Käisime eile Nordeas laenunõustamisel ning on rõõm näha, et vähemalt mõnes pangas on inimestel aru peas – seal öeldi kohe ära, et lapsehoolduspuhkusel olev vanem üksinda laenu võtta ei saa, on vaja kaastaotlejat. Seega – kui soovime noore pere laenu, peame ootama kevadeni, sest Mees läheb sügisest täiskohaga tööle ja märtsi keskpaigaks peaksime igati sobivad kandidaadid olema.
Mulle küll sobis see, et Swedbank oli mulle kohe nõus laenu andma – oma kodu ju tahaks ja mina olen kindel, et suudan seda tagasi maksta. Küll aga tunnistan ausalt – kui mina oleks pank, siis ma küll endale praegu laenu ei annaks. Lapsehoolduspuhkusel olevale isikule, kes pole saanud Eestis dekreedirahasid – miks ma peaksin?
Samas, kui võrrelda laenunõustajaid, siis Swedbank tegi Nordeale pika puuga ära. Swedbanki töötaja oli tõeliselt hea müügiinimene – ta ei olnud üldse pealetükkiv, aga väga positiivne ja avatud, kuulas meid, mõtles kaasa, elas kaasa, seletas erinevaid variante. Nordea töötaja see-eest ei paistnud kuigivõrd motiveeritud olevat – oli küll viisakas ja vastas meie küsimustele, aga see oli ka kõik, mingit temapoolset pingutust ei olnud.
Paraku ei saa laenu võtmisel lähtuda pangatöötajate isiksusest, ikka konkreetsetest laenupakkumistest ja üldistest tingimustest. Ning igalt poolt kuulen ma seda, et Nordea pakkumised on paremad ja tingimused inimlikumad. Sellest rääkimata, et Swedbank noore pere laenu üldse ei pakugi.
Niisiis ootame vist kevadet, sest ei 30% omafinantseering ega lisatagatis kinnisvara näol ei mängi kuidagi välja. Mõnes mõttes on see kergendus – ehkki oma kodu tahaks ju nüüd-kohe-kiiresti, siis seni ainsa reaalselt üle vaadatud elamise põhjal saime aru, et mida halvemas seisus kinnisvara osta, seda keerulisem on kogu see jama, mis enne üle kontrollida tuleb. Nii et see kuus kuud on paras aeg omafinantseeringu kõrvale panemiseks ning ennast igasugustes vajalikes valdkondades harimiseks – kui kevadel lõpuks ostmiseks läheb, ei tundu see kõik ehk enam nii üle mõistuse keeruline. Ja hinnad on tõenäoliselt odavamad ka 😉
Üldiselt oleks muidugi kõige kergem otsida mõni selline elamine, mis ei oleks NII halvas seisus. Midagi sellist, mis ei vajaks kapitaalremonti. Aga otse loomulikult juhtusime me esimesena nägema kohta, mis oli meeletult kehvas seisus, samas tohutu perspektiiviga. Pani kohe mõtted lendama.
Aga noo, esiteks on see vast kevadeks läinud, teiseks on see tõenäoliselt nii halvas seisus, et pole üldse mõtet renoveerima hakatagi. Laseme siiski asjatundjast sõbral üle vaadata ja tal arvamust avaldada. Kui ka tema arvab, et asjal on pointi, siis võib ju edasi unistada.
Üldiselt on kogu see teema nii keeruline, et ma ei oska seda siin isegi rohkem lahata. Alustasin kolm korda uut lõiku ja jätsin siis asja sinnapaika. Eks vaatame, mis tuuled kevadel puhuvad. Praegu peaks hoopis pulmade korraldamisele keskenduma, aega pole just eriti palju jäänud. Üldse ei viitsi, miks see pulm ennast küll ise ära ei korralda? 😛
