Kuna ma kahe eelmise postitusega hamba verele sain, siis vĂ”iks ju suisa veel kirjutada, mis siin viimasel ajal toimunud on. Ega eriti palju ju polegi, aga ĂŒht ja teist vĂ”iks siiski mainida.
KolmapĂ€eval kĂ€is tööl mingi tĂ€di ning uuris kĂ”igi kĂ€est health & safety teadmiste kohta. Avastas, et ma pole koolitusel kĂ€inud, sundis mu veel mingit kĂŒsimustikku tĂ€itma (ma kunagi sain kaks raamatukest vastavatel teemadel ja siis anti hirmpikk kĂŒsimustik kaasa, mille tookord Ă€ra tĂ€itsin, nĂŒĂŒd tahtis tĂ€di veel raamatu lĂ”pus olevat kĂŒsimuste lehte ka saada) ning tĂ”statas lĂ”puks, kaks ja pool kuud pĂ€rast mu tööle vĂ”tmist, kĂŒsimuse, kas ma olen home office‘is registreeritud.
Home office on selline tore instants, mis nĂ”uab kĂ”igilt 2004. aastal ELi astunud riikide (sh Eesti) kodanikelt, et nad UK-s tööle asudes esimese töökuu jooksul ennast nende juures registreeriksid ning aasta aja jooksul siis igasugustest töökohavahetustest teada annaksid. Kui aasta lĂ€bi, nendega enam tegemist teha ei tule, siis oled oma “usaldusvÀÀrse” (vĂ”i mis iganes) staatuse “ausalt” vĂ€lja teeninud.
Registreerida ju vĂ”iks, eks, mis see paberimÀÀrimine ikka Ă€ra pole. Konks on aga tasus – ÂŁ90. Pole just nii vĂ€ike summa, mille peale nuusata ja see silmagi pilgutamata Ă€ra maksta – ÂŁ30 veel kĂŒll maksaks, aga ÂŁ90… Maksma peab kĂŒll ainult esimesel korral, hilisemad töökohavahetustest teada andmised on tasuta. Aga ikkagi.
Mina ei teadnud home office‘ist siia tulles miskit, olin tĂ€iesti siiras usus, et ELi kodanikuks olemisest piisab seaduslikuks töötamiseks tĂ€iesti. No ja esimese aasta jooksul piisaski – Tinderboxis ei kĂŒsinud keegi selle kohta miskit ning mina omal algatusel ka ei viitsinud maksma hakata, teravat vajadust nagu polnud. Kui firma ĂŒle kuu aja töötanud ja mitte registreerunud töötajatega vahele jÀÀks, peaks tema trahvi maksma, mitte töötaja. Seega oli mul suva. Mina tegin tööd ja maksin ausalt makse, minu poolest oli kĂ”ik korras.
Ja oli suva ka uues kohas, kuni nad ise kĂŒsima tulid. NĂŒĂŒd pole mul paraku vist enam muud vĂ”imalust, kui see raha Ă€ra maksta, vastasel juhul vĂ”ivad nad mu lahti lasta. Ăhtlasi on too registreerumine tĂ”enĂ€oliselt seotud ka igasuguste sĂŒnni- ja lapsetoetuste saamisega, oleks tulnud nagunii Ă€ra teha. Eks ma siis nutan ja maksan.
Teine asi, millest kirjutada tahtsin, oli see tĂ€nane vereproovi andmine. Kui ma mĂ€rtsi lĂ”pus perearstil kĂ€isin oma rasedusest rÀÀkimas ja mind seal siis informeeriti ning edasi suunati, öeldi mulle muuhulgas, et ma peaks vĂ”imalikult kiiresti Ă€ra tegema mingisuguse testi (sickle and thalassaemia) – ma ei tea siiani, mille kohta see tĂ€pselt on, aga mingid ained, mis mĂ”lema vanema veres olles vĂ”ivad lapsele ohtlikuks osutuda. Eriti levinud nende veres olemine vist polnud, kui ma Ă”igesti aru sain. KĂ”igepealt testitakse ema Ă€ra ja kui tema on negatiivne, siis pole isa veri enam oluline, sest ainult ĂŒhe vanema positiivne tulemus last ei ohusta.
No ja selle testi oleks ideaalis pidanud Ă€ra tegema enne 10. nĂ€dalat, nagu ma ĂŒhest paljudest mulle koju saadetud buklettidest lugesin.
Kuna minu kallis perearst teatas mulle, et ma saan seda teha ainult nĂ€dala sees ning kella 12 paiku, aga minu kallis manager ei arvanud midagi sellest, et ma töölt keset pĂ€eva tundideks kaon (mis siis, et tegelikult on firma seaduse jĂ€rgi kohustatud rasedat Ă€ra laskma sellistel puhkudel ja talle ikka maksma) ning palus mul uurida, kas ma seda testi mĂ”nes töökohale lĂ€hemas haiglas ei saaks teha, lĂŒkkasin ma kogu asja puhtast laiskusest lihtsalt kaks nĂ€dalat edasi. Ma polnud kindel, kust seda lĂ€hema haigla asja uurida, ei viitsinud asjaga tegeleda ja noh… Lihtsalt ei viitsinud.
Aga siis lĂ€ks Ben Ă€ra ja meile tuli uus manager – naissoost seekord. Talle ma siis lihtsalt ĂŒleeile teatasin, et mul on vaja ĂŒks test Ă€ra teha, mis peaks juba ammu tehtud olema, aga seda saab teha ainult nĂ€dala sees ja lĂ”una ajal, seega pean ma töölt umbes kaheks tunniks jalga laskma. Ja ta lubaski.
Ega ma ometi enne eilset Ôhtut ei viitsinud seda paberit uurida, millega ma testi tegema pidin minema. Selle taga oli nimelt kirjas, et verd saab anda iga pÀev 7.30-16.45 ehk siis ma oleks saanud vabalt minna enne hilise vahetuse algust vÔi pÀrast hommikuse vahetuse lÔppu.
Kuna olin asja niigi kaua edasi lĂŒkanud, tahtsin kindlalt tĂ€na Ă€ra kĂ€ia, palusin lihtsalt Mehel hommikul sinna helistada ja uurida, kas ikka on sellised kellaajad ja mis kell ma peaks hiljemalt seal olema, et jĂ”uaks kindlasti Ă€ra teha.
Vastati, et kella neljaks jĂ”udmiseks piisab kĂŒll ning kĂŒsiti, kas ma ikka tean, et enne analĂŒĂŒsi ei tohi 10 tundi sĂŒĂŒa.
EI TEADNUD!
Ja ma siiani ei saa aru, miks krt mu arst seda mulle ei öelnud. Kindlalt ei öelnud, ma oleks sellist asja mÀletanud!
LĂ”petasin oma hommikusnĂ€kid bussis hommikul kell pool seitse, lahkusin töölt pool tundi enne tööpĂ€eva lĂ”ppu – kell kolm ning andsin verd pĂ€rast pooletunnist koha peal ootamist kell veerand viis – ehk oleks napilt jĂ”udnud ka siis, kui oleks töölt Ă”igel ajal lahkunud.
Aga nĂŒĂŒd ma saan aru kĂŒll, miks verd andmas kĂ€ia tuleks varahommikuti ENNE tööd – öösel ju nagunii ei söö. See oli tĂ€itsa kole, kuidas ma tĂ€na nĂ€lgisin.
Koduteel astusin sisse esimesse kebabiputkasse ja kodust leidsin veel ema saadetud ƥokolaadi. Oi, see oli pidusöök!
Mis ma siis kogu sellest jamast Ă”ppisin? Et ise ei saa laisk olla ja kĂ”ik paberid tuleb kohe hoolega lĂ€bi lugeda. Ja et perearsti ei saa usaldada đ
Aga noh – lĂ”pp hea, kĂ”ik hea.
Ma nĂŒĂŒd lĂ€hen koristan natuke, pĂŒhin nĂ€iteks Iirise auks pĂ”randa Ă€ra đ