April 2008

Kuna ma kahe eelmise postitusega hamba verele sain, siis võiks ju suisa veel kirjutada, mis siin viimasel ajal toimunud on. Ega eriti palju ju polegi, aga üht ja teist võiks siiski mainida.

Kolmapäeval käis tööl mingi tädi ning uuris kõigi käest health & safety teadmiste kohta. Avastas, et ma pole koolitusel käinud, sundis mu veel mingit küsimustikku täitma (ma kunagi sain kaks raamatukest vastavatel teemadel ja siis anti hirmpikk küsimustik kaasa, mille tookord ära täitsin, nüüd tahtis tädi veel raamatu lõpus olevat küsimuste lehte ka saada) ning tõstatas lõpuks, kaks ja pool kuud pärast mu tööle võtmist, küsimuse, kas ma olen home office‘is registreeritud.

Home office on selline tore instants, mis nõuab kõigilt 2004. aastal ELi astunud riikide (sh Eesti) kodanikelt, et nad UK-s tööle asudes esimese töökuu jooksul ennast nende juures registreeriksid ning aasta aja jooksul siis igasugustest töökohavahetustest teada annaksid. Kui aasta läbi, nendega enam tegemist teha ei tule, siis oled oma “usaldusväärse” (või mis iganes) staatuse “ausalt” välja teeninud.

Registreerida ju võiks, eks, mis see paberimäärimine ikka ära pole. Konks on aga tasus – £90. Pole just nii väike summa, mille peale nuusata ja see silmagi pilgutamata ära maksta – £30 veel küll maksaks, aga £90… Maksma peab küll ainult esimesel korral, hilisemad töökohavahetustest teada andmised on tasuta. Aga ikkagi.

Mina ei teadnud home office‘ist siia tulles miskit, olin täiesti siiras usus, et ELi kodanikuks olemisest piisab seaduslikuks töötamiseks täiesti. No ja esimese aasta jooksul piisaski – Tinderboxis ei küsinud keegi selle kohta miskit ning mina omal algatusel ka ei viitsinud maksma hakata, teravat vajadust nagu polnud. Kui firma üle kuu aja töötanud ja mitte registreerunud töötajatega vahele jääks, peaks tema trahvi maksma, mitte töötaja. Seega oli mul suva. Mina tegin tööd ja maksin ausalt makse, minu poolest oli kõik korras.

Ja oli suva ka uues kohas, kuni nad ise küsima tulid. Nüüd pole mul paraku vist enam muud võimalust, kui see raha ära maksta, vastasel juhul võivad nad mu lahti lasta. Ühtlasi on too registreerumine tõenäoliselt seotud ka igasuguste sünni- ja lapsetoetuste saamisega, oleks tulnud nagunii ära teha. Eks ma siis nutan ja maksan.

Teine asi, millest kirjutada tahtsin, oli see tänane vereproovi andmine. Kui ma märtsi lõpus perearstil käisin oma rasedusest rääkimas ja mind seal siis informeeriti ning edasi suunati, öeldi mulle muuhulgas, et ma peaks võimalikult kiiresti ära tegema mingisuguse testi (sickle and thalassaemia) – ma ei tea siiani, mille kohta see täpselt on, aga mingid ained, mis mõlema vanema veres olles võivad lapsele ohtlikuks osutuda. Eriti levinud nende veres olemine vist polnud, kui ma õigesti aru sain. Kõigepealt testitakse ema ära ja kui tema on negatiivne, siis pole isa veri enam oluline, sest ainult ühe vanema positiivne tulemus last ei ohusta.

No ja selle testi oleks ideaalis pidanud ära tegema enne 10. nädalat, nagu ma ühest paljudest mulle koju saadetud buklettidest lugesin.

Kuna minu kallis perearst teatas mulle, et ma saan seda teha ainult nädala sees ning kella 12 paiku, aga minu kallis manager ei arvanud midagi sellest, et ma töölt keset päeva tundideks kaon (mis siis, et tegelikult on firma seaduse järgi kohustatud rasedat ära laskma sellistel puhkudel ja talle ikka maksma) ning palus mul uurida, kas ma seda testi mõnes töökohale lähemas haiglas ei saaks teha, lükkasin ma kogu asja puhtast laiskusest lihtsalt kaks nädalat edasi. Ma polnud kindel, kust seda lähema haigla asja uurida, ei viitsinud asjaga tegeleda ja noh… Lihtsalt ei viitsinud.

Aga siis läks Ben ära ja meile tuli uus manager – naissoost seekord. Talle ma siis lihtsalt üleeile teatasin, et mul on vaja üks test ära teha, mis peaks juba ammu tehtud olema, aga seda saab teha ainult nädala sees ja lõuna ajal, seega pean ma töölt umbes kaheks tunniks jalga laskma. Ja ta lubaski.

Ega ma ometi enne eilset õhtut ei viitsinud seda paberit uurida, millega ma testi tegema pidin minema. Selle taga oli nimelt kirjas, et verd saab anda iga päev 7.30-16.45 ehk siis ma oleks saanud vabalt minna enne hilise vahetuse algust või pärast hommikuse vahetuse lõppu.

Kuna olin asja niigi kaua edasi lükanud, tahtsin kindlalt täna ära käia, palusin lihtsalt Mehel hommikul sinna helistada ja uurida, kas ikka on sellised kellaajad ja mis kell ma peaks hiljemalt seal olema, et jõuaks kindlasti ära teha.

Vastati, et kella neljaks jõudmiseks piisab küll ning küsiti, kas ma ikka tean, et enne analüüsi ei tohi 10 tundi süüa.

EI TEADNUD!

Ja ma siiani ei saa aru, miks krt mu arst seda mulle ei öelnud. Kindlalt ei öelnud, ma oleks sellist asja mäletanud!

Lõpetasin oma hommikusnäkid bussis hommikul kell pool seitse, lahkusin töölt pool tundi enne tööpäeva lõppu – kell kolm ning andsin verd pärast pooletunnist koha peal ootamist kell veerand viis – ehk oleks napilt jõudnud ka siis, kui oleks töölt õigel ajal lahkunud.

Aga nüüd ma saan aru küll, miks verd andmas käia tuleks varahommikuti ENNE tööd – öösel ju nagunii ei söö. See oli täitsa kole, kuidas ma täna nälgisin.

Koduteel astusin sisse esimesse kebabiputkasse ja kodust leidsin veel ema saadetud šokolaadi. Oi, see oli pidusöök!

Mis ma siis kogu sellest jamast õppisin? Et ise ei saa laisk olla ja kõik paberid tuleb kohe hoolega läbi lugeda. Ja et perearsti ei saa usaldada 😀

Aga noh – lõpp hea, kõik hea.

Ma nüüd lähen koristan natuke, pühin näiteks Iirise auks põranda ära 😛