November 2009

Esimesed mähkmepüksid jõudsid kohale

Sain lõpuks uue pangakaardi kätte, seega avanes reaalne võimalus ammu välja vaadatud asju tellima hakata. Kuna pool kuud on juba läbi ja raha omajagu kulutatud, siis mõned kallimad ostud lükkuvad ilmselt järgmisesse kuusse. Igatahes tellisin ühed pealispüksid ja kümnese paki organic marlimähkmeid ära. Püksid jõudsid täna kohale 😛

Tegu siis Bambinexi one size pükstega – nii palju, kui ma olen oma uuringute põhjal aru saanud, siis BTB (birth to potty) mähkmed, mida annab erinevalt kinnitades kasutada sünnist potilkäimiseni, on suhteliselt levinud ja mitmete firmade tootevalikus juba ammu olemas, aga ühes suuruses pealispüksid on see-eest uuem nähtus ning nende reklaamimisel kasutatakse usinasti ära masu mainimist – noh, et pead vähem kulutama 😛

Mina, vana praktik nagu ma olen, tellisin muidugi ka kohe selle variandi – Plika on küll juba aastane, aga küll neid põngerjaid tuleb ajaga juurde, siis hea kasutada. Praegu teevad selliseid pükse vist ainult Totsbots ja Bambinex, mõlemal on õnneks lahedad erksad värvid, nag mulle meeldib. Bambinexi oma sain siis täna kätte (nende enda kodukal ma ei leiagi, et nad seda one size varianti mainiks, samas kui pildil on see küll olemas) – tellisin eBayst, sest sealt sain kõige odavama postikuluga. Mõned värvid olid mõnede müüjate juures isegi tasuta kohaletoimetamisega, aga ma tahtsin just lime‘i, nii et maksin rõõmsasti 75p juurde. Püksid ise maksid £8.99, kokku £9.74 ehk umbes 165 krooni. Bambino Mio püksid maksavad Taevakarva kutsu netipoes 140 kr (ei mäleta, palju poes, ilmselt nats kallim), nii et erilist hinnavahet pole.

Ja mulle meeldivad need püksid palju rohkem! Okei, alustuseks mainin kohe ära, et ma pole neid veel reaalselt proovida saanud, sest Plikal on praegu Moltex all ja ma ei viitsi hakata seda ilmaasjata ära kiskuma. Niisiis proovisime neid lihtsalt Moltexi ja sukkpükste peale. Aga istusid paremini! Kui Bambino Mio nr. 3 suurus püksid, mis peaks kaalu poolest sobima, on Plikale lihtsalt suured ja teoreetiliselt peaks saama neid krõpsudega pingutada, aga tegelikkuses on see kinnitav osa liiga lühike, nii et äär, mis enam krõpsu alla ei ulata, libiseb lihtsalt välja… Siis need Bambinexi püksid istuvad paremini – kuidagi tihedamini ümber jala ja ülevalt hoiavad hästi, miski ei libise kuskile. Ja materjal on ka mõnusam, kui Bambino Miol – samamoodi pissikindel ja seestpoolt kilejas, aga kuidagi pehmem, mõlemalt poolt kusjuures. Pealispind on eriti sametine. Miod on kuidagi jäigemad.

Tegin Bambino Mio omadega kõrvuti mõned pildid, võrdluseks – ma ei tea, palju neist kasu on, aga natuke ikka.

Kõigepealt seestpoolt. Bambinexi omal on pandud see krõpsu kinnitamise osa ka sisse, et oleks lihtsam pesumasinasse panna – kui lahti jätta, jääb krõps ju riiete külge kinni. Olulist vahet muidugi pole, võib püksid lihtsalt “päris” kinni panna – aga natukene kiirem ja mugavam. Kui te nüüd üldse aru saite, mis ma mõtlesin 😛

CIMG9469

Teiseks väljastpoolt. Nagu te näete, siis jalgevahele ei ole Bambinexil sellist eraldi kitsast osa küljele õmmeldud, aga ometi istuvad nad jalas paremini ja tihedamalt kui Bambino Mio omad…

CIMG9468

Kolmandaks kokkupanduna. Bambino Mio on viimase vindi peal, kõige laiemalt. Kui need krõpsud päris keskele kokku panna, nagu Plikale hetkel paras on, siis vajuvad nurgad alt täitsa välja. Bambinex on ka maksimumsuuruses. Need trukid, mis ees näha – ülemised saab kinnitada kas keskmistesse või alumistesse aukudesse – vastavalt sellele, kui väikseks vaja mähet teha on. Ja see krõpsu pehme osa, mis vasakul üleval on, on ka selleks, et vastsündinule suureks ei jääks, need kinnitused saab üksteise peale panna ja seega püksid veel väiksemaks teha.

CIMG9475

Siin on näha Bambinex kõige väiksema variandina:

CIMG9473

Lõpetuseks need Eleni ja Anni tehtud püksid, mis ma Plikale kunagi otsin. Näevad jube vahvad välja, aga pole paraku nii praktilised, kui minusugusele laisale vaja. Kollased on niiskuskindlast materjalist, aga lasevad suurema pissi korral siiski niiskust natuke läbi. Lisaks on neil liiga palju kroogitud osa, kehale jäävad jäljed. Rohelised istuvad super hästi, aga on täiesti tavalisest puuvillast, nii et peab eriti peale passima, muidu on riided kohe märjad. Ja vooder on neil mõlemal puuvillane, mis jääb jällegi niiskeks, nii et peab kas kuivatama või kohe pessu panema. Nad võiks hakata sellest spets materjalist õmblema, millest siin kõik püksid on (Miod ka ilmselt) – PUL on lühend, mingi polüester vms – laseb õhku läbi, aga on täiesti pissikindel. See on muidugi point, et puuvill on ikka kõige nahasõbralikum… Aga mina olen liiga mugav – tahan täiesti pissikindlat, mis niiskeks ei jää.

CIMG9479

Eks ma proovin neid uusi pükse mõnda aega ja siis vaatame, kas arvan neist ikka veel sama hästi 😛 Hoian teid kindlasti kursis.

Ohh, nii äge, et siin on nii palju valikuid ja saan igasuguseid erinevaid variante katsetada!

EDIT: Proovisin pärast vanni korraks uusi pükse koos mähkmega, istusid suurepäraselt. Ööseks läks muidugi Moltex alla, nii et eks homme tuleb pikem proov. Lõpliku hinnangu saab ilmselgelt anda alles pärast paari s*talaadungit – näis, kui hästi ta seda kinni peab.

ISE ronis

CIMG9456

Plika nihverdab juba ammust aega igal pool ringi ja muutub järjest osavamaks. Paar korda on ta suutnud näiteks üksipäini diivanile ronida, aga seda on siiski vähe juhtunud, nii et olen sellise ohu juba unustanud.

Noh, täna õppis ta igatahes iseseisvalt tooli peale ronimise ära. Kaks esimest korda tegi ta seda siis, kui ma tähelegi ei pannud, kolmas kord teadsin juba piiluda. Läheb tooli ja seina vahele, heidab kõhuli toolile, lükkab jalgadega takka, ajab põlved kõhu alla ja valmis – nii lihtne see ongi. Mu arvuti pole enam kaitstud!

Lapsevanemate rõõmud 😛

Minu-sarjast, peamiselt Eestist ja Hispaaniast

Ma ei kirjuta kunagi raamatu- ega filmiarvustusi, see ei ole minu rida. Kui üldse, siis ütlen, kas meeldib või mitte. Aga pärast “Minu Eestit ja “Minu Hispaaniat tekkis veidi rohkem mõtteid, mida tahaks kirja saada.

Ma olen mõtisklenud – mis on “Minu Eesti” fenomen? Teatavasti on see ju mitu nädalat Eesti raamatupoodide müügiedetabeli tipus – ja see tundub mulle miskipärast nii iseenesestmõistetav.

Esiteks kindlasti see, et enesearmastus on ikka kõige suurem 😉 Kui teised Minu-sarja raamatud pakuvad midagi eelkõige mingist konkreetsest maast või lihtsalt reisimisest huvitatud inimestele, siis Eesti huvitab ju kõiki eestlasi. Topelt huvitav on lugeda arvamust oma kodumaast ameeriklase silme läbi. Pealegi sellise ameeriklase silme läbi, kes RÄÄGIB EESTI KEELT! Kus seda enne nähtud on? No ja naispoolele imponeerib veel kindlasti ka armastuse teema, mis on eriti köitev, kuna tegu on tõestisündinud looga.

Kõigele eelpoolmainitule lisaks veel tervet raamatut läbiv mõnus huumor – kui Abikaasa seda loeb, kuulen ikka aeg-ajalt diivani poolt kostvaid naeruturtsatusi ning küsides, mis sel hetkel nalja teeb, tuleb alati meelde, et jajah – naersin selle peale isegi. Too esimene öö, kui raamatust ühe jutiga kaks kolmandikku läbi lugesin, kostus köögist üpris tihti minu naerupurskeid.

Ootan huviga järgmisi osi.

“Minu Hispaania” sain viimase blogikampaania raames. Mul ei olnud mingeid ootusi, nii et ei saanud pettuda. Väga meeldis, ehkki jah, tervikut ei tekkinud – oli suhteliselt katkendlik, siit-sealt kokku pandud. Mõned teemad huvitasid rohkem, mõned vähem – igatahes oli väga mõnus ja informatiivne lugemine.

Raamatut läbivaks emotsiooniks jäi minu puhul: appike, ma ei teadnudki, et asjad seal nii p*rses on – kurdan siin UK bürokraatia ja lugematute Eesti hädade üle, aga Hispaaniaga võrreldes on elu ju lausa lust ja lillepidu!

Ma ei ole kunagi Hispaaniast suurt midagi teadnud – minu jaoks seostus see vaid mõnusa kliimaga vahemeremaaga, kus on temperamentsed elanikud 🙂 Ehk siis täiesti pealiskaudne, mittemidagiütlev ja positiivne arvamus. Noh, tundub, et bürokraatia on seal veel hullem kui Inglismaal. Samuti noorte olukord pärast ülikooli lõpetamist ning oma kodu muretsemise raskused – hm, tegelikult oli Eestiski veel enne mulli lõhkemist sama lootusetu seis, aga vähemalt sealt raamatust jäi mulje, et Hispaanias on veel hullem. Ja no Eestis ei elata ju 35-aastaseks saamiseni vanematega!

Immigrantide teema oli väga kodune, elan ju Londonis. Hispaanias aga on neid ilmselt vähem – siinmaal küll bussis probleemi ei teki, et mustade kõrvale ei taheta istuda… Ja siin minu meelest immigrantidesse vaikimisi halvasti ei suhtuta, kõik oleneb ikka konkreetsest inimesest.

Jah, ka minule ei meeldi teatud inimtüübid – hoolimata soost, rassist, nahavärvist või seksuaalsetest eelistustest. Mulle ei meeldi näiteks need, kes ei üritagi tööd otsida, vaid selle asemel riigi kulul council house‘ides elavad – nendele laiskadele värdjatele makstakse toetusi meie raske tööga (muig, nüüd küll vaid Abikaasa tööga, mina ju kodune) teenitud palgast maha läinud maksudest. Jah, ma olen igati nõus, et sotsiaalkorterid on väga vajalik ja tänuväärne asi, mida võib vajada igaüks, kel elus halvasti vedanud – aga need peaksid olema ajutised peavarjud seniks, kuni endale jala alla saad, mitte aastatepikkune mugav äraelamisviis. Milleks siis üldse tööd otsida, kui riik võimaldab niisamagi elamist?

Samamoodi ei meeldi mulle bussides lärmajad, tänaval ülbajad ja lagastajad… Ja no pole saladus, et kõike seda ja eelmises lõigus mainitut seostatakse siin eelkõige mustadega. Kuskilt jäi meelde üks mõte, mis on mu meelest väga tabav: kindlasti on palju intellingentseid musti, me lihtsalt ei puutu nendega igapäevaselt kokku. Kindlasti on paljud mustadest lastest pigem hästi kasvatatud – aga neid ei pane me tähele, sest nad tegelevad mujal oma normaalsete hobidega, selle asemel, et bussis lärmata. Ilmselt võib viga olla ka lihtsalt selles, et olen alati elanud piirkonnas, kus on palju musti – mida vähem valgeid silmapiiril on, seda väiksem on ju ka tõenäosus, et nad millegi (ebameeldivaga) silma jääks.

Ahhaa, ja siis ei seedi ma veel inimesi, kes tulevad võõrale maale tööle/elama, teevad seda aastaid ja ei räägi sõnagi selle maa keelt. Siinkohal tuleb eestlase mõttesse paratamatult umbkeelne Vene vanamutike ning londonlasele näiteks Poola lihttööline.

Nii et mis puutub immigrantide teemasse, samastan ma end Hispaania mõistes vist pigem kohalikega, kes kurdavad, kuidas nemad teenivad raha ja maksavad makse, millest kõik immigrantidest hädalised siis elatuvad. Ja ma ütlen ausalt – ma ei suhtu ühessegi musta ega poolakasse põhjuseta eelarvamusega. Pigem vastupidi – kõik need, keda isiklikult lähemalt tunnen, on väga lahedad inimesed. Nii et mingid sterotüübid on küll paratamatult tekkinud, aga ma lähtun konkreetsest olukorrast, mitte inimese nahavärvist ega rahvusest. Ses mõttes on kõik minu jaoks tühjad lehed ja kujundavad mu arvamuse oma käitumisega.

Hehee, kaldusin teemast täiesti kõrvale, tulid lihtsalt teised mõtted, mis olid juba ka ammu peas ja tahtsid välja kirjutamist. Pöördudes tagasi Hispaania juurde, siis kas teie kujutaksite ette, et abordi tegemine oleks lubatud ainult vägistamise, loote väärarengu või otsese ohu korral ema tervisele ja elule? Ma olen põhimõtteline abordivastane – mina ise teeksingi seda vaid noil põhjustel. Aga see ei tähenda, et ma oma arvamust teistele peale surun – minu jaoks on iseenesestmõistetav, et selline asi on naise oma vaba valik. Minu meelest on täiesti inimvabaduse vastane kuritegu nad sellest ilma jätta…

Üleüldine naistesse suhtumine tundub seal ka endiselt palju kiviaegsem olevat – tähendab, ma tean, et Eestistki pole see veel päriselt kadunud, ma tean, et Hispaanias on asi viimaste aastatega tunduvalt paranenud, aga üldiselt tundub Eesti siiski edumeelsem olevat. Või on mul lihtsalt selline tutvusringkond? 😉

Neid asju oli veelgi, aga ma ei viitsi rohkem meelde tuletada. Igatahes tekkis minus küsimus, mis Hispaanias peale mõnusa ilma ja sõbralike inimeste veel head on? Ilusat loodust on igal maal, ehkki see on loomulikult piirkonniti erinev. Mind huvitaks just need argumendid, mis peaks mind ahvatlema näiteks sinna elama minema. Selle raamatu lugemise järel olen igatahes õnnelik, et sündisin eestlase, mitte hispaanlasena. Ja elama ei kisu sinna mitte kõige vähemalgi määral, ehkki turistitama läheksin hea meelega.

Kui juba üldiseks arvustamiseks läks, siis Minu-sarjast olen lugenud veel Epu Ameerikaid, need said juba väga ammu ostetud. Aga nende kohta ma küll mingeid sellist sorti mõtteid kirja panna ei oska – olen Epu tegemistele ju tema blogi kaudu igiammust aega kaasa elanud, see on kuidagi hoopis teine asi. Mulle väga meeldis muidugi, selles pole kahtlust. Soovitan kõigile 🙂 Ja isegi Abikaasa avaldas soovi neid lugeda – eks ta saab seda kunagi siis, kui me oleme jälle Eestis tagasi ja väga hästi ära pakitud raamatukastid lahti kiskunud.

Nüüd tahaks veel rohkem kogu Minu-sarja endale koju riiulisse. Ma olen ka suur reisimise fänn, nii huvitav on erinevate inimeste erinevaid kogemusi lugeda. Ei jõua ära kiruda, et ei ostnud neid raamatuid siis, kui osa sarjast raamatulaadal 50 krooniga müügil oli – poes on ju kolm korda kallim. Miks ma ei hakanud seda sarja algusest peale ostma, ah? Ühekaupa võiks seda lõbu endale lubada…

aga mis ma siin ikka hädaldan – passin järgmistele blogikampaaniatele ja soodukatele peale, küll see sari mul lõpuks täies mahus riiulisse saab 😛

Déjà vu seoses Eesti meditsiiniga

Lugesin just üht postitust, mis kirjeldas kogemust Ida-Tallinna erakorralise meditsiini osakonnas. Mäletatavasti sattusin ise septembri keskel EMOsse, samuti abivajava inimese kaaslasena (loe siit, seda teemat puudutav osa tuleb pärast viimast fotot) – meil polnud muidugi nii suur mure, et oleks olnud surmahirm, aga sellegipoolest oli tegemist vastiku valuga ning teadmatusega, kui tõsine asi tegelikult on.

Ja kogemus oli üks ühele sama! No okei, mitte üks ühele, detailid olid muidugi erinevad. Aga kogu üldine meelestatus ja mind kui nö “kõrvaltvaatajat” vallanud tunne – 100%. Aga kui mina lihtsalt mainisin, et asjad ei ole päris korras, siis Indrek kirjeldab olukorda hoopis põhjalikumalt ning annab ka omapoolseid soovitusi selle parandamiseks (mida küll keegi kuulda ei võta, ma olen selles kindel).

Ilmselt on see paljude jaoks liiga pikk ja põhjalik tekst, aga kliendikesksusega seotud teoreetilisest poolest võib ju lihtsalt üle libiseda (mind see teema küll huvitab, sellepärast seda blogi jälgingi) – kogemus ise ja sellega seotud mõtted on igatahes lugemist väärt.

Scroll to Top