Selle uue tööga lĂ€ks mul ikka kĂŒll oodatust HOOPIS teistpidi.
Ma nimelt sain vestlusel valesti aru – kui tĂŒĂŒp ĂŒtles, et nad otsivad ĂŒhte supervisori taolist jubinat ja ĂŒhte general assistanti, siis mina eeldasin, et nad on mĂ”lemad kohvikus. Tuli aga vĂ€lja, et kohvikusse on vaja vaid supervisorit ja general assistant tegutseb igal pool mujal… Söögi poole peal – mida ma siiralt vihkan (selles sissekandes ma rÔÔmustan, et ma ei tee sellist tööd. tĂ€pselt sellist, nagu ma nĂŒĂŒd siis teen).
Sellest, mis portsu otsa ma sattusin, sain aru alles oma esimesel tööpĂ€eval, mille alguses mind umbes 2,5h erinevate lepingute ja paberitega tutvustati… Ja siis oli juba liiga hilja taganeda, sest vanast töökohast olin juba Ă€ra tulnud ja uhkus tagasi minna ju ometi ei luba. MĂ”tlesin, et mis seal’s ikka – proovin Ă€ra, jĂ€rsku polegi nii hull.
Kusjuures, ĂŒks tĆĄikk, kes minust pĂ€ev hiljem alustas, oli tĂ€pselt samamoodi baristaks kandideerinud ja hoopis toidupoolele sattunud ja minu meelest tuli see talle samasuguse ĂŒllatusena, et Ă€kki neil ongi kombeks niiviisi poolvalega uusi inimesi palgata?
Idioodivorm on tĂ€iesti olemas – ma sellest kirjutasin ka kunagi. Lilla lĂŒhikeste kĂ€istega eest nööbitav pluus, mis oleks tĂ€iesti kena, kui oleks kehasse, paraku sain praegu suuruse 14, mis on nii suur, et kĂ”ige vĂ€iksem number 10, mille ma endale varsti saama peaks, on ilmselt ka suur. Must pĂ”ll, millele pole midagi ette heita ja… NokamĂŒts. Neid on seal lillasid ja musti, mustad vist uuemad, mulle anti praegu mingi lilla lĂ€tu, mis on ikka jube đ Pidin uue mĂŒtsi ka saama, eks nĂ€is. Aga no ON idioodivorm, ei ole midagi öelda. VĂ€hemalt on see kinnine koht, sĂ”brad ei saa kĂŒlla tulla đ
Söögikoha pool on meil selline, et on pikk bistroolett, kus on soojad toidud ja vĂ€rgid, siis vĂ”ileivalett, kus me ise klientidele nende soovi jĂ€rgi vĂ”ileibu teeme, suur joogilett, kus on peale jookide ka mujal valmis tehtud salatid, magustoidud, puuviljasalatid, mida me ise valmistame jms ning salatilett, kust mĂŒĂŒakse hommikul kaaluga erinevaid hommikusöögikrĂ”binaid ja lĂ”una ajal samamoodi kaaluga erinevaid salateid.
Mu tööaeg on 7-15.30. Hommikusöök on 7.30-10 ning lÔunasöök 11.30-13.30. Muul ajal oleme pÔhimÔtteliselt suletud ja valmistame jÀrgmist söögikorda ette vÔi koristame, no sealt joogiriiulist saab neid valmis asju siis ka osta, aga nende eest saab tegelikult kohvikusse ka maksta, mis asub teisel pool suurt saali ja on avatud kella kuueni.
Hommikusöögi ajal vÔtavad inimesed endale kÔike ise, röstivad saiu ja mökerdavad neid erinevate asjadega vÔi siis soe hommikusöök (peekon, muna, seened jne) vÔi siis tÔstavad endale erinevaid krÔbinaid kaussi. Meie peame ainult hoolitsema, et kÔike piisavalt oleks (kui miski otsa hakkab saama, siis sooja toidu puhul köögist juurde tellima vÔi röstsaia ja krÔbuskite puhul ise juurde panema).
LĂ”unasöögi ajal on soojast toidust ĂŒks taimetoit ja kaks lihatoitu, siis me peame reeglina selle lihaosa ise ette tĂ”stma inimestele ja muid lisandeid vĂ”tavad ise, salatileti salateid vĂ”tavad ka ise ja siis on veel vĂ”ileivalett, mis on hommikul veel suletud, aga lĂ”una ajal vĂ€ga popp, kus me neile erinevaid vĂ”ileibu kokku keerame.
KassasĂŒsteem on selline, et raha pole – klientidel on oma nime ja fotoga plastikkaardid, millele nad koridorist asuvatest spets automaatidest saavad raha peale laadida ja sellega siis meil maksta. Hoiab tublisti aega kokku. Maksmine on umbes nii, et tuleb lĂ€bi lĂŒĂŒa, mitu viilu peekonit vĂ”i mitu muna keegi ostis, krĂ”buskid-salatid Ă€ra kaaluda, jookidel on enamasti triipkoodid jne. Ei midagi rasket, kiirelt lĂ€heb.
Ma olen selle esimese nelja pĂ€eva jooksul seal juba igasuguseid asju teinud ja jĂ”udnud jĂ€reldusele, et esiteks pole kogu see vĂ€rk ĂŒldsegi NII hull, kui ma kartsin/ette kujutasin ja teiseks – mida kaugemal mind hoitakse soojast toidust, seda Ă”nnelikum ma olen.
Ehk siis kĂ”ige vĂ€hem meeldib mulle sooja toidu poolel silma peal hoida, klientidele ette tĂ”sta, köögist juurde tellida ja neid raskeid kuumi asju tassida… VĂ”ileibu teha (mida ma ka tegelikult jubedasti kartsin, seal oli nii palju erinevaid asju, tundus keeruline) on tegelikult tĂ€itsa okei, krĂ”buski/salatiletil ja joogriiulil silma peal hoida on ka tĂ€itsa okei (joogiriiuli tĂ€itmine oli Tinderboxis ĂŒks mu lemmiktegevusi) ning kassas on muidugi kĂ”ige normaalsem.
Kui ma pĂ€rast kahte tööpĂ€eva arvasin, et ma venitan nĂ€dala lĂ”puni vĂ€lja ning ĂŒtlen siis ĂŒlemusele, et ei tule enam ja olen lihtsalt nii kaua kodus, kuni uue töö leian, siis reedeks arvasin juba, et vabalt vĂ”ib seal nii kaua töötada, kuniks uus töö olemas. Aga seda uut tööd tuleks ikka kohe otsima hakata, sest ma eriti kaua ei kannata seal olla. Töö tööks, asi on veel ka suhtumises.
Suhtumine, jah. Peale töökaaslaste on meil seal see kĂ”ige kĂ”rgem ĂŒlemus, kellega mul vestlus oli ja ĂŒks supervisor, kes meid siis iga pĂ€ev ringi kĂ€sutab ja konkreetsed ĂŒlesanded kĂ€tte annab. Ărge saage valesti aru, kĂ”ik on ĂŒliviisakad ja positiivsed. LIIGA viisakad ja positiivsed! See supervisor kiidab absoluutselt iga asja eest, kĂ”ige vĂ€iksemate ja mĂ”ttetute asjade eest ja tĂ€nab kĂ”iki kogu aeg ette-taha. Ja kĂ”ige suurem ĂŒlemus liigub ka kogu aeg ringi, lai naeratus nĂ€ol, pool aega suhtleb klientidega (viisakas small talk), teise poole ajast otsib igasuguseid tĂ€iesti mĂ”ttetuid pisiasju, mis tema arust peaksid teistmoodi olema ja siis tuleb ja seletab suure naeratusega esimesele ettejÀÀnud tavatöötajale – et nĂ€e, selle asja siin saaks ju NII lihtsalt korda teha, palun mine tee. Ja no need ON enamasti mĂ”ttetud asjad, nĂ€iteks tahab ta, et peekoniviilud oleks taldrikul ĂŒhtepidi reas – need polnud seal enne koledasti, lihtsalt pandud igapidi hunnikusse. TĂ€iesti okei nĂ€gi vĂ€lja. Kokad ka hiljem kommenteerisid, et krt, inimesed ei tule meile sellest taldrikust pilti tegema vaid sööma, et see ĂŒlemus on veits sooda.
ĂhesĂ”naga meisse suhtutakse nagu idiootidesse đ Tinderboxis sellist asja polnud, kĂ”ik olid intelligentsed inimesed ja kĂ”ik olid kĂ”igiga vĂ”rdsed. Ăpetati, kiideti, laideti – nii, nagu vaja oli. Aga siin on umbes selline suhtumine, et kiida lolli kogu aeg, siis teeb head tööd. Ma tĂ€itsa usun, et neil on seal neid lolle rohkem ka, aga mina pole paraku ĂŒks nendest ja ma absoluutselt ei kannata seda suhtumist.
Mis kaastöötajatesse puutub, siis on meil mitu musta ning hunnik poolakaid. ĂhesĂ”naga ongi selline nukker seltskond, kust vĂ€ga laialt vĂ”ttes paljud ongi mitte kĂ”ige intelligentsemad (teate, see poolakate invasioon Londonis, kellest paljud ei oska keeltki ja ei taha Ă”ppida ka – meie omad muidugi oskavad). Tegelikult on nad kĂ”ik toredad inimesed, eks meil ole alles see ĂŒksteise tundma Ă”ppimise periood ja hakkame jĂ€rjest paremini lĂ€bi saama, nalja saab jĂ€rjest rohkem jne. Aga vahel ma vaatan, mille pĂ€rast nad ĂŒlemustega vaidlevad (nĂ€iteks me saime uued nimesildid ja kirjutasime alla paberile, et kui Ă€ra kaotame, siis uus maksab ÂŁ4, sest vanasti olevat kogu aeg neid Ă€ra kaotatud – no minu jaoks on see elementaarne, et silt on kogu aeg olemas ja kuhu kuradi kohta seda kaotada annab, minu jaoks pole sellist paberit ĂŒldse vaja, aga kui see on olemas, siis kirjutan alla ja pohhui… Aga ĂŒks vaidles seal kĂ”igest hingest vastu ja… Ah, ma ei tea, nii lollid probleemid) ja mĂ”tlengi, et no kurat, mis seltskonda ma ikka sattunud olen.
KĂ”ige Ă€gedamad on kokad – nemad on enamikus britid ja on sellised… Pigem ĂŒlemustega vĂ”rdsed. Tegijad. Jumala Ă€gedad on kĂ”ik. Ja nemad Ă”nneks ei suhtu meisse nagu idiootidesse.
Aga rÀÀgin siis lĂ”petuseks ĂŒhest positiivsest asjast ka (noh, peale hea palga ja hea tööaja) – me saame seal JUBE hĂ€sti sĂŒĂŒa. Kui ma alguses arvasin, et meil on ainult ĂŒks paus, sest tööaeg on 8,5h, millest 8h eest makstakse, siis tegelikult on ikkagi kaks pausi – lisaks pooletunnisele lĂ”unapausile ka veerandtunnine hommikusöök, mis on tööaja sees. Sooja hommikusööki me sĂŒĂŒa ei tohi ja joogiriiulist enamikke asju ka ei saa (noh, vĂ€ljast sisse ostetud vĂ€iksed pudelimahlad ja smoothied on lihtsalt liiga kallid), aga kĂ”ike muud ĂŒldiselt saab. Toidud on head, mitmekesised ja tervislikud. Puuvilju vĂ”ime sĂŒĂŒa, nĂ€iteks lĂ”una ajal on iga pĂ€ev erinevad asjad ja need on HEAD. Vett saab masinast, piima vĂ”ib Ă”nneks juua đ Reedeti tohime sooja hommikusööki ka sĂŒĂŒa, mis on jĂ€lle eriti hea… Salatid on lĂ”una ajal ĂŒlimĂ”nusad (nii 8-10 erinevat) jne jne jne. Et sĂŒĂŒa saab kaks korda pĂ€evas ja vĂ€ga hĂ€sti. PĂ€rast Tinderboxi vĂ”ileibu ja suppe (millest umbes viis olid kĂŒll suht head, aga kujuta ise ette, kui sa sama asja viis kuud jĂ€rjest sööma pead!) on see ikka tĂ€iesti taevalik.
Okei, söögiga seoses tuli kohe ĂŒks ĂŒdini negatiivne asi ka meelde – raiskamine! Kui Tinderboxis jĂ€i reeglina Ă”htuti ĂŒle ehk paar vĂ”ileiba ja saiakest, mille me siis kas endale vĂ”tsime vĂ”i vĂ€lja akna peale panime, et kodutud need sealt endale saaks vĂ”tta, siis suurfirmade poliitika on teistsugune – töötajatel ei lubata midagi endale vĂ”tta, sest me vĂ”ime sellest toidumĂŒrgituse saada ja nad kohtusse kaevata. Kodututele ei lĂ€he ka midagi, kĂ”ik asjad LIHTSALT VISATAKSE ĂRA.
Ja oi, ma ei kannata seda raiskamist. Okei, MINA ei pea seda sööki endale saama, aga andke siis vĂ€hemalt kodututele! Pret nĂ€iteks annab kĂ”ik oma ĂŒlejÀÀnud vĂ”ileivad igal Ă”htul varjupaikadele… Nii saaks. VĂ”i lasku töötajatel soovi korral alla kirjutada paberile, et vĂ”tavad ajast ĂŒle lĂ€inud toitu endale omal vastutusel ja EI kaeba firmat toidumĂŒrgituse korral kohtusse… Mida iganes! Meil lĂ€heb kogu aeg nii palju toitu raisku, et tĂ€itsa nutt tuleb peale. Eriti reedel – siis lĂ€hevad kĂ”ik vĂ”ileivamaterjalid, mida muidu saab jĂ€rgmiseks pĂ€evaks hoida, ka prĂŒgisse, sest ĂŒle nĂ€dalavahetuse need ei seisa. RÀÀgitakse, et sellega kas harjub Ă€ra vĂ”i siis tuleb uus töö otsida… Minu puhul kardetavasti jÀÀb see viimane variant.
Aga minnes tagasi positiivsete asjade juurde, siis leping on ka korralik – kĂ”ik on ilusti kirjas, mingeid soodustusi saame erinevatest kohtadest, koolitusi tehakse aeg-ajalt jne. Ahjaa, boonussĂŒsteem on ka – iga poole aasta tagant saab kuni 5% selle poole aasta palgast – neil on seal terve rida asju, mille jĂ€rgi nad seda maksavad (alustades sellest, et ei tohi hilineda ja peab korrektne vĂ€lja nĂ€gema kuni selleni, et iga töötaja vĂ”iks kord kuus mingi innovaatilise ettepaneku teha ja kĂ”ik need erinevad jupid moodustavad mingi protsendi boonusest). Esimese kuu jooksul vĂ”in pĂ€evapealt töölt Ă€ra minna, edaspidi on nĂ€dalane etteteatamisaeg, mis on ka nohu.
Nii et – ma ei kahetse sinna minemist. Jah, ma pean kiiremas korras uue töö otsima, sest ma ei viitsi idioodivormi kanda ja toitudega mĂ€ssata ning ma ei kannata seda suhtumist… Aga seniks on mul parem palk, vabad nĂ€dalavahetused, vĂ€ga hea söök… Ja ilmselt on see kogemus siis lihtsalt millekski hea đ
Muide, ostsime eile Ă”htul lennukipiletid Ă€ra – lendame 22. veebruari Ă”htul Rootsi (Ă”ekesel on 30. juubel), sĂ”idame sealt laevaga esmaspĂ€eva Ă”htul Eestisse (ema sai tasuta piletid) ning lendame Eestist neljapĂ€eval, 28. veebruaril tagasi Londonisse. Ma ei tea, kui palju ma selle kolme pĂ€eva jooksul Ă€ra teha vĂ”i kedagi nĂ€ha jĂ”uan – Mehel on vaja hambaarsti juurde minna ja minul Eesti arvele raha panna, enamiku ajast oleme ilmselt PĂ€rnus. Pooleteise kuu pĂ€rast siis selline lĂŒhivisiit.
Ja jĂ€rgmisel kolmapĂ€eval tuleb Maris meile pĂŒhapĂ€evani Londonisse kĂŒlla. Ăge!