July 2009

Kägulind

Ei, mul pole teile midagi asjalikku öelda. Postituse pealkiri on Plika viimane hüüdnimi, mis hetkel 75% ajast kasutuses on. Ülejäänud aja on ta endiselt Mõmmi. Nii need nimed tulevad ja lähevad. Miks kägulind? Ausõna, ei tea. Aga jäi külge.

Tegelikult tahtsin öelda ainult seda, et ei ole võimalik ette kujutada tunnet, kui sa vaatad oma väikest magavat last, kes on ennast suures voodis läbi une tekihunniku peale magama nihverdanud. Kui sa tõstad ta tagasi voodi keskele, paned talle teki peale, annad musi ja… See ongi maailma kõige parem tunne. Üks nendest. Ja sellest ei saa mitte kuidagi enne aru saada, kui ükskord ise ema oled.

Noil harvadel öödel, kui ma Mehega koos ei maga, on Plika alati terve öö minu voodis. Ruumi on ju küllaga, üksi magada on nii… Üksik 🙂

Muinasjuttude võlumaa

Kellele meist ei meeldiks muinasjutud? Mõned on kohe eriti head.

Frances Hodgson Burnett on olnud läbi aegade (paljude teiste kõrval) mu lemmikkirjanike listis. Tema raamatud on lihtsalt nii nõiduslikult head – meeldisid mulle ühtviisi nii lapsena kui praegu.

Mäletan, et mul seisis väiksena tükk aega kodus raamaturiiulis “Väike lord Fauntleroy” ja ma olin miskipärast täiesti kindel, et see on üks väga igav raamat. Siis avastasin ma raamatukogu lastekirjanduse riiulitel tuhnides “Salaaia“, millest täielikku vaimustusse sattusin, ja suur oli mu rõõm, kui hiljem oma raamaturiiulilt tuttava autori avastasin ning välja tuli, et too pealtnäha igav raamat oli tegelikult üks parimaid, mis mu riiulis üldse leidus.

No ja siis tuli “Väike printsess“. Ja veidi hiljem “Kahe väikese palveränduri teekond“. Mõlemad täpselt sama maagiliselt head kui eelmisedki kaks. Need õnnestus mul veel poest saada. Aga “Salaaed” oli ammu läbi müüdud. Laenasin seda kordi raamatukogust ja vist ka Mariselt ning olin lapsikult rõõmus, kui mul see ülikooliajal kasutatuna endale muretseda õnnestus. Olin sama lapsikult rõõmus, kui veel hiljem endale ka kõik ülejäänud eesti keeles ilmunud raamatud ostsin – “Kadunud prints“, “Homse koit” ja “Valge rahvas” olid ka väga head, ehk küll mitte nii maagilised, kui nood esimesed neli. Neid olen vaid korra lugenud, peakski üle lugema.

Igal juhul tulid Burnetti raamatud mulle täna miskipärast meelde, nii lugesin päeval aias võrkkiiges kiikudes läbi Fauntleroy ja õhtusöögi kõrvale palverändurid. Mõnus lihtne lastekirjandus, nii 150 lk kandis, läheb ludinal. Seda enam ludinal, et kõik need raamatud on mul praktiliselt peas.

Neis lihtsalt on see sõnulseletamatu võlu, mis paneb iga paari aasta tagant uuesti lugema. Loodan, et Plikale saab Burnetti looming meeldima sama palju kui mulle 🙂

Õgardlus kuubis

Mees läks Võrumaa metsasügavustesse sõbra sünnipäevale, nii pidin täna õhtul üksi hakkama saama. Süüa ma ju kunagi ei tee, lisaks on meil järgmise kuu keskpaigani rõve kokkuhoiupoliitika, sest eelmine kuu sai üle kulutatud – söögi (ja muude jooksvate kulude) raha on päevas nii umbes 60 krooni.

Õnneks oli kümkapis pelmeene, sellega sai õhtusöögi mure lahendatud. Kuna mul oli aga ühtlasi ka magusaisu ning mure, kuidas ma küll kõik leiva-saia ära tarbitud saan, enne kui see hallitama läheb, tuli mõte saiavormi teha.

Ma polnud seda küll kunagi varem teinud, aga oli nagu meeles, et see peaks hirmus lihtne olema, nii et mõte tundus asjalik. Leidsin erinevaid retsepte, aga valisin lõpuks selle, sest miks ma peaks kulutama terve liitri piima ja neli muna, kui on alternatiiv 200 ml vahukoore ja kahe muna näol 🙂

Vahukoore asemel panin kohvikoort, seda oli mul nagunii poolteist pakki külmkapis olemas. Õunte ja astelpaju asemel läks kihtideks Pipsi vanaema saadetud õunamoos, selle arvelt kahandasin suhkrukoguse kõigest ühe supilusikatäieni (pluss vaniljesuhkur) – moos on ju magus nagunii.

Ja oligi täpselt nii hirmlihtne, kui paistis – segasin löga kokku, kastsin saiaviilud sisse, ladusin moosiga kihiti, peale kaneeli ja võitükke ning ahju. Kuna ma polnud kindel, millal see muna siis ükskord hüübib, oli vist peaaegu tunni seal. Ja maitses väga hää.

Ahjaa, uuesti tehes paneks siiski kolm muna ja natuke rohkem koort (miks mitte osa koore asemel piima) – vedelikku tuli natuke puudu, üks sai jäi kastmata (valasin sellele siis lihtsalt natuke koort peale). Ja iseenesest ma oleks tahtnud veel ühe kihi saia peale laduda, mis siis, et retseptis kästi õunad peale jätta.

Igal juhul olen nüüd täissöönud ja ägisen rahulolevalt. Saiavormist jätkub veel terveks homseks päevaks, poest pidin ainult mune ostma. No okei, majoneesi ja piima ostsin ka. Ja 33-kroonise kilohinnaga lastevorsti, mida hommikul leiva peale panna. Elagu kokkuhoid!

Arengust

Madalamate asjade najalt oskab Plika nüüd ise maha laskuda – diivani ja voodi äärelt näiteks. Mees on talle ikka vahel õpetanud, et näe, lased põlvili, paned käe maha ja ongi korras. Ta seda põlvede trikki veel ei valda, lihtsalt käe najal… Ootan kannatamatult seda aega, mil ta ka voodis ise tagasi pikali saab. Siis on ehk magama panek jälle natukenegi kergem.

Nokaga tassi tööpõhimõtte on ta ka enam-vähem selgeks saanud – võtab sangadest mõlema käega kinni, pistab noka suhu ja imeb. Kui nüüd veel see ka kohale jõuaks, et tassi peab kallutama, muidu ei jõua vesi suhu 😉 No ja pool ajast on hea ka tassi üht sangapidi käes hoides vastu lauda taguda või hoopis maha visata. Aga siiski – areng on nähtav.

Toiduga on endiselt nii, nagu jumal juhatab. Ükspäev sööb hästi, teine päev karjub lusika peale. Oleme talle andnud kõrvitsat, porgandit, kartulit, lillkapsast, brokolit, kurki, sibulat, kapsast, veisehakkliha (muid lihasid on purgitoitudes olnud), munakollast, igasugu putrusid, ploomi- ja porgandimehu, banaani, õuna, maitsestamata jogurtit… Ja muidugi kamapalle 😀 (ja kindlasti unustasin siit listist midagi ära)

Üldiselt on (vara)kevadel hea lapsi saada – selleks ajaks, kui lisatoidu aeg käes, on värsket kraami küllaga. Meil oli alguses ikka päris vilets valik. Nüüd on juba hea 🙂

Täna hommikul pakkusime talle punast sõstart. Ei ablanud kohe läbi, et ta ei näri seda ise katki – üritas tervena alla neelata, tõmbas kurku ja oksendas selle vähese pudru välja, mis me olime talle sisse sööta suutnud. Me naersime. Julmad vanemad.

Unistused oma kodust

Käisime eile Nordeas laenunõustamisel ning on rõõm näha, et vähemalt mõnes pangas on inimestel aru peas – seal öeldi kohe ära, et lapsehoolduspuhkusel olev vanem üksinda laenu võtta ei saa, on vaja kaastaotlejat. Seega – kui soovime noore pere laenu, peame ootama kevadeni, sest Mees läheb sügisest täiskohaga tööle ja märtsi keskpaigaks peaksime igati sobivad kandidaadid olema.

Mulle küll sobis see, et Swedbank oli mulle kohe nõus laenu andma – oma kodu ju tahaks ja mina olen kindel, et suudan seda tagasi maksta. Küll aga tunnistan ausalt – kui mina oleks pank, siis ma küll endale praegu laenu ei annaks. Lapsehoolduspuhkusel olevale isikule, kes pole saanud Eestis dekreedirahasid – miks ma peaksin?

Samas, kui võrrelda laenunõustajaid, siis Swedbank tegi Nordeale pika puuga ära. Swedbanki töötaja oli tõeliselt hea müügiinimene – ta ei olnud üldse pealetükkiv, aga väga positiivne ja avatud, kuulas meid, mõtles kaasa, elas kaasa, seletas erinevaid variante. Nordea töötaja see-eest ei paistnud kuigivõrd motiveeritud olevat – oli küll viisakas ja vastas meie küsimustele, aga see oli ka kõik, mingit temapoolset pingutust ei olnud.

Paraku ei saa laenu võtmisel lähtuda pangatöötajate isiksusest, ikka konkreetsetest laenupakkumistest ja üldistest tingimustest. Ning igalt poolt kuulen ma seda, et Nordea pakkumised on paremad ja tingimused inimlikumad. Sellest rääkimata, et Swedbank noore pere laenu üldse ei pakugi.

Niisiis ootame vist kevadet, sest ei 30% omafinantseering ega lisatagatis kinnisvara näol ei mängi kuidagi välja. Mõnes mõttes on see kergendus – ehkki oma kodu tahaks ju nüüd-kohe-kiiresti, siis seni ainsa reaalselt üle vaadatud elamise põhjal saime aru, et mida halvemas seisus kinnisvara osta, seda keerulisem on kogu see jama, mis enne üle kontrollida tuleb. Nii et see kuus kuud on paras aeg omafinantseeringu kõrvale panemiseks ning ennast igasugustes vajalikes valdkondades harimiseks – kui kevadel lõpuks ostmiseks läheb, ei tundu see kõik ehk enam nii üle mõistuse keeruline. Ja hinnad on tõenäoliselt odavamad ka 😉

Üldiselt oleks muidugi kõige kergem otsida mõni selline elamine, mis ei oleks NII halvas seisus. Midagi sellist, mis ei vajaks kapitaalremonti. Aga otse loomulikult juhtusime me esimesena nägema kohta, mis oli meeletult kehvas seisus, samas tohutu perspektiiviga. Pani kohe mõtted lendama.

Aga noo, esiteks on see vast kevadeks läinud, teiseks on see tõenäoliselt nii halvas seisus, et pole üldse mõtet renoveerima hakatagi. Laseme siiski asjatundjast sõbral üle vaadata ja tal arvamust avaldada. Kui ka tema arvab, et asjal on pointi, siis võib ju edasi unistada.

Üldiselt on kogu see teema nii keeruline, et ma ei oska seda siin isegi rohkem lahata. Alustasin kolm korda uut lõiku ja jätsin siis asja sinnapaika. Eks vaatame, mis tuuled kevadel puhuvad. Praegu peaks hoopis pulmade korraldamisele keskenduma, aega pole just eriti palju jäänud. Üldse ei viitsi, miks see pulm ennast küll ise ära ei korralda? 😛

Scroll to Top