andke andeks, aga mina enam raha ei laena. Mitte kellelegi. See oli küll viimane õppetund.
Ja ausalt, ei need intressid ega 150 krooni ei ole suur raha, üldse ei ole, eriti mitte siinmaal elades. Aga Inglise ja Eesti arvete vahel raha liigutada ei ole nii lihtne, et logid kodus voodis lesides netipanka sisse, teed paar klikki ja valmis. On spetsiaalsed firmad, kuhu minna, et raha Eesti arvele saada ja on teenustasu, mis sellega kaasneb. Ei, asi ei ole üldse rahas – asi on põhimõttes. Võlg on võõra oma. Ja mina ei saa aru inimestest, kes niiviisi käituvad.
Ma lihtsalt pidin oma frustratsiooni välja elama.
Ma ise ei laena teistelt mitte kunagi raha, v.a. juhtumid stiilis “mul pole hetkel sularaha, maksa mu eest, võtan järgmisest automaadist välja ja annan sulle tagasi” või siis nüüd Londonis elades ema käest õppelaenu maksmiseks, sest Eesti arvele on siit ebamugav raha saata ja ma tean, et lähen varsti ise Eestisse ja saan talle kõik raha seal tagasi anda, ilma igasuguste teenustasudeta. Aga kui muudel puhkudel tõesti nii suur häda käes on, et enam söögiraha ka pole, siis kasutan vaid oma krediitkaarti ja maksan sinna kõik tagasi KOHE, kui järgmise palga kätte saan. Ma VIHKAN ükskõik kuhu/kellele võlgu olemist, olgu see summa kasvõi niisama naeruväärselt väike, kui paarkümmend senti intressi, mis mu deebetkaardi väikese miinuse tõttu hiljuti mu arvelt maha võeti. Asi on põhimõttes! Rahaasjad peavad alati korras olema.
Ettevalmistused
Saatsin eile õhtul kirja, et uurida, kas mul on võimalik kohe esimestel Eestis olemise päevadel käia ära laseropieelsel konsultatsioonil (sest enne seda peab 10 päeva läätsedeta olema ja Eestis küll eriti pikalt prillidega ringi käia ei viitsi) – noh, et teaks, kas mu silmad üldse sobivad ja kas on mõtet hakata uuest aastast raha koguma.
Tahtsin saada aega 11. detsembriks, aga pakuti 12. detsembri hommikuks. See on peaaegu sama hea.
Ja mu hambaarstil oli ka 11. detsembril täpselt üks vaba aeg alles – saab selle ka kohe kaelast ära.
Ühesõnaga olen kaks vajalikku asja ära registreerinud ja endaga jube rahul.
Nüüd tuleks veel kosmeetiku ja juuksuri ajad kinni panna, siis ongi kõik… Aga ema hoiatas mind just sõnumis, et 11. detsembri õhtul peaks bussijuhtide streik hakkama – uurin parem selle kohta natuke täpsemalt, enne kui hakkan 12. detsembriks teise linna mingeid aegu panema.
Ja jälle kord
Ta tegi seda jälle. Paar tundi pärast ära leppimist tegi ta seda jälle.
Ja jälle leidis aset tavaline nõiaring: lubaduse murdmine/murda tahtmine ja sellega kaasnev jutt -> minu vihastamine -> tüli täpselt samade argumentidega -> tema ignoreerimine ja magama keeramine.
Ja ei olegi eriti vahet, kas ta parasjagu siis murrab seda lubadust või ainult räägib selle tegemisest. Minu tuju on täpselt ühtemoodi rikutud, tülid täpselt sama sõnastusega ja ikka jõuame me lõpuks välja selleni, et hoopis mina olen süüdi, sest vingun tema kallal kogu aeg ja rikun tema tuju (ehkki minu vingumine saab 99% puhkudest alguse sellestsamast ühest lubadusest, mida ta nii kangesti kogu aeg murda tahab).
Ja kui ma pakun, et lähme siis lahku, kui ta arvab, et nii on kergem – siis ta saaks kogu aeg teha, mida tahab – siis ta ütleb, et võib-olla peakski ja keerab magama. Konkreetselt ära ei ütle kunagi midagi ja millalgi järgmisel tunnil/päeval/nädalal tunnistab, et ei taha minna.
Et noh, tavaline värk.
Ainult intervallid on erinevad. Ja need intervallid meie suhte kvaliteedi määravadki.
Ja mida tihedamini need tülid korduvad, seda vähem jääb alles normaalset ja kvaliteetset suhet.
Mul on lihtsalt pime viha ja nõutus ja masendus. Nagu alati.
Tema lihtsalt keeras selja ja ignoreerib ja magab. Nagu alati.
P*rsse.
Šokk
Kats says:
sa ju tead, mis eestis hinnad on viimase paari kuuga teinud, jube lihtsalt
250 g hapukoor maksab peaaegu 8 eeku nt, piimaliiter 9
Nagu mis mõttes maksab liiter piima 9 kr??? Vereimejad!
Ma olen veidi üle poole aasta Eestist ära olnud ja piima hind on selle ajaga peaaegu kahekordistunud. Peaks vist tagasi tulema ja korra majja lööma 😛
Kui ma Eestis elaks, siis oleks igasugune hinnatõus kahtlemata pehmem ja valutum, aga üle poole aasta sellist reportaaži kuuldes võtab hinge kinni küll.