Mees ärkas kell seitse. Lihtsalt niisama, kell oli alles kaheksaks pandud. Ja ta tegi pliidi alla tule ja käis väljas lund rookimas… Mina ärkasin küll korra kaheksast, aga tukkusin üheksani, kuni Plika ärkas.
Nüüd on Mees töövestlusel (õigemini noh, vestlus oli nädal tagasi, nüüd on järgmine, praktiline osa), laps jäi just hommikuuinakule ja mina saan rahus toimetada.
Ma armastan meie uut kööki 🙂 See on nii suur ja mõnus. Ja no see pragisev tuli pliidi all, kas on veel mõnusamat häält?
Tuletades meelde hommikusi algaja ahjukütja õppetunde:
Mees: “Näe, nüüd on tuli peaaegu kustunud, keera see halg ümber ja pane veel üks. Ei, see on liiga suur, see näiteks. Ja pane koor allapoole. Ja kui ikka põlema ei hakka, siis tee see uks siin korraks natuke rohkem lahti, et õhku sisse tuleks.”
Jaa, ma kütsin viimati ahju põhikooli ajal vanaema juures. Mälestused praktiliselt puuduvad. Eks ma siis nüüd õpin uuesti ja tuletan meelde. Siin ahju kui sellist kütta ei saa, kütmise “auk” on pliidi pool, kõik käib köögist. Nii et tuli peab kogu aeg all olema.
Ja ma juba kujutan ette, kuidas ma siin askeldan ja toimetan ja kütan ja… Ma juba isegi kujutan ette, kuidas ma hakkan süüa tegema (sest kui Mees tööle läheb ja mina üksinda koju jään, siis see oleks ju kena, kasvõi osagi ajast).
Köök on kahtlemata mu uue kodu lemmikruum.
Ega’s midagi, lõpp arvutis istumisele, hakkan parem sättima, enne kui laps üles ärkab 🙂
Lõpetuseks üks fotosüüdistus Kessu õpetatud poosist. Kellele on vaja lambaid, kui on olemas omaenese varbad? Maailma parimad mänguasjad!
PS. Uus kodu on ka mu arvutile hästi mõjunud. Ma ei tea, miks, aga ta on siin tunduvalt kiirem. Isegi Photoshopi kasutamine ei pane enam hambaid krigistama. Ta elagu!
