Mul on uue koha (ei saa öelda töökoha, sest firma on sama, eks, ja töö põhimõtteliselt ka) suhtes vastakad tunded.
Esimese asjana avastasin, et seal on kogu kremplil teistsugune ülesehitus – kui vanas kohas oli kogu söögivärk (kuumad toidud ja võileibade tegemine) ühel pool ja kohvik, kus müüdi tõesti ainult kohvi-kooki ja külmi jooke, teisel pool, siis praeguses kohas on sooja toidu osa täiesti eraldi, aga see avatakse vist alles lõunaks, mis tähendab, et hommikusöök on kohvik-deli osas. Mis tähendab, et meie peame toiduga ka tegelema. URR!
Hommikul olin ausalt öelda suhteliselt suures masenduses. Ma pole juba kuu-kaks üldse toidupoolel olnud ja kuna ma tõepoolest vihkan toiduga töötamist, siis oli šokk suur. Mis siis, et esimesel päeval olin üldse terve aja kassas (seal ongi ainult üks kassa, kust müüakse nii kohvi kui hommikusööki) ja jälgisin teiste tegutsemist.
Aga siis tuli lõuna ja ma sõin imehead sealihaeskaloppi imemaitsvate sibulaga maitsestatud kartulitega. Ja pärast lõunat mind ei pandudki delisse võileibu vorpima, nagu kartsin, vaid olin kuni kella neljani kohvikus. Ja seal on pärastlõunad kohvikus ikka tõeliselt vaiksed – mitte nagu vanas kohas, kus kolmest viieni vooris meeletult inimesi.
Ühesõnaga ma lihtsalt chillisin seal leti taga ja ei teinud suurt miskit – esimese päeva asi, ei tea veel ise tegevust otsida (mis siis, et töö sama, igal kohal ikkagi omad reeglid ja süsteemid).
Uus koht on jube suur ja sopiline – nagu labürint. Huvitav, kaua läheb, enne kui ma seal korralikult orienteeruma hakkan… Täna käisin ilmselt pool aega ringiga.
Samas, sisekujunduselt on seal tunduvalt mõnusam – hubasem ja vaiksem.
Et jah. Hommik ja pärastlõuna olid täiesti vastandlikud. Kuna töölt lahkusin ma siiski imehea tujuga, sest sain üle pika aja juba kell neli vabaks, siis ma ütleks, et potentsiaali on. Küllap ma harjun selle väikse toidujamaga ka ära uuesti.
Ja see koht ongi lahti ainult 7.30-16.00, nii et need hakkavadki olema minu töötunnid. Igati peen!
—
Suvi on lõpuks ka Londonisse jõudnud. Ta on juba paar nädalat hiilimisi käinud, vihmaga võidu… Aga eelmise nädala lõpus viimaks tuli ja jäi. Eelmise nädala algusest on mul saanud täielikuks hasardiks kontrollida mitu korda päevas netist BBC ilmateadet (sest prognoosid muutuvad iga päev, mitu korda päevas), et näha, mis ilma nädalavahetuseks oodata on. Viimane nädalavahetus oli ju kolmepäevane ja ma nii lootsin ilusat ilma, mida ka sain. Kuigi viimse hetkeni lubas vihma, jäi see tulemata. Päikest küll eriti palju polnud, aga vähemalt oli SOE.
Selle nädalavahetuse ilm on mulle veelgi olulisem – me ju kolime laupäeval. Oma AIAGA korterisse. Niisiis sain just jälle siiralt rõõmustada, sest iga päevaga järjest paremaks läinud prognoos lubab hetkel laupäevaks 25 kraadi puhta päikesega ning pühapäevaks 24 kraadi kohatise pilvisusega. Vihmast pole terve nädala haisugi ning temperatuurid püsivad kogu aeg üle 20 kraadi.
On huvitav seda ilmajuttu lugeda, ah? 😛 Ma lihtsalt olin juba meeleheitel pikaksveninud talve pärast (sest no paar-kolm nädalat tagasi oli veel täitsa talve lõpu laadne ilm, normaalset kevadet pole sel aastal mu meelest olnudki) ja naudin nüüd täiel rinnal soojust ning varbavaheplätusid.
Elu on üpris ilus.