March 2009 – Page 16

Lootust siiski on

02/03/2009 / igapäevaelu, plika / 3 Comments

Jajaa, ma tegin endale tõepoolest ise süüa – sooja toitu salati ja kastmega ja puha. Mis siis, et tatraputru ja kalapulki, kastmeks hapukoore-majoneesi segu ja salatiks hakitud kapsas. Nagu näha, pole ma söögitegemist veel päriselt ära unustanud.

Ja ma jõudsin isegi enne lapse ärkamist süüa! Kuna saime täna välja alles pool neli, jäi “lõunauinak” hilja peale – magas aknal üle kolme ja poole tunni, ärkas veidi enne poolt kaheksat. Kurjast see nii hiline magamine muidugi on – ei tea, millal ta mul nüüd ükskord ööunne saada õnnestub. Aga no lihtsalt olude sunnil sai täna nii hilja välja (varem polnud kärutajat) ja ega ometigi ei raatsinud magusalt magavat last siis üles äratada – niigi oli teine enne pool päeva väsimusest viril.

Üheks Plika meelistegevuseks on kapinuppude küljes rippuvate mänguasjade maha peksmine (siit pildilt on näha, mis, kus ja kuidas ripuvad) – selleks pean ma ta tegelustekile niiviisi panema, et ta käega asju lööma ulatuks.

Täna panin ma ta keset tekki kaare alla, tema aga vahtis jälle ainult kapiuste poole – mis siis, et kohe kuidagi sinna ei ulatanud. No ja siis nihverdas ennast selja peal niikaua ringiratast, kuni jalad kapinuppudeni ulatusid ja sudis kõik asjad jalgadega maha. Laps peab oma tahtmist saama!

Niu

02/03/2009 / tervis / 2 Comments

Mehel oli täna hommikul üle kuue aasta tagasi kokku lepitud ninaoperatsioon. Saatekiri oli tõepoolest aastast 2002, ta lükkas seda aega päris mitu korda edasi – kas polnud ta Eestis, unustas lihtsalt ära või polnud parajasti ravikindlustust. Algselt kaheaastased järjekorrad lühenesid lõpuks kahenädalasteks ja täna sai see viimaks ära tehtud.

Väike kohaliku tuimestusega operatsioon, et deformeerunud ninaseinad paika panna (või miskit sellist) – esimene aste allergilise nohuga võitlemise teel. Kui ta mulle lõuna paiku pärast oppi helistas, oli küll täitsa kõbusa häälega ja viskas naljagi. Opi ebameeldivaim osa olla olnud tilguti alla panemine – tal on lihtsalt nii s*tad veenid, et pidi kolm korda proovima. Hea teada, et süstivat narkomaani temast ei saa 😉

Aga kella poole neljaks, kui mul õnnestus Piia tunnikeseks last kärutama saada (kaasa ei saanud võtta, haigla ju viirusi täis) ning ma Mehele külla läksin, nägi ta juba suht hädine välja – lesis külili voodis, külmakott ninal, sülitas muudkui verd ja ei jõudnud õieti rääkidagi.

Nii ma siis istusin lihtsalt ja hoidsin tal kätt, kuniks Piial kann ära külmus ja ta enam väljas olla ei viitsinud.

Ja ma tean küll, et see oli lihtne operatsioon ja küll läheb paremaks, et ta saab juba homme hommikul koju… Aga ikkagi oli raske vaadata, kuidas ta seal vaevles. Aidata ka kuidagi ei saa 🙁

Nii me siis nüüd olemegi lapsega kahekesi ja loodame, et tal hakkab varsti parem.

Mehest on kahju, üksik on olla, korteriasi närib hinge, süüa ka pole (st on, aga krt, kes seda teha viitsib – mhmh, nii ära hellitatud olengi).

Niuks.

Pettumus

02/03/2009 / üürikodud, virin/urin / 3 Comments

Kuna kaalusime teatud põhjustel kolimist, vaatasin sellega seoses läbi suuremal hulgal kinnisvarakuulutusi ja leidsin paar päeva tagasi kõige selle saasta seest kaks suurepärast pakkumist. Üks neist korteritest, mille kuulutus oli paar päeva vana, oli minu meili kirjutamise ajaks juba üürniku leidnud. Teine kuulutus oli andmebaasi lisatud väidetavasti juunis, seega mõtlesin, et ilmselt on kogemata üles jäänud või kui tõepoolest veel saadaval, peab sel raudselt mingi tõsine viga olema, mida kuulutusest ei näe – seega ei hakanud isegi helistama, saatsin ainult igaks juhuks meili.

Täna sain oma suureks üllatuseks vastuse, et korter on veel alles ning vaatama minemiseks peaksin helistama. Helistades aga öeldi, et uus üürnik leiti pool tundi tagasi.

Oeh. See oli nii äge korter. Odav ja ilus ja omapärane ja praegusest mitmes mõttes veel parema koha peal ja otse omanikult. KUI ma vaid oleks üleeile helistanud, mitte meili saatnud. Kui, kui, kui…

Aga noh, ju see on millekski hea. Praegusele omanikule sai nagunii juba ära öeldud, et meie esialgne märtsi teise poolde kokku lepitud kolimine lükkub suve lõppu või jääb üldse ära – oleks olnud nadi kolmandat korda meelt muutma hakata.

Ma ei tahaks praegu seda teemat siin rohkem lahata, sest miski pole veel kindel – saime lihtsalt tutvuse kaudu ühe super pakkumise, aga korter on suveni müügis ning kui maha müüakse, pole nagunii midagi.

Neid teisi kuulutusi vaatasin lihtsalt igavusest, ei lootnudki midagi head leida. Ometi leidsin – pealtnäha parema pakkumise, kui meie praegune korter, mida ma endiselt väga armastan ning ka too uus korter, kuhu ehk suvel kolime. Ega ei tea, ehk koha peal oleks teistsugune mulje jäänud, aga piltidelt paistis super ja tundus meie perele ideaalselt sobivat. Kuna see nii kiiresti välja üüriti, siis ilmselt oligi nii super, nagu paistis.

Oeh. Ma tean, et iga asi on millekski hea. Ju see korter polnud siis meile mõeldud. Aga ikkagi – pettumus on NII suur. Oeh.

Valmis!

02/03/2009 / rõõm, virtuaalelu / 3 Comments

Uus MSN on seadistatud ja kasutusel.

Mul on nüüd kõigest 44 kontakti senise ~70 asemel – jätsin umbes kolmandiku lisamata. Ma siiralt loodan, et keegi neist nüüd ei solvu, selles pole midagi isiklikku – ma lihtsalt lisasin ainult need, kellega viimasel ajal reaalselt rääkinud olen. Mu uus MSN on Orkutis olemas ja kui tahate minuga suhelda, siis palun väga – lisage mind jälle 😉

Huvitav on see, et enda arust saatsin ma igale kontaktile teda lisades lühikese selgitava kirjakese, miks ma uue aadressi tegin ning et vana võib ära kustutada, paistab aga, et seda kirja ei näita kuskil. No ma siis kinnitan kõigile neile, kes mu blogi loevad ja MSNis ka on – Hotmaili aadressi võib rahus ära kustutada, ma kustutasin sealt kõik kontaktid ära ja panin meili ka kinni. Lõplikuks kustumiseks kulub muidugi 27o päeva, aga minu poolest seda enam ei eksisteeri 🙂

Muuseas muutsin eile Orkutis igasugu seadeid – mu fotod, testimonialid ja scrapid on nüüd nähtaval vaid sõbralisti liikmetele, Google’i otsing mind Orkutist ei leia, e-maili aadressi järgi mind enam ka otsida ei saa. Nii et kui keegi peakski nüüd mingil põhjusel detektiivi mängima ja mu Orkutist üles tuhnima, saab ta sealt infot vaid mu lemmikmuusika, -filmide ja -raamatute kohta, ei midagi enamat.

Üritan lihtsalt oma eraelu netis natukene vähem avalikult eksponeerida, vähemalt hoida lahus siinne blogi ja… Muud asjad. Pole vaja kõigil liiga palju teada. Kui on soovi, siis saab alati küsida.

Meilide ümberkolimine on ka peaaegu edukalt ühel pool. Hoti aadressi kinni panemisega veel natuke ootan – vaatan, mis kirjad sinna tulevad, kas olen midagi olulist unustanud. Aga paari nädala kuni kuu pärast kustutan ka selle lõplikult ära, siis on ainult Gmail.

Google Talki jätsin alles, ehkki ma seda vestlemiseks absoluutselt ei kasuta – las olla seal all paremas nurgas lahti, näitab mõnusasti kõik uued meilid ära.

Oi, kuidas mulle meeldib oma elu niiviisi korrastada. Hea mugav on, kui kõik meilid on ühes kohas koos ja MSNi kontaktides vaid need inimesed, kellega päriselt suhtlen 🙂

Poolel teel

02/03/2009 / virtuaalelu / 1 Comment

Sain hakkama Hotmaili postkasti sisu Gmaili transportimisega (hea lihtne õpetus on siin). Tegin Gmaili aadressiga uue Windows Live konto ja kinnitasin selle ära. Miskipärast ei saa ma aga siiski MSNi sisse logida, viskab mingi errori ja ütleb, et mu kontaktlist pole praegu kättesaadav. Kuidas ta saakski olla, kui ma pole seda veel tekitanud?

Kuna silmad on krõllis peas ja aju enam ammu ei liigu, lähen ära magama ja jätkan homme. Näis siis, kas asjad on paranenud.