Apr 202008
 

Läksin mingi uitmõtte ajel üle mõne aja Sitemeterisse tuulama ja avastasin, et mu blogini on jõutud lingist ajaveeb 2008 konkursil. Pärast kiirelt läbi viidud kriminaaluurimist avastasin, et Piia oli selle tunnikese tagasi sinna üles riputanud.

Piia eelmise aasta seiklustest ajaveebi võistluse ja minu blogiga võite lugeda siit. seekord läks vast ladusamini ;)

Ainult sellest ei saa ma aru, mispärast kõik logod see aasta nii koledad on (eelmine aasta olid kõik ägedad!). Mu blogiga läheks hoopis paremini kokku see variant, mis neil enda lehe vasakus ülanurgas on, ilusates rohelistes toonides ja puha. Aga osalejatele pakutakse ainult mingeid halle käkke. Ebaõiglane!

Mis seal’s ikka – valin neist kolmest kõige vähem koleda variandi, nagu ma tegin kaks päeva tagasi NPNK jõleda noortekaardiga.

Apr 202008
 

…aga me läheme ükskord kõrbesafarile. Ükskord sellepärast, et Maasikas peab enne nii suureks kasvama, et ta nädalaks kellegi hoolde jätta saab – ja ma päriselt ei kujuta ette, mis vanuses see olla võiks.

Aga jaa, me veel läheme, surmkindlalt. Tahan Egiptuse kõrberomantikat.

kõrb1

Otsustatud!

(kõik on Marise süü, krt)

Apr 192008
 

Sattusin täna üle pika aja lugema oma lemmikajalehte, viimast Eesti Ekspressi. Lugesin läbi kaheksa artiklit, millest seitse olid masendavad.

Kõige rõhuvama tunde jätsid mulle artiklid koolivägivallast, mis on inspireeritud filmist “Klass” ning intervjuu võlanõustajatega.

Aga siis oli seal veel seitse nuhtlust näljahäda eel. Halvatud eksajateenija kohtuvõitlusest riigiga. Mõttetust ahnikust keskpenskarist Kundlast. Eesti narkokulleritest. Viljandi noortevanglast.

Ja siis veel üks mitte just masendav, vaid lihtsalt täiesti mõttetu artikkel meie kalli presidendi poja vimpkadest USA ülikoolis.

Ja tuli meelde, et Epp kurtis eile sellesama Ekspressi üle.

Nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et vähem kui aasta pärast sünnitan ma sellesse maailma lapse. Ja meie kohus on ta nii üles kasvatada, et temast ei saaks koolivägivalla ohver ega propageerija, vastutustundetu laenuvõtja, narkokuller või muidu varas… Sekka argisemaid mõtteid sellest, millal näljahäda ükskord meieni jõuda võib ning ehk polegi varsti vaja muretseda nii “tähtsusetute” asjade pärast nagu võimalik kurjategijaks saamine, kogu energia läheb hoopis selle eest võitlemisele, et leib oleks laual…

Jaa, ma tean küll, et mul on praegu lihtsalt masendus ja ma näen asju liiga negatiivselt.

Lihtsalt. Mina olen juba suur, mul on mõistus peas ja ma saan endaga alati hakkama. Aga see laps, kelle ma siia ilma sünnitan… Meil lasub määratu vastutus kasvatada temast õigete maailmavaadete ja väärtushinnangutega normaalne ja iseseisev inimene.

Oeh.

Andke mulle palun vahelduseks positiivseid uudiseid. Ma arvan, et ma hoian nüüd pikka aega jälle ajalehtedest eemale.

Apr 182008
 

…Hanzanetti saabunud pangateatest:

Piisab ainult NPNK kaardi omamisest, et saada soodustust transpordi teenustelt, söögikohtades ja ööklubides raamatupoodideni välja.

Mina loen sellest lausest igatahes seda välja, et ma peaks oma kaardiga söögikohtades, ööklubides, raamatupoodides ja kõigis muudes kohtades, mis sinna vahele jäävad, soodsat transporditeenust saama. Või äkki nende kohtade vahel? NPNK kaardiga viime sind tasuta ööklubist raamatupoodi?

Oioi, Hansapank, sa ikka oskad. Ma võin teile odava raha eest üle interneti tekste parandada – minu eesti keel on igatahes parem, kui selle üllitise autoril.

Apr 172008
 

Kui viimasest nädalavahetusest kirjutasin, oli sellest juba nii mitu päeva möödas, et üks äärmiselt oluline seik jäi mainimata: Mees küpsetas meile pühapäeva hommikul PANNKOOKE!

Nagu päris… Okei, mitte hapupiimast, nagu ema teeb, aga väikesed (neid on palju parem süüa kui suuri lahmakaid). Moosi ja vaniljejäätisega. MMM!

Mul polekski meeles olnud sellest kirjutada, aga kurtsin just emale MSNis, kuidas tahaks praetud pelmeene hapukoorega ja siis tuli meelde, et ema pole juba kaks viimast Eesti-reisi jõudnud mulle pannkooke küpsetada, ehkki ma kogu aeg nõuan. Ma olen lihtsalt nii vähe kodus olnud…

Aga pelmeenidega on kehvad lood. Poistele nimelt maitsevad need keedetult ja mina ju ometi ei viitsi endale praadima hakata. Antti keetis just ja isegi hapukoort pole. Niuks. Tahaks istuda Vildes ja maksta kolm naela selle eest, et keegi need mulle valmis küpsetaks ja ette kannaks. Njämm!

Apr 172008
 

Kui pillide lõpetamise ja rasestumise vahele jääb vähem kui kolm tsüklit, pole viimase menstruatsiooni esimese päeva järgi tähtaja arvutamine usaldusväärne. Nii tuli täna välja, et Maasikas polegi 12+1, vaid kõigest 11+1 nädalat vana. Seega oli ta liiga tilluke (44,5 mm), et vajalikke mõõtmisi teha ning uus UH on esmaspäeval, 28. aprillil, kell 16.10.

Aga muidu oli kõik korras, süda paukus nagu pakane (hm, ma arvan, et need helid on seal… võimendatud :D).

Minu süda on nüüd ka rahul :)

Ja ma kaalun 70 kg (koos riiete ja saabastega, aga need ei tohiks küll kuigivõrd rasked olla). Kui ma vaid teaks, mis ma enne kaalusin… Pakun, et 65 kanti, sest 62-65 vahel mu kaal ülikooliajal kõikus ja üldiselt on see üsna stabiilne. Ma lihtsalt ei kaalu ennast kunagi. Njah.

Aga foto on palju… Inimlikum, kui ma eeldasin :D Täitsa inimese moodi on, mitte mingi krevett. Väike nukitsamees või naksitrall :P

Apr 162008
 

Nagu alati, pean ma kirjutamise maitse suhu saama, siis viitsin veel muliseda. Natuke viimastest päevadest siis ka teile.

Laupäeval hommikupoolikul oli äärmiselt mõnus ja päikesepaisteline ilm. Käisime üle kuu aja oma kunagises kodukohvikus Vera Cruzis hommikust söömas, astusime enne ja pärast seda Riina juurest rahapesust läbi, et temaga veidi juttu vesta ning jalutasime lõpuks pikalt kohalikus pargis, mis on päris suur ja mõnus.

Londonile omaselt jõudis vahepeal veidike vihmagi tibutada, aga see läks viie minutiga mööda ning päike tuli jälle välja. Vihmasaju ajal jõime pargi kohviku terrassil suure puu all värskelt pressitud apelsinimahla ja üldse oli kõik lill.

Pühapäeva hommik algas ka paljutõotavalt – päike säras ning Riinaga eelmisel päeval tehtud võimalikud Brick Lane’i turule minemise plaanid tundusid vägagi tõenäolised olevat. Lõunaks aga keeras ilm koledaks ning meie plaanid lendasid vastu taevast. Lõppkokkuvõttes veetsimegi terve päeva kodus.

Aga oi, see oli siiski hea päev. Ma nimelt veensin Meest endale bikiinideppi tegema (sest ise normaalselt selle piirkonnani ulatumine on ikka VÄGA komplitseeritud) :D Nagu ma korduvalt varem maininud olen – siin Londonis on karvaeemalduse mõttes ikka jube ikaldus elada – ühtki tegijat pole viitsinud siiani katsetada (ehkki plaan vahepeal oli) ning ise ju ka ei viitsi/ei oska/ei saa. Säärte jaoks on vähemalt epilaator (tähendab, kord tuhande aasta jooksul, kui ma seda tõepoolest kasutada viitsin), aga kaenlaalused ja bikiinipiirkond on tundlikud… Viimati sai kosmeetikult nende jaoks suhkruvaha kaasa ostetud, mis nüüd, poolteist kuud hiljem, siis lõpuks käiku läks.

Eks see üks aegavõttev möksimine oli, aga tulemus, nii uskumatu kui see ka pole, on sama hea – ehk isegi parem, kui mu kosmeetiku juurest saadav. Aega läks meil küll nii neli korda rohkem, aga operatsiooni aeglusest tulenevalt oli valu tunduvalt väiksem ja põhjalikkus suurem. Nüüd olen jälle ilus ja sile ja soeng on nagu vonks ;)

Isegi sääred epileerisin ära.

Kõige selle karvaeemaldamise kõrval suurt muud teha ei jõudnudki, ainult seljankat keeta ja paar osa Las Vegast vaadata.

Aga tõepoolest. kas keegi saaks veel öelda, et tal on nii äge mees, kes julgeb ja oskab teha bikiinideppi? Ja teeb seda sama hästi kui professionaal? Hahaa, mina küll ei usu!

See kõik ei tähendaks muidugi seda, et ma endiselt pisarsilmi oma kosmeetikut taga ei igatseks, kelle juures religioosse pühendumisega kord kuus käia ning kus kõigi protseduuridega kiiresti ja efektiivselt ühele poole saaks… Pigem maksaks talle, kui kulutaks oma mehe aega.

Aga no hea ometi, kui selline võimalus on. Ma olen sillas ;)

Täna pidi mul töö juures mingi järjekordne nõme koolitus olema, aga ÕNNEKS see mingil põhjusel tühistati, nii et sain ilusti pool neli minema. Päike taaskord säras ning tuju oli hea, seega otsustasin kohe poodi minna ja süüa osta ja puha… Teel poodi aga avastasin, et kõht on liiga tühi – tühja kõhuga pole teatavasti mõtet poes käia, nii ostab igast mõttetut jama kokku.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – teele jäi McDonalds.

Jajah, ma käisin tõepoolest mäkis. Vabandused Maasika ees! Sõin Big Maci eine ning tõdesin, et burger oli liiga väike ning Coca ja friikad vastikud. Oleks tahtnud selle asemel Big Tasty burgerit, mis käib paraku meie mäkis hooaegade kaupa, hetkel jälle pole, ning piima :D

Mäkis oli parasjagu käimas mingi suur mäng, mis tähendas, et kõigi joogitopside ja friikartulikarpide külge olid kleebitud papitükid, mida sai sealt ära tõmmata – osadega võitis kohe, osasid tuli kuskile kleepsulehele koguda, et siis loosimises osaleda. Võitsin puuviljakotikese :D Kuna need olid otsas, pakuti selle asemel porgandeid. Võtsin need ja pugisesin naerda – pärast rämpsu on ju hea vahelduseks ka miskit tervislikku süüa.

Ja enne, kui lõpuks toidupoodi jõudsin, shoppasin veel muudes kohtades, ostsin muuhulgas uued ägedad põlvpüksid ning proovisin vähemalt kuus paari kingi jalga (kõigil oli miskit viga).

Lõpuks shoppasin mõnuga Somerfieldis ning ostsin kõike head ja paremat kokku. Kuna Mees oli haige ja ei jõudnud/viitsinud suurt miskit teha, tegin MINA süüa. Ah et mida või? Makarone hakklihaga muidugi ;) Täitsa head tulid – nii normaalsed, kui kohaliku tooraine kvaliteeti arvestades üldse teha saab.

Tegelikult olen ma ise ka kaks viimast päeva võrdlemisi tõbine olnud – see tähendab muud häda pole miskit, aga nohu ja köha on. Ja uskuge mind, jube tüütu on klientidega tegeleda, kui kogu aeg vaid köhida ja nuusata ihkaks…

Sõime täna küüslauku, ehk aitab. Mingeid ravimeid ma küll tarbida ei kavatse.

Olgu peale, kell on juba palju, nüüd tuleb küll magama minna.

Apr 162008
 

Selles sissekandes mainitet piletid muutusid rasedusest teada saamisega poolenisti tarbetuks, sest silmaoppi ma teha ei saa ning polnud seega kohustust oma suvist puhkust just juunisse jätta.

Täna õhtul jõudsime lõpuks reaalsete tegudeni ning muutsime lennupiletite kuupäevad ära. Ma ei taha üldse mõeldagi, kui palju need kaks reisi meile kokku maksma lähevad, aga kuivõrd ma enam eelarvet ei pea ja väljaminekuid kirja ei pane, siis ma ei peagi sellele mõtlema ;)

Igatahes!

Üks reis jääb samaks – 10-14. juuli. Sinna mahuvad Mehe õe pulm + minu suguvõsa kokkutulek, muud vast suurt ei miskit.

Aga teine reis tuleb juuni asemel juuli lõpus: mina maandun Tallinnas pühapäeval, 20. juulil, kell 11.40 (jajah, kõik võivad lippudega lehvitama ja hõiskama tulla, seekord pole vabandust, et tööpäev. Mingit kõhtu peaks selleks ajaks juba näha saama ja puha). Mees tuleb kolmapäeval järele (tal on vähem puhkusepäevi alles, aga mina tahan kõik enda omad maksimaalselt ära kasutada). Tagasi läheme teisipäeva, 29. juuli õhtul 22.20 Riiast.

24-27. kavatseb Mees folgil veeta, mina sinna kaasa minema ei hakka – mida mul nende padujoojate seltskonnas ikka oma suure kõhuga teha on (või noh, teab mis suur ta vist veel pole, aga juba nähtav ikka. Ja noh, JUUA ma ju ei saa, see on põhiline).

Vaska lubas aga selleks ajaks lahkesti puhkuse võtta ja Pärnusse minu poole suvitama sõita, seega mine kirjuta nüüd oma puhkuseavaldus heaga ära – osa 21-27. juulist oled sa Pärnus, kui ma su selleks ka ära röövima peaksin! :P

Ja sel ajal loodan ära näha ka kõik teised karvased ja sulelised kallid, kes mööda Eestit laiali pillutud on. Selle kohta, millal ja kus ma viibin, ei kavatse üldse mingeid plaane tehagi, küll need Eestis tekivad. Tahaks öelda, et number on sama, aga ma lõpetasin oma Teleyhe lepingu ära, nii et mobiilinumber saab ka täitsa uus olema. Ilmselt ostan teleyhe kõnekaardi vms, eks näis.

Ei, tore. Mul süda jube rahul, et piletid lõpuks olemas. Nüüd on ainus küsimus selles, ega keegi pole viimase nädala-kahe jooksul jõudnud salakavalalt minu planeeritud puhkuseajale oma puhkust broneerida (kui viimati küsisin, siis veel polnud) – siis oleks ma pehmelt öeldes sügava s*ta sees. Aga ma olen optimist ja arvan, et ikka saab.

Ja ilmataadilt paluks juuli viimasesse nädalasse Eestisse imeilusat suveilma!

Apr 112008
 

Kuna ma kahe eelmise postitusega hamba verele sain, siis võiks ju suisa veel kirjutada, mis siin viimasel ajal toimunud on. Ega eriti palju ju polegi, aga üht ja teist võiks siiski mainida.

Kolmapäeval käis tööl mingi tädi ning uuris kõigi käest health & safety teadmiste kohta. Avastas, et ma pole koolitusel käinud, sundis mu veel mingit küsimustikku täitma (ma kunagi sain kaks raamatukest vastavatel teemadel ja siis anti hirmpikk küsimustik kaasa, mille tookord ära täitsin, nüüd tahtis tädi veel raamatu lõpus olevat küsimuste lehte ka saada) ning tõstatas lõpuks, kaks ja pool kuud pärast mu tööle võtmist, küsimuse, kas ma olen home office‘is registreeritud.

Home office on selline tore instants, mis nõuab kõigilt 2004. aastal ELi astunud riikide (sh Eesti) kodanikelt, et nad UK-s tööle asudes esimese töökuu jooksul ennast nende juures registreeriksid ning aasta aja jooksul siis igasugustest töökohavahetustest teada annaksid. Kui aasta läbi, nendega enam tegemist teha ei tule, siis oled oma “usaldusväärse” (või mis iganes) staatuse “ausalt” välja teeninud.

Registreerida ju võiks, eks, mis see paberimäärimine ikka ära pole. Konks on aga tasus – £90. Pole just nii väike summa, mille peale nuusata ja see silmagi pilgutamata ära maksta – £30 veel küll maksaks, aga £90… Maksma peab küll ainult esimesel korral, hilisemad töökohavahetustest teada andmised on tasuta. Aga ikkagi.

Mina ei teadnud home office‘ist siia tulles miskit, olin täiesti siiras usus, et ELi kodanikuks olemisest piisab seaduslikuks töötamiseks täiesti. No ja esimese aasta jooksul piisaski – Tinderboxis ei küsinud keegi selle kohta miskit ning mina omal algatusel ka ei viitsinud maksma hakata, teravat vajadust nagu polnud. Kui firma üle kuu aja töötanud ja mitte registreerunud töötajatega vahele jääks, peaks tema trahvi maksma, mitte töötaja. Seega oli mul suva. Mina tegin tööd ja maksin ausalt makse, minu poolest oli kõik korras.

Ja oli suva ka uues kohas, kuni nad ise küsima tulid. Nüüd pole mul paraku vist enam muud võimalust, kui see raha ära maksta, vastasel juhul võivad nad mu lahti lasta. Ühtlasi on too registreerumine tõenäoliselt seotud ka igasuguste sünni- ja lapsetoetuste saamisega, oleks tulnud nagunii ära teha. Eks ma siis nutan ja maksan.

Teine asi, millest kirjutada tahtsin, oli see tänane vereproovi andmine. Kui ma märtsi lõpus perearstil käisin oma rasedusest rääkimas ja mind seal siis informeeriti ning edasi suunati, öeldi mulle muuhulgas, et ma peaks võimalikult kiiresti ära tegema mingisuguse testi (sickle and thalassaemia) – ma ei tea siiani, mille kohta see täpselt on, aga mingid ained, mis mõlema vanema veres olles võivad lapsele ohtlikuks osutuda. Eriti levinud nende veres olemine vist polnud, kui ma õigesti aru sain. Kõigepealt testitakse ema ära ja kui tema on negatiivne, siis pole isa veri enam oluline, sest ainult ühe vanema positiivne tulemus last ei ohusta.

No ja selle testi oleks ideaalis pidanud ära tegema enne 10. nädalat, nagu ma ühest paljudest mulle koju saadetud buklettidest lugesin.

Kuna minu kallis perearst teatas mulle, et ma saan seda teha ainult nädala sees ning kella 12 paiku, aga minu kallis manager ei arvanud midagi sellest, et ma töölt keset päeva tundideks kaon (mis siis, et tegelikult on firma seaduse järgi kohustatud rasedat ära laskma sellistel puhkudel ja talle ikka maksma) ning palus mul uurida, kas ma seda testi mõnes töökohale lähemas haiglas ei saaks teha, lükkasin ma kogu asja puhtast laiskusest lihtsalt kaks nädalat edasi. Ma polnud kindel, kust seda lähema haigla asja uurida, ei viitsinud asjaga tegeleda ja noh… Lihtsalt ei viitsinud.

Aga siis läks Ben ära ja meile tuli uus manager – naissoost seekord. Talle ma siis lihtsalt üleeile teatasin, et mul on vaja üks test ära teha, mis peaks juba ammu tehtud olema, aga seda saab teha ainult nädala sees ja lõuna ajal, seega pean ma töölt umbes kaheks tunniks jalga laskma. Ja ta lubaski.

Ega ma ometi enne eilset õhtut ei viitsinud seda paberit uurida, millega ma testi tegema pidin minema. Selle taga oli nimelt kirjas, et verd saab anda iga päev 7.30-16.45 ehk siis ma oleks saanud vabalt minna enne hilise vahetuse algust või pärast hommikuse vahetuse lõppu.

Kuna olin asja niigi kaua edasi lükanud, tahtsin kindlalt täna ära käia, palusin lihtsalt Mehel hommikul sinna helistada ja uurida, kas ikka on sellised kellaajad ja mis kell ma peaks hiljemalt seal olema, et jõuaks kindlasti ära teha.

Vastati, et kella neljaks jõudmiseks piisab küll ning küsiti, kas ma ikka tean, et enne analüüsi ei tohi 10 tundi süüa.

EI TEADNUD!

Ja ma siiani ei saa aru, miks krt mu arst seda mulle ei öelnud. Kindlalt ei öelnud, ma oleks sellist asja mäletanud!

Lõpetasin oma hommikusnäkid bussis hommikul kell pool seitse, lahkusin töölt pool tundi enne tööpäeva lõppu – kell kolm ning andsin verd pärast pooletunnist koha peal ootamist kell veerand viis – ehk oleks napilt jõudnud ka siis, kui oleks töölt õigel ajal lahkunud.

Aga nüüd ma saan aru küll, miks verd andmas käia tuleks varahommikuti ENNE tööd – öösel ju nagunii ei söö. See oli täitsa kole, kuidas ma täna nälgisin.

Koduteel astusin sisse esimesse kebabiputkasse ja kodust leidsin veel ema saadetud šokolaadi. Oi, see oli pidusöök!

Mis ma siis kogu sellest jamast õppisin? Et ise ei saa laisk olla ja kõik paberid tuleb kohe hoolega läbi lugeda. Ja et perearsti ei saa usaldada :D

Aga noh – lõpp hea, kõik hea.

Ma nüüd lähen koristan natuke, pühin näiteks Iirise auks põranda ära :P

Apr 112008
 

Nüüd olen mina kah siis ametlikult jänes, jäin eile õhtul esimest korda elus vahele.

Alustuseks ütlen, et mulle tegelikult ei meeldi jänest sõita. Eelistan iga kell kuu- või nädalapileteid. Raskusi tekib aga siis, kui mul on vaja sõita ainult üksikuid lühikesi otsi kohas, kus mul seda kuupiletit pole, siis saavad mugavus ja kokkuhoiupoliitika sageli aususest võitu. Ei viitsi putkat otsida, kust piletit osta või bussijuhile ekstra peale maksta – selle eest, et nt Tallinnas kolm peatusevahet trammiga sõita. Kui vähegi rohkem sõitmist on, siis üritan ka seal endale päeva- või nädalapileti soetada, see on kõige kindlam. Üksikpiletite komposteerimine on minu jaoks nagu kümnekroonise pooleks rebimine. Totter, ma tean, aga selline tunne mul on. Netipangast ostetud ID-pilet ei tundu üldse sellise raiskamisena :D Üksikpileti ostmine tuleb minu puhul üldiselt kõne alla vaid üksikute pikemate sõitude puhul.

Vanasti kasutasin Londonis kogu aeg nädalast travel cardi, aga pärast siia kolimist muutus see mõttetuks, kuna metrood kodu lähedal pole. Pool ajast sõidan bussiga, pool ajast metrooga, AGA… Metroosse saab kõige lihtsamini, sõites maja kõrval asuvast rongijaamast ühe peatuse jänest ja oledki esimeses tsoonis, kus pilet on juba odavam. Kummaski jaamas väravaid pole, ainus võimalus vahele jääda ongi kontrollreidid.

Põhimõtteliselt sõidan ju praegu ka nö üksikpiletitega, aga kõik käib elektrooniliselt – laen Oysterile lihtsalt korraga paarkümmend naela ja saan siis paar nädalat rahus sõita.

Ega ma viimasel ajal ju mujale suurt ei sõidagi – ainult tööle. Hommikuste vahetuste ajal käin muidugi bussiga, liiklus on hõre ja bussid pooltühjad, seda ka koju sõites. Aga hilisemate vahetuste ajal oleks bussisõit umbes liikluse pärast poole pikem ning peaksin tõenäoliselt püsti seisma. Tänan, ei!

Seega sõidangi aeg-ajalt rongiga peatuse jänest ning siis metrooga edasi.

Eile õhtul, kui olin juba rongist väljas ja ei osanud tõepoolest enam mitte midagi karta, tõmbas mind rajalt maha kamp kontrolle all jaamas. No ma siis alguses vassisin (ma ei tea, mis mõttega, kohe oli ju aru saada, et vale tuleb välja, ma ei teadnud ühtki peatuse nime enne oma peatust ja valetasin, et tulen kaugemalt), siis pigistasin paar pisarat, ütlesin, et dokumenti pole kaasas ning andsin neile vale nime ja sünniaja ning peaaegu õige aadressi (sest ma ei osanud peast mingit suva aadressi õige postikoodiga öelda ja aadressi ning koodi sobivust nad kontrollisid kohe kuskilt). Ühesõnaga naabermajja peaks varsti saabuma £20 trahvikviitung Stella nimele. Muhahaa.

Eks kogu sellest loost jäi paha maitse suhu ja rongi peale enam mõnda aega ei kisu (samas mul on juba järgmine nädal kolm hilist vahetust, ma ei teagi, mis teen – ostan travel cardi või sõidan jälle jänest või loksun üle mõistuse kaua bussis). Aga ma olen Londonis ühistranspordi alla niigi selliseid summasid kinni pannud, et valeandmete andmise pärast küll ei põe, tõesti ei tunne mingisugust moraalset kohustust seda trahvi maksta.

Mul on hea meel, et me kuu aja pärast siit ära kolime, loodetavasti siis sellisesse kohta, kus ei ole võimalust jänest sõita. Ja kõik moraalsed dilemmad olekski olemata. Kui kõik rongijaamad oleks väravatega, oleks mu dilemmad ka olemata.

Selline õpetlik lugu siis. Ärge teie nii tehke!