2008

Veel ĂŒks eestlane Londonis

Kunagi detsembri alguses kĂŒsis Lontu, kas vĂ”ib anda mu kontaktid ĂŒhele tuttavale neiule, kes on just Londonisse kolinud, et talle kohaliku elu kohta veidi nĂ”u anda. Muidugi olin hea meelega nĂ”us ja nii saimegi paar pĂ€eva hiljem kokku Riinaga (lĂŒhidalt mainitud selle postituse lĂ”pus).

NĂŒĂŒdseks oleme me temaga pĂ€ris mitu korda kokku saanud, Camdenis peol kĂ€inud ja tema juures soolaleival… Ja tundub, et ma olen lĂ”puks leidnud selle inimese, keda kĂ”ik eelmised kuud olen taga igatsenud – inimese, kes otsib ĂŒles kĂ”ik need mĂ”nusad alternatiivsed urkad ja veab mind sinna peole 😛 Sest ma ise, teadagi, olen selle otsimise koha pealt kehva – tahaks minna kĂŒll, aga ei tea, kuhu tĂ€pselt. Mul on vaja vajalike teadmistega aktivisti, kes oskab vÀÀrt kohad vĂ€lja peilida ja siis mulle vastu pead virutada, kui ma tulla ei viitsi. Eile ma kĂŒll ei viitsinudki minna, sest olin esimesest töönĂ€dalast liiga vĂ€sinud, aga no see oli erand, ausĂ”na, ma luban!

Vaga vesi, sĂŒgav pĂ”hi ehk uuest tööst

Selle uue tööga lĂ€ks mul ikka kĂŒll oodatust HOOPIS teistpidi.

Ma nimelt sain vestlusel valesti aru – kui tĂŒĂŒp ĂŒtles, et nad otsivad ĂŒhte supervisori taolist jubinat ja ĂŒhte general assistanti, siis mina eeldasin, et nad on mĂ”lemad kohvikus. Tuli aga vĂ€lja, et kohvikusse on vaja vaid supervisorit ja general assistant tegutseb igal pool mujal… Söögi poole peal – mida ma siiralt vihkan (selles sissekandes ma rÔÔmustan, et ma ei tee sellist tööd. tĂ€pselt sellist, nagu ma nĂŒĂŒd siis teen).

Sellest, mis portsu otsa ma sattusin, sain aru alles oma esimesel tööpĂ€eval, mille alguses mind umbes 2,5h erinevate lepingute ja paberitega tutvustati… Ja siis oli juba liiga hilja taganeda, sest vanast töökohast olin juba Ă€ra tulnud ja uhkus tagasi minna ju ometi ei luba. MĂ”tlesin, et mis seal’s ikka – proovin Ă€ra, jĂ€rsku polegi nii hull.

Kusjuures, ĂŒks tĆĄikk, kes minust pĂ€ev hiljem alustas, oli tĂ€pselt samamoodi baristaks kandideerinud ja hoopis toidupoolele sattunud ja minu meelest tuli see talle samasuguse ĂŒllatusena, et Ă€kki neil ongi kombeks niiviisi poolvalega uusi inimesi palgata?

Idioodivorm on tĂ€iesti olemas – ma sellest kirjutasin ka kunagi. Lilla lĂŒhikeste kĂ€istega eest nööbitav pluus, mis oleks tĂ€iesti kena, kui oleks kehasse, paraku sain praegu suuruse 14, mis on nii suur, et kĂ”ige vĂ€iksem number 10, mille ma endale varsti saama peaks, on ilmselt ka suur. Must pĂ”ll, millele pole midagi ette heita ja… NokamĂŒts. Neid on seal lillasid ja musti, mustad vist uuemad, mulle anti praegu mingi lilla lĂ€tu, mis on ikka jube 😀 Pidin uue mĂŒtsi ka saama, eks nĂ€is. Aga no ON idioodivorm, ei ole midagi öelda. VĂ€hemalt on see kinnine koht, sĂ”brad ei saa kĂŒlla tulla 😀

Söögikoha pool on meil selline, et on pikk bistroolett, kus on soojad toidud ja vĂ€rgid, siis vĂ”ileivalett, kus me ise klientidele nende soovi jĂ€rgi vĂ”ileibu teeme, suur joogilett, kus on peale jookide ka mujal valmis tehtud salatid, magustoidud, puuviljasalatid, mida me ise valmistame jms ning salatilett, kust mĂŒĂŒakse hommikul kaaluga erinevaid hommikusöögikrĂ”binaid ja lĂ”una ajal samamoodi kaaluga erinevaid salateid.

Mu tööaeg on 7-15.30. Hommikusöök on 7.30-10 ning lÔunasöök 11.30-13.30. Muul ajal oleme pÔhimÔtteliselt suletud ja valmistame jÀrgmist söögikorda ette vÔi koristame, no sealt joogiriiulist saab neid valmis asju siis ka osta, aga nende eest saab tegelikult kohvikusse ka maksta, mis asub teisel pool suurt saali ja on avatud kella kuueni.

Hommikusöögi ajal vÔtavad inimesed endale kÔike ise, röstivad saiu ja mökerdavad neid erinevate asjadega vÔi siis soe hommikusöök (peekon, muna, seened jne) vÔi siis tÔstavad endale erinevaid krÔbinaid kaussi. Meie peame ainult hoolitsema, et kÔike piisavalt oleks (kui miski otsa hakkab saama, siis sooja toidu puhul köögist juurde tellima vÔi röstsaia ja krÔbuskite puhul ise juurde panema).

LĂ”unasöögi ajal on soojast toidust ĂŒks taimetoit ja kaks lihatoitu, siis me peame reeglina selle lihaosa ise ette tĂ”stma inimestele ja muid lisandeid vĂ”tavad ise, salatileti salateid vĂ”tavad ka ise ja siis on veel vĂ”ileivalett, mis on hommikul veel suletud, aga lĂ”una ajal vĂ€ga popp, kus me neile erinevaid vĂ”ileibu kokku keerame.

KassasĂŒsteem on selline, et raha pole – klientidel on oma nime ja fotoga plastikkaardid, millele nad koridorist asuvatest spets automaatidest saavad raha peale laadida ja sellega siis meil maksta. Hoiab tublisti aega kokku. Maksmine on umbes nii, et tuleb lĂ€bi lĂŒĂŒa, mitu viilu peekonit vĂ”i mitu muna keegi ostis, krĂ”buskid-salatid Ă€ra kaaluda, jookidel on enamasti triipkoodid jne. Ei midagi rasket, kiirelt lĂ€heb.

Ma olen selle esimese nelja pĂ€eva jooksul seal juba igasuguseid asju teinud ja jĂ”udnud jĂ€reldusele, et esiteks pole kogu see vĂ€rk ĂŒldsegi NII hull, kui ma kartsin/ette kujutasin ja teiseks – mida kaugemal mind hoitakse soojast toidust, seda Ă”nnelikum ma olen.

Ehk siis kĂ”ige vĂ€hem meeldib mulle sooja toidu poolel silma peal hoida, klientidele ette tĂ”sta, köögist juurde tellida ja neid raskeid kuumi asju tassida… VĂ”ileibu teha (mida ma ka tegelikult jubedasti kartsin, seal oli nii palju erinevaid asju, tundus keeruline) on tegelikult tĂ€itsa okei, krĂ”buski/salatiletil ja joogriiulil silma peal hoida on ka tĂ€itsa okei (joogiriiuli tĂ€itmine oli Tinderboxis ĂŒks mu lemmiktegevusi) ning kassas on muidugi kĂ”ige normaalsem.

Kui ma pĂ€rast kahte tööpĂ€eva arvasin, et ma venitan nĂ€dala lĂ”puni vĂ€lja ning ĂŒtlen siis ĂŒlemusele, et ei tule enam ja olen lihtsalt nii kaua kodus, kuni uue töö leian, siis reedeks arvasin juba, et vabalt vĂ”ib seal nii kaua töötada, kuniks uus töö olemas. Aga seda uut tööd tuleks ikka kohe otsima hakata, sest ma eriti kaua ei kannata seal olla. Töö tööks, asi on veel ka suhtumises.

Suhtumine, jah. Peale töökaaslaste on meil seal see kĂ”ige kĂ”rgem ĂŒlemus, kellega mul vestlus oli ja ĂŒks supervisor, kes meid siis iga pĂ€ev ringi kĂ€sutab ja konkreetsed ĂŒlesanded kĂ€tte annab. Ärge saage valesti aru, kĂ”ik on ĂŒliviisakad ja positiivsed. LIIGA viisakad ja positiivsed! See supervisor kiidab absoluutselt iga asja eest, kĂ”ige vĂ€iksemate ja mĂ”ttetute asjade eest ja tĂ€nab kĂ”iki kogu aeg ette-taha. Ja kĂ”ige suurem ĂŒlemus liigub ka kogu aeg ringi, lai naeratus nĂ€ol, pool aega suhtleb klientidega (viisakas small talk), teise poole ajast otsib igasuguseid tĂ€iesti mĂ”ttetuid pisiasju, mis tema arust peaksid teistmoodi olema ja siis tuleb ja seletab suure naeratusega esimesele ettejÀÀnud tavatöötajale – et nĂ€e, selle asja siin saaks ju NII lihtsalt korda teha, palun mine tee. Ja no need ON enamasti mĂ”ttetud asjad, nĂ€iteks tahab ta, et peekoniviilud oleks taldrikul ĂŒhtepidi reas – need polnud seal enne koledasti, lihtsalt pandud igapidi hunnikusse. TĂ€iesti okei nĂ€gi vĂ€lja. Kokad ka hiljem kommenteerisid, et krt, inimesed ei tule meile sellest taldrikust pilti tegema vaid sööma, et see ĂŒlemus on veits sooda.

ÜhesĂ”naga meisse suhtutakse nagu idiootidesse 😀 Tinderboxis sellist asja polnud, kĂ”ik olid intelligentsed inimesed ja kĂ”ik olid kĂ”igiga vĂ”rdsed. Õpetati, kiideti, laideti – nii, nagu vaja oli. Aga siin on umbes selline suhtumine, et kiida lolli kogu aeg, siis teeb head tööd. Ma tĂ€itsa usun, et neil on seal neid lolle rohkem ka, aga mina pole paraku ĂŒks nendest ja ma absoluutselt ei kannata seda suhtumist.

Mis kaastöötajatesse puutub, siis on meil mitu musta ning hunnik poolakaid. ÜhesĂ”naga ongi selline nukker seltskond, kust vĂ€ga laialt vĂ”ttes paljud ongi mitte kĂ”ige intelligentsemad (teate, see poolakate invasioon Londonis, kellest paljud ei oska keeltki ja ei taha Ă”ppida ka – meie omad muidugi oskavad). Tegelikult on nad kĂ”ik toredad inimesed, eks meil ole alles see ĂŒksteise tundma Ă”ppimise periood ja hakkame jĂ€rjest paremini lĂ€bi saama, nalja saab jĂ€rjest rohkem jne. Aga vahel ma vaatan, mille pĂ€rast nad ĂŒlemustega vaidlevad (nĂ€iteks me saime uued nimesildid ja kirjutasime alla paberile, et kui Ă€ra kaotame, siis uus maksab ÂŁ4, sest vanasti olevat kogu aeg neid Ă€ra kaotatud – no minu jaoks on see elementaarne, et silt on kogu aeg olemas ja kuhu kuradi kohta seda kaotada annab, minu jaoks pole sellist paberit ĂŒldse vaja, aga kui see on olemas, siis kirjutan alla ja pohhui… Aga ĂŒks vaidles seal kĂ”igest hingest vastu ja… Ah, ma ei tea, nii lollid probleemid) ja mĂ”tlengi, et no kurat, mis seltskonda ma ikka sattunud olen.

KĂ”ige Ă€gedamad on kokad – nemad on enamikus britid ja on sellised… Pigem ĂŒlemustega vĂ”rdsed. Tegijad. Jumala Ă€gedad on kĂ”ik. Ja nemad Ă”nneks ei suhtu meisse nagu idiootidesse.

Aga rÀÀgin siis lĂ”petuseks ĂŒhest positiivsest asjast ka (noh, peale hea palga ja hea tööaja) – me saame seal JUBE hĂ€sti sĂŒĂŒa. Kui ma alguses arvasin, et meil on ainult ĂŒks paus, sest tööaeg on 8,5h, millest 8h eest makstakse, siis tegelikult on ikkagi kaks pausi – lisaks pooletunnisele lĂ”unapausile ka veerandtunnine hommikusöök, mis on tööaja sees. Sooja hommikusööki me sĂŒĂŒa ei tohi ja joogiriiulist enamikke asju ka ei saa (noh, vĂ€ljast sisse ostetud vĂ€iksed pudelimahlad ja smoothied on lihtsalt liiga kallid), aga kĂ”ike muud ĂŒldiselt saab. Toidud on head, mitmekesised ja tervislikud. Puuvilju vĂ”ime sĂŒĂŒa, nĂ€iteks lĂ”una ajal on iga pĂ€ev erinevad asjad ja need on HEAD. Vett saab masinast, piima vĂ”ib Ă”nneks juua 😀 Reedeti tohime sooja hommikusööki ka sĂŒĂŒa, mis on jĂ€lle eriti hea… Salatid on lĂ”una ajal ĂŒlimĂ”nusad (nii 8-10 erinevat) jne jne jne. Et sĂŒĂŒa saab kaks korda pĂ€evas ja vĂ€ga hĂ€sti. PĂ€rast Tinderboxi vĂ”ileibu ja suppe (millest umbes viis olid kĂŒll suht head, aga kujuta ise ette, kui sa sama asja viis kuud jĂ€rjest sööma pead!) on see ikka tĂ€iesti taevalik.

Okei, söögiga seoses tuli kohe ĂŒks ĂŒdini negatiivne asi ka meelde – raiskamine! Kui Tinderboxis jĂ€i reeglina Ă”htuti ĂŒle ehk paar vĂ”ileiba ja saiakest, mille me siis kas endale vĂ”tsime vĂ”i vĂ€lja akna peale panime, et kodutud need sealt endale saaks vĂ”tta, siis suurfirmade poliitika on teistsugune – töötajatel ei lubata midagi endale vĂ”tta, sest me vĂ”ime sellest toidumĂŒrgituse saada ja nad kohtusse kaevata. Kodututele ei lĂ€he ka midagi, kĂ”ik asjad LIHTSALT VISATAKSE ÄRA.

Ja oi, ma ei kannata seda raiskamist. Okei, MINA ei pea seda sööki endale saama, aga andke siis vĂ€hemalt kodututele! Pret nĂ€iteks annab kĂ”ik oma ĂŒlejÀÀnud vĂ”ileivad igal Ă”htul varjupaikadele… Nii saaks. VĂ”i lasku töötajatel soovi korral alla kirjutada paberile, et vĂ”tavad ajast ĂŒle lĂ€inud toitu endale omal vastutusel ja EI kaeba firmat toidumĂŒrgituse korral kohtusse… Mida iganes! Meil lĂ€heb kogu aeg nii palju toitu raisku, et tĂ€itsa nutt tuleb peale. Eriti reedel – siis lĂ€hevad kĂ”ik vĂ”ileivamaterjalid, mida muidu saab jĂ€rgmiseks pĂ€evaks hoida, ka prĂŒgisse, sest ĂŒle nĂ€dalavahetuse need ei seisa. RÀÀgitakse, et sellega kas harjub Ă€ra vĂ”i siis tuleb uus töö otsida… Minu puhul kardetavasti jÀÀb see viimane variant.

Aga minnes tagasi positiivsete asjade juurde, siis leping on ka korralik – kĂ”ik on ilusti kirjas, mingeid soodustusi saame erinevatest kohtadest, koolitusi tehakse aeg-ajalt jne. Ahjaa, boonussĂŒsteem on ka – iga poole aasta tagant saab kuni 5% selle poole aasta palgast – neil on seal terve rida asju, mille jĂ€rgi nad seda maksavad (alustades sellest, et ei tohi hilineda ja peab korrektne vĂ€lja nĂ€gema kuni selleni, et iga töötaja vĂ”iks kord kuus mingi innovaatilise ettepaneku teha ja kĂ”ik need erinevad jupid moodustavad mingi protsendi boonusest). Esimese kuu jooksul vĂ”in pĂ€evapealt töölt Ă€ra minna, edaspidi on nĂ€dalane etteteatamisaeg, mis on ka nohu.

Nii et – ma ei kahetse sinna minemist. Jah, ma pean kiiremas korras uue töö otsima, sest ma ei viitsi idioodivormi kanda ja toitudega mĂ€ssata ning ma ei kannata seda suhtumist… Aga seniks on mul parem palk, vabad nĂ€dalavahetused, vĂ€ga hea söök… Ja ilmselt on see kogemus siis lihtsalt millekski hea 🙂

Muide, ostsime eile Ă”htul lennukipiletid Ă€ra – lendame 22. veebruari Ă”htul Rootsi (Ă”ekesel on 30. juubel), sĂ”idame sealt laevaga esmaspĂ€eva Ă”htul Eestisse (ema sai tasuta piletid) ning lendame Eestist neljapĂ€eval, 28. veebruaril tagasi Londonisse. Ma ei tea, kui palju ma selle kolme pĂ€eva jooksul Ă€ra teha vĂ”i kedagi nĂ€ha jĂ”uan – Mehel on vaja hambaarsti juurde minna ja minul Eesti arvele raha panna, enamiku ajast oleme ilmselt PĂ€rnus. Pooleteise kuu pĂ€rast siis selline lĂŒhivisiit.

Ja jĂ€rgmisel kolmapĂ€eval tuleb Maris meile pĂŒhapĂ€evani Londonisse kĂŒlla. Äge!

TĂ€ielik sĂŒĂŒdimatus

Mees helistas mulle veidi peale ĂŒheksat ja ĂŒtles, et hakkab varsti koju tulema. Mina kadusin vahepeal jĂ€lle netisĂŒgavustesse ja avastasin alles nĂŒĂŒd, kell pool kaksteist, et teda pole ikka veel. KuivĂ”rd ma teadsin, et ta tuleb koju ĂŒlemuste autoga ja nad on kĂ”ik purjus, siis kujutasin juba… No igasuguseid asju ette. KĂ”ige hullemaid.

Otse loomulikult ei olnud midagi juhtunud, nad lihtsalt “hakkasid minema” ja jĂ”udsid oma minemisega tĂ€pselt nii kaugele kui jĂ€rgmisesse lauda.

Oi, kuidas ma vihastasin.

Asi pole ĂŒldse mitte selles, et mul oleks midagi tema hilise vĂ€ljasolemise vastu – ausĂ”na, ei ole! Nagu ma juba mainisin, mul oli siin endagagi piisavalt tegemist. Aga MIKS kuradi pĂ€rast ta mulle ei helistanud, kui nĂ€gi, et nad sealt siiski veel niipea liikuma ei saa, seda minu mĂ”istus kĂŒll vĂ€lja ei jaga. MIKS kuradi pĂ€ralt inimesele ei vĂ”iks pĂ€he torgata, et teine Ă€kki muretseb.

SĂŒĂŒdimatus ja pohhuism, ma ĂŒtlen. Urr!

Elu parim allahindlus

…vĂ€hemalt minu mĂ€letamist mööda.

Kunagi sĂŒgisel kĂ€isime Mehega kohalikus kaubanduskeskuses majapidamisse mingeid jubinaid otsimas ja möödaminnes sĂ”rmitsesin ĂŒht seelikut, mis mulle kangesti meeldima hakkas. Hind oli ĂŒĂŒratu – ÂŁ47 – seega ma ĂŒldse ei mĂ”elnudki “mis oleks, kui…”

Ja eile sattusin sinnasamasse kauplusse allahindluste ajal. Ja imekombel oli see seelik veel alles. Ja maksis nĂŒĂŒd ainult ÂŁ15. NÜÜD ostsin sĂŒdamerahuga Ă€ra.

Minu garderoobi lisandus ĂŒle pika aja jĂ€lle ĂŒks kaitseroheline riideese. Villane ja ruuduline, erinevates rohelistes toonides ja veidike valget sekka, pikkust ĂŒle pĂ”lve (umbes sama lĂ”ikega kui see seelik), vooder ja puha… KĂŒlma ilma seelik. Oi, kui rahul ma olen.

EDIT: Kui ma nĂŒĂŒd seda materjali silti lĂ€hemalt uurisin, siis tuli vĂ€lja, et on nii viskoosi, polĂŒestrit, puuvilla, akrĂŒĂŒli kui ka villa – kĂ”ike suht vĂ”rdsetes kogustes. Aga nojah, mĂ”te jÀÀb samaks – selline soojemat sorti seelik 😛

PS. Olen ĂŒhel neist kĂ”rvarĂ”ngastest suutnud sulgedega osast pool Ă€ra kaotada. Nutt tuleb peale. Ma kavatsen kĂŒll mĂ”ned Claire’sid lĂ€bi kammida, aga augustist saati on palju vett merre voolanud ja lootust vist eriti pole. NIU!

VÔÔrandumine

Mul on tunne, nagu ma poleks juba vÀga pikka aega oma blogi selliselt pidanud, nagu mulle viimase aasta jooksul harjumuseks saanud on. Ilmselt sai pidevast blogimisest vÔÔrandumise alguseks Eesti reis, sest seal polnud aega ja hiljem olin kogu reisist ikka veel nii vÀsinud, et esiteks ei viitsinud, teiseks polnud enam nii tugevat harjumust/vajadust. Ja uue tööga alustamine on ka suhteliselt enegiakulukas tegevus.

VĂ”tsin nĂ€dal-paar tagasi ĂŒle kuude ette Epu blogi, millega omal ajal jĂ€rjestikku lugedes jĂ”udsin suvesse 2006 ning jĂ€tsin siis miskipĂ€rast pooleli. Sattusin jĂ€lle vaimustusse, nagu esimesel korral ja tĂ€na jĂ”udsingi lĂ€bi. NĂŒĂŒd saan ta siis oma linkidesse ka lisada (no see on mu kiiks, et kui avastan uue ja huvitava blogi, siis pean selle kĂ”igepealt jĂ€rjest kronoloogilises jĂ€rjekorras lĂ€bi lugema, alles siis panen oma RSS-lugejasse ja linkidesse).

Ja kĂ”igepealt tahakski jagada ĂŒht mĂ”tet, mis mul mingist tema blogisissekandest meelde jĂ€i – ausĂ”na ei mĂ€leta, mis sissekanne tĂ€pselt, seega linkida ei saa, aga ta vist rÀÀkis lendamise kahjulikkusest keskkonnale. Inimesed maksavad kallist raha puhkusereiside eest, aga kohale jĂ”udes ei tahagi seal tegelikult olla – neil on ajavahe tĂ”ttu vĂ€simus ja pahurus ja ei viitsi ĂŒldse midagi teha. Hmm, ma vĂ”isin seda mĂ”tet nĂŒĂŒd natuke vÀÀnata vĂ”i oma kogemuse jĂ€rgi mugandada, aga umbes selline ta oli.

Ma olen lihtsalt sedasama asja isegi tundnud.

NĂ€iteks Egiptuse reis kevadel 2006, ma meenutan seda siiani vĂ€ga suure soojusega… See oli Ă€ge, tĂ”siselt. aga ma mĂ€letan ka seda, kuidas ma oleksin seal aeg-ajalt tahtnud pigem hotellitoas istuda ja lĂ€pakast Gilmore Girlsi vaadata, kui vĂ€lja möllama minna. VĂ”i siis lihtsalt magada (selline tamp oli peal kogu aeg).

MĂ”tlen, et mulle sobib vist pigem ikka selline reisimine, kus pole turismigruppi ega giidi – et lĂ€hen omal kĂ€el ja vaatan tĂ€pselt seda, mida tahan. KĂŒsimus on selles, mida ma siis ĂŒldse vaataks, ma pole ju ĂŒldse ajaloohuviline…

Ja teisest kĂŒljest jĂ€llegi – ma lĂ€heks iga kell Marisega uuesti reisile. Niisama suvalise grupi ja giidiga ilmselt ei lĂ€hegi enam (never say never, aga ma tĂ”esti ei tunne, et tahaks, siis ikka pigem omal kĂ€el), aga kui Maris giid on, siis lisandub kohe selline isiklik Ă€ge kogemus. Ja no ta on hea giid ka muidugi 😉

Aga pöördudes tagasi reisivĂ€simuse ja-tĂŒdimuse juurde, siis viimati tundsin seda meie Eesti reisi ajal. See oli ka tĂ”siselt Ă€ge, mul oli nii hea meel perekonda ja kĂ”iki sĂ”pru nĂ€ha. Aga ma olin seal enamik ajast vĂ€sinud ja pinges, et jĂ”uaks ikka kĂ”ik Ă€ra nĂ€ha ja kĂ”ik rahule jÀÀks… Ja ikkagi ei lĂ€inud kĂ”ik nii, nagu plaanitud – alustades minu ja Mehe tĂŒlist jĂ”ululaupĂ€eval, mis pÀÀdis sellega, et ma olin Ă”htul nii masenduses, et keeldusin ema ja tema mehe jĂ”uluĂ”htusöögile ilmumast ning varjusin teise tuppa, lĂ”petades sellega, et ma ei saanud Lepaga rÀÀkida rohkem, kui paar lauset vana töökohta kĂŒlastades, sest minu plaan teda tunnikeseks kĂ”rvalasuvasse kohvikusse vedada luhtus tĂ€nu jĂ”ulueelsele tarbimishullusele ning selleks pĂ€evaks, kui ma oleks vĂ”inud temaga ideeliselt kokku saada ja pikemalt aega veeta, olin ma juba ise omadega liiga lĂ€bi, lihtsalt ei jĂ”udnud…

Sinna vahele jĂ€id kĂ”ik muud pinged, pidev vĂ€simus ja ahastus – et tahaks ainult olla, rahus ja kahekesi, kohustustevabalt puhata… Oli puhkus, kus puhata ei saanud – oli puhkus, millest tuli hiljem tagasi Londonis olles töö kĂ”rvalt puhata.

Ja kui Mehel ei olnud mingeid suuri plaane sĂ”prade jaoks, tema lĂ€ks lihtsalt nĂ€dalaks Tartusse (mina olin samal ajal Tallinnas), vooluga kaasa… Siis tema oli seal enamik ajast haige – sai kĂŒll sĂ”pru nĂ€ha ja vĂ€ljas kĂ€ia, aga haigena oli ikka tunduvalt s*tem.

Mh, esimesed Eesti reisist kirja pandud muljed on siis nii negatiivsed 🙂 Tegelikult oli ikka toredat palju rohkem, lihtsalt selle reisivĂ€simuse teema pĂ€rast sai kĂ”ik negatiivne kĂ”igepealt jÀÀdvustatud.

Ja mul on endiselt plaan reisist pik(em)alt kirjutada, pildidki on vĂ€lja valitud (ehkki neid pole eriti palju) – lihtsalt aega pole olnud ja nĂŒĂŒdseks on mĂ€lestused mingil mÀÀral tuhmunud… Aga ma teen seda, ma luban, vĂ”imalikult ruttu.

Siis tahate te kindlasti kuulda minu uuest töökohast – see on ka pikem jutt. Paarile inimesele olen MSNis juba natuke rÀÀkinud ka, aga blogisse sihilikult alguses ei kirjutanud, lasin asjadel vĂ€heke settida. Praeguseks on juba nii palju settinud kĂŒll, et vĂ”iks, nĂŒĂŒd on veel vaid viitsimist vaja – vast tuleb see post enne, kui Eesti-post. Tegelikult mĂ”tlesingi sellest praegu kirjutada, aga leidsin, et oleks enne ĂŒhte sellist ĂŒleminekupostitust vaja, millega viimase kuu vaikimist seletada…

Ma tegelikult tundsin natukene puudust kĂŒll sellest blogimisest, et kui mingi tore/vĂ€ike/kummaline mĂ”te pĂ€he kargab, siis kribid kohe hetkeemotsiooni ajel ĂŒles, aga nii palju, kui neid mu praeguse kaootilise elu kĂ€igus tulebki, tuleb kohe meelde ka see, et TEGELIKULT tuleks kĂ”igepealt kirjutada kaks pikka ja kohustuslikku postitust, mis on nagu tĂ€itmata ĂŒlesannetena kaelas – kodutööd, mille tĂ€htajad on ammu möödas 😉 Ma tean kĂŒll, et see on minu blogi ja ma ise otsustan, mida siia kirjutan – et ma vĂ”iksin ĂŒldse kirjutamata jĂ€tta, kui sellist tunnet pole… Aga ma tunnen siiski teatud kohustust nii oma lugejate kui iseenda ees – teie tahate ju teada, kuidas mul lĂ€heb ja ma ise tahan ka nii olulised ajad ajalukku talletada, et ma neid ka aastate pĂ€rast mĂ€letaks.

No ja siis muidugi veel see teema, et meil on nĂŒĂŒd Mehega suhteliselt ĂŒks tööaeg. Mina kĂŒll lĂ”petan poolteist tundi varem, aga see aeg kulub kodus niisama luuserdamisele ja teiste blogide lugemisele – ning kui me koos kodus oleme, siis ma eriti ei raatsi blogi kirjutada. Selline vĂ€ike sĂŒĂŒtunne on, kui oma aega mehe asemel arvutile kulutan. Jaa, tegelikult ma kulutan seda tema kodus olles nagunii – siis, kui ta sĂŒĂŒa teeb nĂ€iteks, aga blogi kirjutamiseni miskipĂ€rast ikka ei jĂ”ua.

Need sĂŒĂŒmekad oleks vĂ€iksemad, kui temal oleks oma arvuti, aga tal pole… Õigemini, kuni Swammi tagasitulekuni on ju teises toas lauaarvuti, mida ta aktiivselt Kiyosaki Cashflow mĂ€ngimiseks kasutab, aga mulle ĂŒldse ei meeldi see, kui me oleme kĂŒll ĂŒhel ajal kodus, aga eraldi tubades ja mĂ”lemad ninapidi oma arvutis… Kui tal lĂ€pakas oleks, siis saaks vĂ€hemalt koos voodis vedeleda, natuke kaisus olla, vahepeal kalli ja musi teha ja niisama olla, aga eraldi tubades… On selline kurb ja mĂ”ttetu tunne. Minu jaoks. Seega ma ĂŒritan vĂ€hem arvutis omi asju teha ja rohkem temaga olla.

Ja nĂŒĂŒd lĂ”puks tuli mulle meelde, et ma ei tahtnudki mitte oma tööst kirjutada seda postitust alustades, vaid hoopis oma riietumisstiilist, Ă”igemini selle muutumisest lĂ€bi aja ja muid mĂ”tteid samal teemal.

Äh. Ja vaat mis lohepikk kaootiline post hoopis valmis sai! TĂ€na on mul sellepĂ€rast aega kirjutada, et Mees lĂ€ks pĂ€rast tööd kolleegidega pubisse ja mina saan sĂŒĂŒtundevabalt arvutis istuda. Enne veel muidugi (mĂ”ttes) mossitasin, et minu esimene “ametlik” vaba nĂ€dalavahetus just algas ja tema valib just selle aja ilma minuta vĂ€lja minemiseks, nii et mina pean ĂŒksi kodus olema. Ehkki tegelikult mulle oli seda oma aega tĂ€itsa vaja ja mul on siin ĂŒksi mĂ”nus.

VĂ”i nojah, nĂŒĂŒdseks olen ma kĂŒll juba nĂ€rviline, nĂ€ljane ja veidike masenduses, pea tuikab ja silmad on viietunnisest arvutis istumisest vĂ€sinud, sĂŒda on natuke paha ja ĂŒldse on nii… Raske olla. Aga Mees just helistas ka ja lubas hakata varsti kodu poole liikuma, nii et on lootust mĂ”ne aja pĂ€rast sĂŒĂŒa saada – ega ma ju ise ometi ei tee. Vaatasin tĂ€na ĂŒle nĂ€dalate kĂŒlmkappi, kohe huvitavaid avastusi tegin. Jaah, Ă€ra hellitatud, seda ma olen.

Okei, lĂ”pp mölale. Ma luban teile pĂŒhalikult, et riietumisstiili- ja tööteemalised postitused te selle nĂ€dalavahetuse jooksul saate… VĂ”i susi mind söögu 🙂 Ja ehk, EHK on aega ja tahtmist ka Eestist kirjutada.

Jah, mis ma ĂŒtlesingi… LĂ”pp mölale!

Scroll to Top