Lõpuks ometi mannavaht!
Täna, muide, ei ole sugugi igav päev olnud, sai jalad päris korralikult tagumiku alt välja aetud.
Kõigepealt käisime Maideniga turul. Tähendab, Mees ja Maiden käisid turul, kuniks mina kahe käruga väljas chillisin.
Siis rallisime nii kaua kärudega ringi, kuni Mees toidukoti koju viis ja tolle tunde masinas seisnud pesu kaasa võttis.
Ja siis läksime küla peale. Sel ajal, kui pesu naabrite juures pesi, lasime Maidenil omale kanasuppi ja kisselli sisse sööta. Mida hing veel ihaldada võiks?
Pesu saime puhtaks, kõhu saime täis, mahla mannavahu ja kuivatatud õunu kiselli jaoks veel pealekauba. Nagu oleks vanaema juures käinud!
Nii saigi üle pika-pika aja jälle mannavahtu tehtud. Sutsu kibe muidugi tuli, nagu ikka vahel juhtub, aga üldiselt siiki väga maitsev.
Ja kui mannavaht otsas, siis teeb Mees kisselli. Õunte ja kaneeliga. Ise poleks elu seeski selle peale tulnud, et kisselli sisse kaneeli panna, aga kui nüüd maitsta sain, oli jube hea.
Palju rõõmu väikestest asjadest.
