Minu karvikud
Ühel oleks rohkem juuksurit vaja kui teisel… Aga mõlemad on maailma parimad 🙂
November 2009
Tesco seebialus
Ma pole oma vaipa edasi heegeldada saanud, sest ei viitsi värvilisi kilekotte välja kaevata. Ise poes kilekotte võtma hakata pole nagu ka see, see oleks vale. Nii et on vaja inimesi, kellel on kotid kodus ülearu ja kes tahaks neist lahti saada. Eks ma panen näiteks Gumtreesse kuulutuse, kui viitsin.
Aga kuna heegeldamise isu on suur, lõikusin täna kõik Tesco kotid ribadeks ja heegeldasin kööki seebialuse. Valge on nii igav, niu niu, aga no parem ikka, kui üldse mitte heegeldada 😛
Väike näriline
Plika närib trepi piiret. Lihtsalt läheb ajab ennast selle najale püsti, nii et üks latt on täpselt hammaste kõrgusel ja muudkui kraabib. Jumal teab, millal see viimati värvitud sai, raudselt on mingi vana ja mürgine värv… Mis ma tegema pean, riide ümber tõmbama või? Ma olen täitsa hädas.
Üksjagu värvi olen ma tal suust kätte saanud ja sama palju on ta ilmselt jõudnud alla neelata. Siiani elus, aga siiski. Hetkel ei ole muud varianti, kui teda lihtsalt keelata (mida ta muidugi ei kuula) ja sealt ära tõsta.
Täna jõudis ta juba puiduni välja:
Kus on loogika?
Mul on pesupulbrit vaja (õigemini küll geeli tahaks). Eestis kasutasin Miniriski või Mayerit – olenevalt sellest, mis parasjagu soodukaga ette jäi. Siinmaal ma ei tea kohalikke tooteid nii hästi, mõtlesin, et võtan siis Ecoveri. Ikkagi öko ja puha.
Sainsbury’s maksab 1,5l veidi alla £5 (£4.83 vms). Mõtlesin, et ostan parem 5l, saab kindlasti odavamalt. Aga võta näpust! Netipoodides on esiteks kõik hinnad nagunii kallimad, aga väiksel pudelil tuleb liitrihind odavam kui suurel. Mis point sellel on?
Nüüd ma siis juurdlengi, kas osta £18 eest 5l kanister, mida saab hiljem £19 eest täita (väga mõistlik, eks, vähem pakendamist) või £5 eest järjest väikseid pudeleid, sest nii on odavam.
Üks enesest lugupidav ökotootja peaks hoolitsema selle eest, et suure paki puhul tuleks hind soodsam ning refilli puhul kõige soodsam. Teistpidi on VÄGA vale.
Peaks vist nats veel ringi tuulama, äkki leian mõne kohalikuma firma, ei pea ju tingimata öko olema. Aga päris Arieli ka ei tahaks…
EDIT: Ma ikka hämmastan jätkuvalt iseennastki – miks mul on vaja vinguda, et ma ei tea kohalikke tootjaid, kui ma pole üldse viitsinud otsidagi? Tegelikult tean küll, miks – kuna kõik nood lehed, mis mahejuurikate kaste müüvad, pakuvad millegipärast ainult Ecoveri tooteid, jäi mul mulje, et ju siis kohalikke polegi. No kui ma võtsin nüüd lõpuks vaevaks googeldada organic laundry liquid made in UK, siis leidsin väga kiirelt kaks kohalikku tootjat (Bio D ja Ecoleaf), kelle hinnad on Ecoverist soodsamad kah. Super 🙂 Ainult sellest ma ei saa aru, miks kõik kastilehed ainult Ecoveri pakuvad…
Peaks endale pähe raiuma – UK on nii suur riik, et siit saab suht KÕIKE organic kraami kohalikult. Okei, mitte kõike, aga enamikku siiski 😛
Õnnelik õnnetus
Alustama peaks võib-olla sellest, et ma otsustasin täna hommikul usin olla ja arvutit enne mitte töölegi panna, kui Plika lõunaunne jääb. Hommikuti on tal nagunii reeglina kõige parem tuju ning seega oli mul pärast hommikuputru (ikka ainult Plika oma, mina olen endiselt võileibade peal) aega üle kahe tunni aega koristada.
Nii ma siis panin esimese masinatäie pesu pesema (et uued mähkmed ometi läbi pestud saaks) ning koristasin samal ajal kööki. Mingi hetk, kui parajasti nõusid pesin, hakkas kraanikausi alt kapist vett välja voolama. Mõtlesin algul, et tegemist on sellesama veega, mis mul kraanist jooksis, no et äkki on toru lahti või miskit. Keerasin ruttu kraani kinni, vesi tulvas edasi. Kappi vaadates tuli välja, et hoopis pesumasina äravoolutoru (fotol ülemine vasakpoolne), mis on ühendatud üldise kraanikausi äravooluga, on sealt miskipärast välja tulnud. Niisama lihtsalt. Kurat, kuidasmoodi saab niiviisi hooletult kinnitamata jätta?
Igatahes toppisin toru kähku tagasi, nii et ülejäänud vesi läks juba õigesse kohta. Läks vaja ainult ühte suurt saunalina ja kõiki väikseid (põranda)lappe, mis mul õnneks kõrvalkapis olid, et enamik läbust ära koristada. Kurvem ja aeganõudvam oli muidugi see, et hoidsime kraanikausi all kapis oma kartuleid ja sibulaid… Sibulatel koorisin pealmise kihi ära ja kuivatasin neid rätikuga, kohalikud kartulid, mida oli nagunii umbes ühe söögikorra jagu alles, pesin korralikult puhtaks ja keedan need ilmselt õhtusöögiks. Aga Eestist toodud kartulid (no autos oli ruumi, nad tõid tegelikult endale söögiks, aga sai UK omi keedetud), sihukesed mõnused mullased, terve võrkkotitäis, need kallasin lihtsalt vanni ja seal nad nüüd on.
Ega see väike üleujutus ju kartulitele miskit häda ei tee? Ma ju võin lasta neil lihtsalt ära kuivada ja siis kappi tagasi panna? Või lähevad nad siis äkki kiiremini mädanema? Äkki ma peaks nad vähemalt ära pesema, kui nad mul juba nagunii vannis on… Või oleks siis veel suurem mädanemise oht?
Vähemalt oli plaanis nagunii kohe teine masinatäis pesu peale pesta, nii et kõik kuivatamiseks kasutatud lapid said sinna juurde. Lihtsalt voodipesu mahtus plaanitust vähem, aga sellega pole ka kiiret… Kiire oli ainult uute marlikate kaks korda läbi pesemisega, et saaks need kasutusse võtta 😛
Positiivse poole pealt veel nii palju, et posti toodi just siis, kui naabrimees hakkas välja minema, nii et mu pakk anti tema kätte, mitte ei helistatud uksekella, mille peale Plika oleks raudselt üles ärganud. Leo hHickmani “A Life Stripped Bare” jõudis kohale, ma olen seda niiiii ammu lugeda tahtnud, ajalugu peab natuke ootama 😛 Mul on hea meel, et seda Eestis lugeda ei jõudnud, eelistan ingliskeelset kergemat kirjandust alati originaalis. See on kasutatud raamat, maksis Eesti rahas ca 50 krooni, aga näeb välja nagu täiesti uus. Võrratu!
