April 2008

Woohooo!

Vaatasin just ilmateadet, homseks lubab 20 kraadi ja puhast päikest! Pühapäevaks küll 17 ja vihma, aga no ehk see veel muutub.

Homme tuleb ebanormaalselt kiire päev. Või noh, mis ta siis nüüd NII kiire on, aga tavaliselt pole meil nädalavahetuseks üldse mingeid asjalikke plaane…

Poole kümneks läheme midwives booking clinicusse, mis on otsetõlkes siis ämmaemandate broneerimise kliinik, irw. Kokkusaamine kestvat kuni kaks tundi ning saame küsida kõike raseduse-sünnitusega seotut, muresid kurta jne. Igasugustest perekoolidest ja asjadest räägitakse ka.

Ja siis on ühe ja kolme paiku (ma täpseid kellaaegu ei mäletagi, Mees need kokku leppis, 13.15 ja 15.30 äkki) kahe korteri vaatamised. Peame siit ju varsti välja kolima.

Ohohohohoo, jajah. Oleks siis homme see vihm ja ülehomme päike, et oleks aega selle käes chillida. No mis ikka. Hea, et üldse on 😛

Täna veetsime me imearmsa õhtu Antti uues töökohas – väikeses Prantsuse restoranis, millel oli ametlik avamine. Jõin jälle šampust, kolmas kord see nädal – eks ma homme uurin, kui kahjulik vähene alkoholitarbimine vahetevahel lapsele on. Ehk väga pole, ma palju ju ei joo ja tihti ka mitte.

Aga avamisest räägin homme pikemalt, selleks ajaks saan vast Rarru fotokast pildid ka kätte.

Nüüd on küll viimane aeg magama minna. Laupäeva hommikul kella peale tõusta, ennekuulmatu!

Söögiteema tagamaadest

Eelmise sissekande lõpukommentaar Dakit segadusse ajanud võileivapiltide kohta ja äsja lõppenud imehea õhtusöök, mille konsistentsist ma juba kaht inimest MSNis informeerinud olen, viisid mu järeldusele, et toiduga seotu on mul tõesti kergelt kinnisidee.

Sest noh, tegelikult ka, keda huvitab pidevalt lugemine sellest, mida ma parajasti söönud olen?

Aga minuga on tõepoolest nii, et kuna ma ise süüa ei tee (ma ei saa öelda, et ma ei oska – ma saan kõigi elementaarsete asjadega hakkama ja nälga ei jää, mulle lihtsalt EI MEELDI süüa teha ja mul pole kokanduslikku mõtlemist, teen tõesti vaid kõige lihtsamaid asju), siis olen ma siiamaani pisarateni tänulik kõigile neile, kes oskavad ja viitsivad mulle süüa teha.

Kui ma üksi elaks, siis ma ilmselt toitukski suures osas makaronidest, pelmeenidest ja erinevatest take awaydest, mis oleks ikka suhteliselt masendav.

Õnneks elan ma hetkel koos kolme noormehega, kes kõik kokkavad täitsa korralikult. Swammi osalusel valminud toidud on küll sageli vürtsikad, mistõttu ma need ära põlgan (ehkki muidu on need väga head), aga Mehe ja Antti kokakunst on mulle väga meeltmööda 😛

Ja iga jumala kord, kui keegi jälle mingi hea söögiga hakkama saab, ongi mul nii siiras heameel, et tahaks kõiki neid hõrgutisi mäletada. Nii ma siis kirjutangi teile tihti sellest, mida ma parasjagu söönud olen. Ja kui on eriti ilus, siis teen pilti ka 😀

Täna tegid Antti ja Rarru mingit (väidetavalt Prantsuse hõngulist) salatit, mis koosnes värskest salatist (kurk, tomat, porru, spinat), praetud seentest ja peekonist, hallitusjuustust ning küüslaugukastmest. No elu sees ei tuleks mulle pähe mingit sellist asja teha. Aga keele viis alla! Lihtsalt NII hea oli.

Oehh 😛

Mees oli eile töökaaslastega pubis enda ja ühe teise kolleegi sünnipäeva tähistamas ning kutsus minu ka sinna, et neile rõõmusõnumit teatada. Ma polnudki varem ühtki tema töökaaslast näinud, ainult hunnikute kaupa positiivseid jutte kuulnud. Tõepoolest, tal on oma tööga ikka koledasti vedanud, nad on ägedad.

Igal juhul jõin ma eile kaks klaasi šampust, sest kui see tähistamiseks lauale toodi, ei saanud ometigi pealt vaadata.

Hiljem käisime veel Reinu pubis, seal läksin mahla peale üle 😉

Ja siis me jooksime meeleheitlikult viimase rongi peale, mis võttis mul võhma nii välja, et pärast oli kohe paha olla. Koju jõudes olin nagu laip ja pool tänasest päevast ka. Teine pool päevast oli juba tunduvalt parem – ehk sellepärast, et tööpäev hakkas läbi saama ja väljas oli ilus ilm. Viitsisin duši all käia ja koristada ja asjatada ja nüüd ongi kell märkamatult juba kümme läbi saanud, mis tähendab, et peaks vaikselt magama minema, mul on ikka tavalisest rohkem puhkust vaja.

Ja homme on juba neljapäev. Varsti ongi nädalavahetus käes ja isegi sooja ilma lubas! Mõnus.

Ahjaa, pärast eilset vestlust Tracie’ga sain teada, et ma saan vist ikka 20 päeva puhkust, mitte 10, nagu millegipärast arvasin. Arvestasin ennist täiesti automaatselt, et kui ma töötan septembri lõpuni, mis on pool puhkuseaastat, siis saan ka pooled puhkusepäevad. Tegelikult aga ei lähe ma ju töölt ära, vaid jään lihtsalt emaduspuhkusele ja olen firma hingekirjas edasi ning peaksin puhkust ikka täie rauaga saama.

Ühesõnaga saaksin juulis need vahepealsed viis päeva ka Eestis olla, kirjutasingi täna uue puhkuseavalduse ära. Kui see läbi läheb, siis on täiesti kindel, et saan 20 päeva. Ja siis on mul ülearu kaks lennukipiletit, mille ma loodan mõnele eestlasele maha parseldada, kes juuli teises pooles nädalakese Londonit külastada tahab. Saaks osa rahagi tagasi, oleks süda rahul.

(Tallinn-London E, 14.7 12.00-12.55
London-Tallinn P, 20.7 06.50-11.40 – anyone interested?)

Ja siis oleks mul VEEL kuus päeva alles. Ja ma ostsin just bussipiletid Pariisi, ehkki antud asjaoludel saaksin ma minna pikemaks ja nädala sees saaks ilmselt ka odavad rongipiletid. GRR! Aga no olgu peale, vaatame. Ehk lähen hoopis nädalaks Rootsi millalgi, augustis vms. Ootan kõigepealt ära, kuniks see 20 päeva asi täitsa kindel on.

EDIT: Rongipiletid on sellel ajal ikka ka nädala sees suht kallid ja bussipileti kuupäeva muutmine maksab ainult £3 + võimalik juurdemaks, kui teine pilet peaks kallim olema, mida ta ilmselt pole. Juhhei, siis on ju kõik korras, võtan lihtsalt kaks päeva puhkust ja lähen reede õhtu asemel kolmapäevaõhtuse bussiga 😀 Aga ei tasu hõisata veel, see puhkuseasi pole ju päris kindel. Kirjutan igatahes homme avalduse ära, eks siis vaatab, kas annavad või ei 😛

Daki, ära muretse!

Daki arvab ajaveebi võistlusel, et me peaks oma tited ikka Eestisse kasvama tooma. Ja tal on jumala õigus!

Me oleme Mehega siiani pannud paika kõige üldisema plaani, et kolime Eestisse tagasi hiljemalt Maasika kooli minemise ajaks.

Üleeile õhtul, kui me Antti & Rarruga Mehe sünnipäeva tähistasime ning muuhulgas ka maailma asjust ja kõigest muust rääkisime, siis tuli ka see jutuks. Sõnastades mõtte ümber – kolime Eestisse tagasi hiljemalt seitsme aasta pärast – tundus see ikka eriti masendav.

Ma arvan, et ma siin Londonis üle paari-kolme aasta vastu ei pea. Hetkel pole mõtet Eestisse tulla, ehkki tahaks! Tahaks väiksesse ja kodusesse ja inimlikku Eestisse, kus oleks sõbrad ja perekond… Sain hiljuti teada, et mu ülikooliaegne korterinaaber ja kunagine väga hea sõber (pärast kooli lõppu jäi meie suhtlus kahjuks soiku, aga loodan selle taastada) on 20. nädalat rase – ta on mul esimene lähedane sõber, kes lapse saab, kõik ülejäänud on alles lastetud. Nii äge oleks temaga koos kärurallit teha ja…

Sellega seoses – kõik see aeg, mis ma Eestile mõtlen, mõtlen ma Tartule. Pärnu on armas kodulinn ja seal on alati hea ema juures käia, aga elada ma seal ei tahaks – liiga väike ja liiga vale seltskond – valdavalt ossid ja tibid. Tallinnas on igasugust rahvast, seal võib sa lihtsalt valida seltskonna, kus liikuda, Pärnus seda võimalust praktiliselt pole. Tallinnast igatsen ma sõpru (peaaegu kõik elavad seal) ning tuletan nostalgiaga meelde viimast töökohta – mul oli seal ikka palju toredaid aegu, kõik jama olen suutnud mugavalt ära unustada (ehkki tagasi enam küll ei läheks) – aga ma ei tunne kuidagi, et ma tahaks sinna tagasi ELAMA minna.

Ja siis mõtlen ma Tartust. Mõtlen Toomemäest, Raekoja platsist, Undergroundist… Sellest mõnusast vaimsusest. Sellest, kuidas kõik on käe-jala juures, aga valikut on siiski piisavalt. Ja on ka omaette olemise võimalust, rahu. On kaks tuttavat inimest, kes varsti emaks saavad ja kellega mul oleks võimalus “perekonniti” lävida 🙂

Ja ma tegelikult ei kujuta oma elu kuskil mujal ette.

Sellegipoolest ei tule me veel praegu Eestisse, sest rahaliselt on siin hetkel palju lihtsam hakkama saada ja see on see, mis esialgu siiski loeb. Ega ma siin ju õnnetu pole, lihtsalt… Eestis oleks mõnusam, nüüd tahaks pigem rahu ja vaikust ja pesa punuda kui lärmakat suurlinnaelu elada.

Aga mina saan siin igasuguseid toetusi (Eestis ei saaks isegi vanemahüvitist, ma pole seal ju tükk aega töötanud) ning Mehel on hea töö. Ja London on nii suur, et siin leiab vabalt elupaiga vaikses ja rahulikus kandis. Ja titeriided ning igasugused muud asjad on odavamad…

Ühesõnaga esialgu on London. Aga kindasti mitte seitse aastat! Eks vaatame, kuidas kujuneb, millal meil siin elamisest lõplikult kõrini saab. Mul on ikkagi see auahne plaan, et Maasikas võiks kaks keelt enam-vähem soravalt suhu saada – huvitav, kaua see aega võtta võiks?

Aga Maasikast saab kindlasti eestlane. Ärge sellepärast üldse muretsege 🙂

EDIT: Pfff. Miks mu kommentaari Piia ja Nadja blogi kohta võistlusel ei näita? Keegi modereeris ära või?

EDIT 2: Ja mis võileivapiltidesse puutub, siis kuna ma ise olen nii andetu kokk, kipun ma vaimustusse sattuma teiste mulle tehtud ja ilusasti serveeritud söögist ning tahaks seda kangesti teiega jagada. Või siis olen ma nädal aega isutanud suitsuvorsti järele ja kui ma selle lõpuks kuskilt vene poest leian, siis tahaks jällegi oma rõõmu kangesti teiega jagada (see on see välismaal elamise kiiks). Ja üleüldse – mulle meeldib blogisse pilte panna, illustratsioonid on ju alati mõnusad!

Lõpuks olin ka mina sunnitud seda tegema

…ehkki arvasin, et ei jõua selleni kunagi.

Blogipuus registreeruma niisiis. Tahtsin lihtsalt Piia ja Nadja blogi konkursile lisada, aga selleks, et nende blogi blogipuust kätte saada, sunniti mind sisse logima. Logo pole nad, raiped, oma blogile veel külge pannud, seega ei saanud sealtkaudu ka hääletada.

Kui ma juba tegutsemas olin, hääletasin Epu poolt ka, kaugemale täna ei jõudnud. Aga mul veel aega küllalt, käin ja hääletan aja jooksul kõigi oma lemmikblogide poolt ära. Eks vaatan, kui palju korraga viitsin.

Vaska, ega sa ometi ei pahanda, kui ma su ka blogipuusse lisan? Ma tahaks sinu poolt ka hääletada, aga selleks peab su blogi enne Blogtrees üleval olema 😛

Aga muidu oli meil siin täna äärmiselt mõnus õhtu, tähistasime Mehe sünnipäeva. Rarru kokkas hullult – menüüs olid täidetud munad, heeringaleib, tuunikala-tomati-kurgi-kodujuustu-porru wrapid, kirsikook ja šampus.

Ja niisama juttu sai aetud elust ja inimestest ja… Pole ammu nii mõnusalt aega veetnud.

Pariisi piletid ostetud!

Mul oli juba ammu plaan kevade poole veel üks kord Marisele külla sõita, aga oleksin selle peaaegu maha matnud – suutmatusest leida selline nädalavahetus, mis oleks ühtaegu Marisel vaba ja odavate piletitega.

Aga lõpuks ikka leidsime 😀 29. mai õhtul hakkan Pariisi poole sõitma, kohale jõuan laupäeva hommikul pool seitse (ja saan lõpuks oma kohvi ja croissanti ka kätte, peaks nagu piisavalt vara olema). Tagasi sõidan pühapäeva õhtul kell 23 ning jõuan Londonisse esmaspäeva hommikul kell 6.

Vot nii!

Nüüd on potentsiaalselt soolas veel üks Rootsi-reis, aga eks me vaata… Kas ajad klapivad, odavaid pileteid on ja raha veel jätkub.

Scroll to Top