Täiesti teistmoodi Hispaania
Kui hiljuti kirjutasin, et pärast Anna-Maria Penu raamatu lugemist jäi mulle Hispaaniast mulje kui täesti p*rses riigist, jäeti mulle kommentaaridesse link ühe Hispaaniasse kolinud Eesti perekonna blogiga. Kuna seda hakati kirjutama alles selle aasta mais ning postitused pole väga tihedad, lugesin olemasoleva ühe õhtuga läbi.
Jäi mulje, nagu oleks tegemist täiesti teise riigiga 🙂 Saan aru, et Anna-Maria raamatus on rohkem fakte üldise eluolu, ajaloo ja kohalike olukorra kohta, samas kui see blogi kirjeldab lihtsalt ühe Hispaaniasse armunud ja perega sinna kolinud eestlanna mõtteid, aga ikkagi – kõik sealne tundus korraga nii hea!
Rõõmsad inimesed, kes teevad oma tööd rõõmuga, mõnus koolikorraldus, ühiskond, kus kõik armastavad lapsi ja kus neid võib igale poole kaasa võtta, ilma et viltu vaadataks, immigrantidega oldi alati ülimalt lahke ning üritati neid igati aidata. Bürokraatia tundus korraga üldsegi mitte nii hull ja isegi siesta pidamine arukas… No olgu, üks negatiivne asi ka – see, et kõik (sh laste läheduses) suitsetavad, mulle küll ei meeldi. Anna-Maria raamatust samas lugesin, et seadusega on see nüüd keelatud, ehkki täies jõus see vist veel pole. No Heleni blogist küll muljet ei jäänud, et üldse mingeid piirangud oleks.
Veider… Ma saan aru, et igal asjal on mitu (õigemini pigem tuhat) erinevat külge, aga nii vastandlikud muljed… Ometigi peab ka Anna-Mariale tegelikult Hispaanias väga meeldima – muidu ta seal ju ei elaks, muidu poleks ta sinna ju üldse läinudki. Tema raamatust kumas aga läbi pigem neutraalne suhtumine, taustaks palju realistlikku ja pigem masendavat üldinfot. Heleni blogi seevastu on armastusest läbi imbunud. Armastus teeb muidugi sõgedaks? 🙂
Ei tea. Nüüd on igatahes küll tunne, et koliks või isegi 🙂 See kõik on muidugi täiesti teoreetiline, reaalselt ei hakka me kuskile kolima – kui, siis ainult tagasi Eestisse.





