Moekunstitudeng Vaska küsis mult kunagi luba, kas ta võib Ruudu tehtud pungiplika pilte inspiratsioonina kasutada ja nüüd, kui me tal külas olime, käsutatigi mulle selle tulemusel valminud kleit selga ja pandi poseerima. Jaa, kleit mulle täitsa meeldis 😛 Jaa, ma tean küll, et selle pildi pealt pole kleiti just väga hästi näha, aga see oli lihtsalt mu lemmikpilt 😉
Stanstedi rongi peal oli Plika rõõmus nirk ja pälvis kaasreisijate tähelepanu, nagu tavaliselt:
Rongijaamast ostetud kohv oli jabura topsi sees. Nägin seal teistsuguse kujundusega topse ka, hakkasin netist pilti otsima ja leidsin, et Flickris on terve album Puccino’s keti vahvate kujundustega. Huvitav on see, et ma pole kunagi enne nende kohvikutest midagi ostnud, ei teadnudki üldse, et selline kett olemas on. Edaspidi eelistaks ma mitme kohviku olemasolul just neid juba puhtalt sellepärast, et toodete disain teeb tuju heaks. Jaa, neil on peale kohvitopside muidki vahvaid asju, näiteks stupid little biscuit. Vaadake seal lehel kindlasti ringi, saate hea kõhutäie naerda 🙂 Starbucks, Costa ja muud taolised kohad on palju igavamad. Ma ei usu, et kohvi kvaliteet väga erineb, mina nagunii vahet ei tee. Nii et kui ma edaspidi Londonist kohvi ostan, siis võimalusel Puccino’st.
Lennukis jäi Plika kõigepealt veidikeseks magama:
Aga und ei jätkunud kauaks, siis sai nihverdada:
Siis tuli stjuuardess ja ütles, et laps ei tohi laua peal olla, laud võib katki minna. Nojaa, ma ei tea, ei tundunud küll nii nõrk laud olevat – 7,5 kg kahele lauale jaotatuna… Aga mine sa tea 😛
Väljasõit jäi üle poole tunni hiljaks, aga tee peal oli vist tuul tagant või midagi, igal juhul maandusime ainult veerandtunnise hilinemisega. Ja maandumine ise oli mu kõigi aegade pehmeim, täielik profitöö.
Vaska tuli meile lennujaama vastu ja viis meid kõige kolaga enda poole. Tegime süüa ja jõime natuke siidrit ja rääkisime juttu ja… Mina puhastasin tema arvutit. Ei saanud nii puhtaks kui oleks tahtnud, aga natuke paremaks ikka 😛 Uut blogi ei õnnestunud veel veenda teda tegema, ta oli liiga väsinud. Aga lootust on!
Eile pidi Vaska hommikul kooli minema ja meie terve päeva linna peal uitama, vahepeal Viimsis käima ja õhtul rongi peale minema. Tegelikkuses olime me kella poole kaheni kodus, kus Vaska koristas, Mees enamiku ajast magas, sest ta oli kuskilt mingi haigusepoisi külge korjanud ja tundis ennast halvasti, meie Plikaga hängisime niisama. Siis Viimisisse, siis Kompressorisse ja siis rongile. Nii me koju jõudsimegi.
Kõigepealt tasub meenutada seda aega, kui ma esimest korda Londonisse tulin. Töötu ja rahatu, pärast esimest õhtut Iirise ja Kay juures, veetsin järgmised päevad Murakaga. Elasin nende toonase maja külalistetoas, kus voodi oli niii pehme ja linnud laulsid hommikul akna taga. See oli idüll, tõepoolest. Ma ei hakka siin postitusi linkima, neid oli liiga palju, aga kui huvitab, siis vaadake arhiivist märtsi lõppu ja aprilli algust 2007.
Nüüd elab Murakas juba ammu uues majas, kus me augustis 2007 ka Pipsiga külas käisime. Toona olid vanemad kodus, nii et olime ainult Muraka toas, seekord olid kassid kodust ära ja hiirtel pidu.
Pühapäeva õhtul läksime rongi peale. Sinna, kuhu piletid ostsime, sel päeval üldse rongi ei läinudki – netist näitas, et läheb, ostsime automaadist piletid ära ja alles väravate juures tuli välja. Läksime siis mingi rongi peale, mis teise Murakale lähedalasuvasse jaama läks, pileteid ei tahtnud terve reisi jooksul keegi näha.
Rong oli peenike, igas vagunis olid lauad. Plikal oli mõnus nihverdada:
Kohale jõudsime alles pimedas ning olime millegi asjaliku tegemiseks liiga väsinud – istusime natuke netis ja läksime siis magama.
Järgmisel hommikul oli aga lõbu laialt. Käisime duši all, mille otsik oli tavalisest kolm korda laiem ja tekitas tahtmise kogu öko kuu peale saata 😛
Plika vaatas hiiglaslikust telekast Puhhi multikat:
Ja nihverdas köögilaual (hea pikk laud oli, mõnus roomata):
Ja lõpuks magas study põrandal (ok, enamiku ajast küll voodis, Mees tõstis ta lihtsalt korra “eest ära”):
Murakal on seal ka Gaggia masin – teine mark, aga samalaadne väike. Ja sellega oli palju lihtsam head kohvi teha! Espressole tuli kohe ilusti kreemjas vaht peale ja piim sai kiiresti kuumaks. Mina ei saa aru, mis mu masinal viga on…
Hommik venis märkamatult poole päevani, nii et Crawleysse jõudsime alles kell pool kolm. Aeg möödus poode kammides nii kiirelt, et enne kui aevastadagi jõudsime, oli kell viis ja meie üllatuseks pandi kõik kinni. Nii jäigi minu päeva saagiks vaid kaks paari teksasid. Oh well…
Kuna linnas enam miskit teha polnud, sõitsime Muraka poole tagasi ja olime õhtuni seal. Londonisse sõitsime jänest, sest minnes väravaid polnud, Muraka sõnul polnud ta sel liinil kunagi ühtki kontrolli näinud ja kohale jõudes sai väravast nädalase travel cardiga läbi. Kokkuhoid £15. Arvestades seda, mis summasid me juba transpordi alla kinni pannud olime, ei tundnud mingeid süümekaid ka 😛
Tagasisõidust ja Tallinnast kirjutan hommikul, hetkel murrab uni maha.
Kõigepealt lihtsalt üks hommikune nunnu pilt:
Käisime poest läbi, ostsime piknikumaterjaliks puuvilju, juustu, sandwich fillereid ja kaks ahjusooja pikka saia ning kihutasime rongi peale, et Iirisega kesklinnas kokku saada.
Pärast rohket rahmeldamist vajus Plika draakoni alla tudule, mispeale me Iirisega ta meeste hooleks jätsime ja ise South Bankile jalutama läksime.
Seal oli muuseas väga vahva näitus:
London Eye’ni ei jõudnudki, sest laps ärkas ja tahtis süüa. Pärast seda oli elu jälle ilus:
Reinule lapsed üldse ei meeldi 😉
Lõpuks hülgasime mehed ja käisime veel Angelis hiinakat söömas. Tinderboxi kolmandat korda ei jõudnudki, pidin hakkama enne kodu poole liikuma.
Aga ma pikemalt ei viitsigi kirjutada, sest Iiris juba tegi seda. Lugege sealt 😛
