…polegi ammu sel teemal blogis halanud.
Kommunikatsiooniprobleemid suhtes.
Alguses oli meil neid ikka kõvasti, hiljem kas jäi vähemaks, harjus ära või lihtsalt ei viitsinud enam kurta…
Üks suurimaid probleeme, mis meil oli ja mida ma pole siin kunagi detailselt lahanud, on vist praeguseks tänu rasedusele enam-vähem rahuldava lahenduse leidnud (ma vähemalt loodan), üleüldse on see ootamatu rasedus meid ühte liitnud ja suhteid parandanud, ma ei saagi eriti kurta.
Aga siiski, praegu ma olen jälle trotsi täis ja natuke tige, ehkki ma tean, et ei tasu sääsest elevanti teha ja peaks rahulikult võtma ja mida kõike veel. Aga no kui ma siin nüüd ennast tühjaks räägin, siis vast hakkab parem ka. Ma eeldan.
Viimasel ajal on nädalavahetused (või noh, konkreetsemalt reede ja laupäeva õhtud) minu jaoks suhteliselt hell teema. Mulle tundub, et kõik ümberringi tahavad kõik need õhtud maha juua ja kuna ma ise enam alkoholi tarbida ei saa, siis ajab see mind närvi. Ma võin aeg-ajalt täiesti olla kainena alkoholi tarbivas seltskonnas – oleneb, mis laadi üritusega tegu on. Aga mida rohkem on tegemist joomisega lihtsalt joomise ja purjujäämise pärast (sest on ju ometi nädalavahetus ja lõbus ja võib, sest järgmine päev ei pea vara tõusma), seda vähem ma tahan sellest osa võtta. Seda rohkem ma mõtlen, et kurat, EI PEA ju kõiki neid õhtuid tingimata maha jooma.
Ja ma tean küll, et ma ise pingutan natuke üle ja päris kõiki õhtuid ju ei joodagi maha ja mõned õhtud on päris mõnusad isegi siis, kui juuakse, aga… Oeh. Ma lihtsalt tunnen ennast kõrvalejäetuna, kui jälle on joomisplaanid ja mina ei saa ega taha neist seepärast üldse osa võtta.
Eile saatsin ma Mehe ise kodust ära Swammiga jooma, sest too oli just kuu aega Eestis olnud ning ma kujutasin ette, et nad tahavad kaotatud aega tasa teha või nii. Pealegi oli mul vaja igasuguseid iluprotseduure läbi viia, küüsi lakkida ja muud taolist. Ja mitu osa modelle oli vaatamata… Et ma üldse ei tundnud ennast üksiku ja õnnetuna, tahtsingi rahu saada 😉
Täna saatsin ma jällegi Mehe ise õhtul Swammiga välja, sest ma olin päeva jooksul juba piisavalt palju ringi kablutanud ning ei viitsinud minna Swammi sõbra juurde, keda ma ei tunne, et seal võõraste inimestega inglise keeles suhelda… Mis siis, et neil oli esialgne plaan grillida (milleni nad vist ei jõudnudki) – nagunii oleks seal ikkagi olnud üks suuremat sorti joomine. Jäin suht hea meelega üksi koju unelema, sest modellide vaatamiseni eile ei jõudnudki ja üldse oli selline suuremat sorti laiskus peal.
Aga jõudes lõpuks pointini ehk miks ma praegu tigetsen – Mees, kes lubas viimase rongiga koju tulla, kes isegi helistas millalgi, et ma selle aja järele vaataks ja otsustas siis hoopis metrooga tulla… Saatis mulle just sõnumi, et jääb hiljemaks.
Ma peaks olema tänulik, et ta üldse kuidagi teada anda viitsis, eks. Ja ausalt, mul pole midagi selle vastu, et ta jääb hiljemaks. Lihtsalt… Oleks võinud helistada. Ma muidugi helistasin talle selle peale ise ja sain kinnitust oma kahtlustele – ta oli purjus ja noh… Ei JULGENUD helistada.
Ma ei oleks ausõna üldse kurjaks saanud, kui ta oleks helistanud ja öelnud, et kuule, meil on siin nii lõbus, ma tulen hiljem – ei tea veel täpselt, millal, ilmselt mõne ööbussiga. Ma oleks lihtsalt naernud ja nokkinud, et ära siis üle joo.
Aga kuna ta ei vaevunud isegi sõnumis mainima, millal hiljem või et ta ei tea täpselt, millal ta tuleb või mida iganes… Ja kuna ta ajas mulle telefonis pehme keelega ise ka täpselt sellist juttu, et ma ei helistanud, sest ma ei osanud sulle midagi öelda…
Siis ma olengi nüüd natukene kurb ja nördinud ja solvunud. Et mu oma mees ei JULGE mulle helistada ja öelda, et tal on peol lõbus ning ta jääb kauemaks… Mis siis, et ma ta ise sinna peole saatsin.
Selline… Usaldamatuse tunne on. Milleks?
Ja kuna ma juba mossitamas olen, mossitan nüüd sellegi üle, et mida kauem ta joob, seda suurema tõenäosusega on tal homme pohmakas ja seda kauem pole tal tahtmist midagi asjalikku ette võtta… Mitte et meil oleks erilisi plaane, aga aastapäev ju ikkagi. Mul see väike romantiline pool on 😉
Pähh. Nii palju jama ühest väiksest olematust telefonikõnest.
Naised, ma ütlen. Te ikka oskate väikeste asjade pärast närvi minna.
Mehed, ma ütlen. Te ikka oskate väikesest asjast, mida annaks nii kerge vaevaga õigesti lahendada, probleemi tekitada.
Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad 😉
Ma nüüd üritan sellele rohkem mitte mõelda ja keskenduda uuesti eufooriale, milles ma olen hõljunud sellest ajast saadik, kui üürilepingule alla kirjutatud sai.
