Niu
Mehel oli täna hommikul üle kuue aasta tagasi kokku lepitud ninaoperatsioon. Saatekiri oli tõepoolest aastast 2002, ta lükkas seda aega päris mitu korda edasi – kas polnud ta Eestis, unustas lihtsalt ära või polnud parajasti ravikindlustust. Algselt kaheaastased järjekorrad lühenesid lõpuks kahenädalasteks ja täna sai see viimaks ära tehtud.
Väike kohaliku tuimestusega operatsioon, et deformeerunud ninaseinad paika panna (või miskit sellist) – esimene aste allergilise nohuga võitlemise teel. Kui ta mulle lõuna paiku pärast oppi helistas, oli küll täitsa kõbusa häälega ja viskas naljagi. Opi ebameeldivaim osa olla olnud tilguti alla panemine – tal on lihtsalt nii s*tad veenid, et pidi kolm korda proovima. Hea teada, et süstivat narkomaani temast ei saa 😉
Aga kella poole neljaks, kui mul õnnestus Piia tunnikeseks last kärutama saada (kaasa ei saanud võtta, haigla ju viirusi täis) ning ma Mehele külla läksin, nägi ta juba suht hädine välja – lesis külili voodis, külmakott ninal, sülitas muudkui verd ja ei jõudnud õieti rääkidagi.
Nii ma siis istusin lihtsalt ja hoidsin tal kätt, kuniks Piial kann ära külmus ja ta enam väljas olla ei viitsinud.
Ja ma tean küll, et see oli lihtne operatsioon ja küll läheb paremaks, et ta saab juba homme hommikul koju… Aga ikkagi oli raske vaadata, kuidas ta seal vaevles. Aidata ka kuidagi ei saa 🙁
Nii me siis nüüd olemegi lapsega kahekesi ja loodame, et tal hakkab varsti parem.
Mehest on kahju, üksik on olla, korteriasi närib hinge, süüa ka pole (st on, aga krt, kes seda teha viitsib – mhmh, nii ära hellitatud olengi).
Niuks.