October 2008 – Page 6

Marise seiklused Tartus

15/10/2008 / igapäevaelu, rõõm, seltsielu, virin/urin / 3 Comments

Säästuläpakad tuleks põlema panna, eesotsas minu omaga. Jajah, ma olen varemgi kurtnud, et wifi vastuvõtja suht s*tt on, aga täna ületas asi küll igasugused piirid. Nimelt on mul Maris külas ja me ei viitsinud enne üheksat netti minna, seega raamatukogu jäi ära. Läksime selle asemel hoopis Vildesse, kus ka tasuta wifi. Ideeliselt vähemasti.

Nojah. Maris sai kohe Barclay võrku, Vildet tal kusjuures ei näidanudki. Mul näitas korra ja kadus siis igaveseks, Barclay küll vahepeal ilmus, aga ühendada ei suutnud.

Tulemus? Tulime koju tagasi ja avastasime, et normaalse läpakaga saab magamistoa aknalaualt ka Utlibi wifi kätte. Hea siis, et ennast enne seaks ei vihastanud ja raha ei kulutanud. Jäätisekokteili peale muuseas, mida oleks saanud vabalt ka kodus teha – nii vaniljejäätis, ploomimahl kui ka blender on mul majapidamises olemas. Grr.

Ma eeldan ja loodan, et mitte eriti kalli raha eest on võimalik osta mingi USB jubin, mis wifit ümbrusest paremini üles korjab, muidu viskan oma läpaka veel tõesti ükspäev aknast alla.

*hingab sügavalt sisse*

Aga olgu, jõuame siis selleni, millest ma tegelikult rääkida tahtsin.

Eile tasus vaid laiskuse ja magamisgraafiku üle kurta, kui kõik samal õhtul korda läks – koristasin keskööni, und ikka polnud, vaatasin kaks osa Gilmore Girlsi ning magasin siis õndsalt hommikuni välja.

Ja siis tuli Maris – hommikul vara, rongiga. Ilm oli terve päeva nagu tellitult ekstra päikseline. Jalutasime pool Tartut läbi – okei, tegelikult ei jõudnud kesklinnast kordagi kaugemale, aga terve päev sai ringi sebitud ikkagi, päris ära väsitas.

Kõigepealt avastasime tükk aega Toomemäed – kui ma seni olin peamiselt oma kodu lähedal käinud, siis nüüd trippasime tunduvalt kaugemale. Mägi ju suur, avastamist jagub 😉 Kuna sattusime toomkiriku juurde täpselt siis, kui tädi torni sissepääsu avas, ronisime üles ka. Ise ma poleks elu sees selleni jõudnud, Marisest on ikka kasu. Kihvt oli!

…

Marise seiklused TartusRead More »

Laiskus, laiskus, lase mind lahti!

14/10/2008 / igapäevaelu / 3 Comments

Sellised ilusad pealkirjad tulevad postitustele viimasel ajal 😉

Ma olen laisk. HIRMUS laisk. Mul on põhimõtteliselt kogu aeg vaba aeg ja ma ei viitsi mitte midagi asjalikku teha.

Ma olen nädal aega Tartus olnud ning näinud vaid pooli noist inimestest, kellega kokku saada plaanisin. Piiat-Nadjat, Kessut ja Markot olen näinud, Maris tuleb homme külla. Aga oleks ma siis viitsinud Küllile või Katsile helistada, oh ei. Lihtsalt, noh… Ei viitsi. Kui keegi ise minuga kokku saada tahab, siis ma lähen küll. Aga minul on rohkem vaba aega, ma peaks ise neid kokkusaamisi sebima. Ja vot ei viitsi.

Mis kõige olulisem, ma peaks lahti pakkima. Esimese laariga sain just enne teise saabumist suht-koht ühele poole. Uue laadungiga olen tegelenud umbes-täpselt nii palju, et kisun asju kottidest välja ja pillun hunnikusse – lihtsalt tahan teada, mis träni minust tookord Eestisse maha jäi, ilma et viitsiks seda päriselt kuskile ära panna.

Ja ikkagi on täiesti hämmastav, kui palju asju mul on. Ma ei mäletanud, et nii palju. Ja paljud neist tegelikult vajalikud on? Noh, üks osa on eluks vajalik, teine osa selline… Mälestusteks vajalik.

Selles viimases ma eile tuhnisin päris pikalt. Vaatasin oma ülikooliaegseid kalendermärkmikke ja kunagisi päevikuid. Jajaa, neid päris päevikuid, ma ka kunagi kirjutasin, vahelduva eduga. Tegelikult pole seal eriti palju, üks pooltühi märkmik põhikooli lõpust ja keskkoolist, üks väike märkmik mingist suvest ja veel üks kaustik esimesest poolaastast Tartus… Siis sain arvuti 😉 Üldiselt oli päris lõbus noid kunagisi üllitisi lugeda, piinlik muidugi ka. Aga mul on hea meel, et kõik see värk omal ajal kirja sai ja ikka veel alles on – see on siiski informatiivne, minu ajalugu. Ehkki kellelegi teisele ma seda vist väga ei näita 😉

Ahjaa, eile keerasin ma ennast muidugi kohe voodisse, kui uni peale tuli – nii kella kuue paiku õhtul. Magasin vist kümneni või sinnakanti ja olin siis kahe-kolmeni üleval. Kuulasin jõululaule ja tuulasin oma minevikus. Lõpuks tuli uni jälle peale ja magasin hommikul kümneni. Aga ma tõepoolest ei tea, kuhu sellised killustatud magamisharjumused viivad… Kuidas nii kõlbab!

Üleüldiselt olete te vist isegi aru saanud, et mul pole absoluutselt mitte midagi asjalikku öelda. Lihtsalt heietan siin ühest ja teisest, et aega veeta, muidu peaks ju koju tagasi minema ja päriselt lahti pakkimisega tegelema. Viisakas oleks korter homme hommikuks arvestatavasse korda saada, muidu ei kõlba ju külalisi vastu võtta 😛

Öööh. Ma parem panen selle putka siin nüüd siiski kinni. Muidu toodaks veel kaks meetrit mõttetut mula.

Mõistus, mõistus, tule koju!

13/10/2008 / igapäevaelu, rasedus / Leave a Comment

Vahetevahel saan ma ikka igasugu geniaalsustega hakkama. Täna näiteks jutlesin apteegis kaardiga makstes magusasti Kessuga ning avastasin alles kaarti lugejast välja võttes, et see on UK oma. Tore pank, mis laseb arvel rahus miinusesse minna ning võtab siis mõnuga iga päeva eest kõva trahvi. Mul oli UK arvel alla kahe naela ja apteegis kulus ca 407 kr. Sellest rääkimata, et välismaise kaardimakse teenustasu on £1.

Ega’s muud kui saatsin Mehele meeleheitliku sõnumi ning palusin tal oma arvele kiiresti raha panna, sest kui arve miinusesse minemine ja raha arvele panemine toimub ühe kuupäeva jooksul, siis trahvi ei tehta. Nüüd pole ainult Mehe kontol piisavalt raha mobiiliarvete jaoks, mis on iga hetk maha minemas… Ehk siis nokk kinni, saba lahti situatsioon.

Kõige tobedam on see, et BT lubas mulle eelmisel pühapäeval teha 7 päeva jooksul tasaarvelduse ehk kanda mu kontole tagasi liigselt maha võetud £30 ning see oleks just SEE, mis olukorra päästaks. Seitse päeva on julgesti täis, raha ikka pole. Ja nüüd oota nagu totu, kas jõuab õigeks ajaks või ei. Oeh.

Aga olgu, kõik peab ju hästi minema, eks? Peab lootma, et BT kannab mulle raha enne üle, kui Mehe mobiiliarved maha lähevad… Ja kõik ongi korras. UK kaardi peidan edasiste lolluste vältimiseks kaugele sahtlipõhja, enne kuu lõppu mul seda vaja ei lähe.

Muidu oli täna edukas päev – saime Kessuga kokku, Maasikas sai omale kotitäie riideid laenuks ja paki Moltexeid kingiks, jalutasime mööda Tartut ringi ja ostsin endale Kessu juhendamisel igasugust vajalikku pudi-padi, mida varsti vaja minema hakkab. Välja nägi see umbes nii, et Kessu otsis apteegi riiulitelt kraami üles ja rääkis juttu juurde, mina pildusin järjest korvi.

Ja siis käisime veel ühes mõnusas kaltsukas, kust ma Maasikale veidi kraami soetasin, muuhulgas ilusa punase pidukleidi, mis peaks talle suveks parajaks saama. Loodetavasti on siis ka põhjust kandmiseks… Aga põhjuse leiab alati, vähemalt nii nad räägivad.

Tegelikult olen kogu sellest ringi jahmerdamisest täitsa väsinud, peaks koju ära minema, viimase paki makarone keetma, jogurtit sööma ja Gilmore Girlsi vaatama. Loodetavasti puhkan ennast välja ja jõuan veel miskit lahti pakkida ka, mitte ei jää jälle seitsmest magama, et veidraid unenägusid näha ja pärast pool ööd üleval passida.

See kollane, kollane sügis

13/10/2008 / igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Jalutasin täna Toomele retsepti järele ja sattusin taas kord vaimustusse. Tegelikult ma vaimustun absoluutselt iga päev, kui väljas käin. Kui te näete üht siniseruudulise jaki, musta-valgetriibulise villase seeliku, suure kõhu ja punase fotokaga hullu Toomel ringi hulkumas, totter irve näol, siis see olengi mina 😉

Üks suvine pilt ka – sain just ema käest mingid suguvõsa kokkutuleku pildid, mida varem näinud polnud ja nende hulgas oli päriselt üks selline foto, kus me mõlemad täiesti arvestatavad välja nägime 😛

Ema käis eile mulle järgmist laari asju toomas. Krt, ma ei saa aru, kust seda kola küll nii palju kogunenud on, ma olen ju nii noor ja pealegi mulle meeldib asju ära visata! Igatahes on pool tuba jälle lahti pakkimist vajavaid kotte täis ja päris kõik pole veel ikkagi kohal.

Käisime Vildes õhtust söömas, see on ju nüüd minu kodukohvik. Või mis on veel lähemal raamatukogule? Püssikas eriti ei meeldi… Ühikate juures peaks ka miskit olema mu mäletamist mööda, aga pühapäeva õhtul kell pool seitse tundus Vilde kõige lollikindlam valik. Ja oli mõnus nagu alati, hea rahulik.

Öösel kell kolm ärkasime raportite peale, mis õhtul Mehele saadetud sõnumite kohale jõudmisest teavitasid. Ja no uni kadus ära. Täiega. Rääkisime kolm tundi juttu, millalgi peale kuut õnnestus uuesti magama jääda. Ega see ikka normaalne pole. Rasedus vist mõjub. Või vanadus 😛

Aga ma nüüd parem lõpetan ja loen natuke teiste blogisid, pole täna veel jõudnudki. Varsti vaja nagunii raamatukogust jalga lasta ja Kessuga kokku saada. Ja väljas on niiii ilus ja kollane…

Soovitage kindla käega hambaarsti Tartus!

12/10/2008 / hambaarst / 4 Comments

…sellist, kes kiiresti ja valutult hambaid välja tõmbaks 😉 Kasutada sõna hammas on tegelikult liialdus, Mehel on ainult üks kuri juurikas igemes alles, mille põletikku just antibiootikumidega ravitud sai ja mis võimalikult kiiresti välja tõmmata tuleks. Tugevat ja kindla käega arsti ühesõnaga vaja.

Ise käisin Tartus kunagi Raekoja platsi hambapolikliinikus, rohkem kohti ei teagi. Selles mõttes oleks lollikindel koht, et kindlasti üks soodsamate hulgast (tal kindlustust nagunii pole, aga erakad on kohati ikka jube kallid).

Ilmselt oleks meesarst kohasem valik? Endal on ainult tarkusehambaid omal ajal välja tõmmatud, seda paraku Pärnus. Läks küll nii valutult, et mina ei oska midagi karta. Aga igasuguseid hirmujutte ju räägitakse 😛