700.- läinud nagu niuhti…
Üks väike ninaoperatsioon ja hiljem selline hunnik erinevaid ravimeid. Lisage siia juurde veel pakk Moltexeid, üks sapiseep, jogurt, mahl ja piim ning ongi umbes-täpselt 1000 kr läinud.
Positiivseid asju on õnneks rohkem.
Esiteks on Mees kodus ja pärast väikest uinakut juba täitsa kõbus 🙂
Teine asi on kohe pikem jutt.
Ma olen viimasel ajal üksi vankriga väljas käies ennast iga kord pooleks vihastanud, sest väikese lapsega pere, kes elas siin trepikojas ammu enne meid, hoiab oma kergkäru välisukse kõrval, nii et meie peame oma rasket vankrit keldritrepist üles-alla lohistama, et seda siis seal allpool mademel hoida. Vihastanud eelkõige enda peale, et ma pole kunagi naabritega rääkima läinud, kas oleks äkki võimalik vastupidi teha, kuna nemad oma käru ei paista eriti tihti kasutavat. No nad olid venelased, ma ei oska eriti keelt, Mees oskab küll, aga temaga koos käies on vangerdamine kergem, siis ei tulnud kunagi meelde… Nii see rääkimine venis.
Seni käisin lapsega väljas nii, et läksin kolmandalt korruselt alla, panin lapse vankrikotiga alumisele trepiastmele, tegin sisemise ukse nii lahti, et see enam kinni ei vajuks, tõmbasin naabri keldritrepi ees seisva käru vastasseina, et meie vanker läbi mahuks, tirisin hirmraske vankri trepist üles, uksest välja ja kolmest astmest alla, panin naabri vankri kohale tagasi, võtsin lapse, lasin sisemise välisukse kinnitusest lahti ja hoidsin seda nii kaua kinni vajumast, kuni ise välimisest uksest välja sain (muidu poleks mahtunud). Tagasi tulles kõik see k*pp vastupidises järjekorras, mäkke ronimisest väsinuna ja raskete kottidega 😛
Noh, täna tuli naaber täpselt sel hetkel posti vaatama, kui ma olin lapse trepile pannud, tema vankri eest ära tirinud ja parasjagu oma vankrit uksest sisse üritasin saada, samal ajal kahe raske kotiga žongleerides. Perfektne ajastus!
Otse loomulikult ta ei rääkinudki eesti keelt ja mina ei saanud tema jutust suurt midagi aru, aga mõte jõudis kohale – ta tegi ise selle ettepaneku, mida meie olime plaaninud teha ja tiris meie vankri, mille ma olin juba jõudnud alla ära panna, üles tagasi ning pani enda käru selle asemele. Ise veel seletas juurde, et nendel on laps juba kaheaastane ja seega käru nii tihti ei kasuta (kui ma nüüd õigesti aru sain).
No aitäh ma ikka öelda oskasin, ütlesin kohe mitu korda. Kogu väsimus sai ka suurest rõõmust kui peoga pühitud.
Vankriga väljas käimine läks poole kergemaks 🙂
