2009

Ma olen Plika sünnist saati juurelnud probleemi kallal, millele pole siiani optimaalset lahendust leidnud.

Teatavasti elavad nii minu kui Mehe vanemad (ja Mehe mõlemad õed) Pärnus. Miskipärast on aga nii kujunenud, et me ööbime alati minu ema juures. Okei, algul oli see lihtsalt sellepärast, et Mehe ema juures polnud ruumi 🙂 Nüüd aga oleks küll, seal on suisa vaba tuba.

Ometigi oleme me ikka siin ja seda väga lihtsal põhjusel: Mehe vanemate juures suitsetatakse. Küll köögi akna peal, aga uksed on kõik lahti ja minu kui äärmiselt suitsuhaisu suhtes tundliku persooni jaoks haiseb ikka igal pool.

Kui enne lapse sündi käisin Mehega ikka külas kaasas, siis nüüd ei taha ma arusaadavatel põhjustel enam üldse minna – ise võin ju ebameeldivast haisust seltskonna nimel üle olla (sellega harjub peaaegu et ära, ainult välja minnes on jube lehk küljes), aga oma last ometigi sinna sisse viia ei taha.

Siiani on olnud lahenduseks see, et korraldame kohtumisi Mehe perekonnaga peamiselt tema vanaema juures – seal ei suitsetata. Täna aga pidasid Mehe ema ja õde ema pool oma sünnipäevi ning ma lasin Mehel end ära rääkida ja läksime lapsega ka viisakusvisiidile.

Külaskäik venis plaanitud tunnist paari-kolme tunni pikkuseks, Mees jäi nagunii õhtuni. Aga mina tulin ära ja olin enda peale täitsa vihane. Koju jõudes rändasid kõik minu ja lapse riided aluspesust turvatooli ja lambanahani rõdule tuulduma, ise läksin otseteed duši alla. Lambanahk haiseb siiani, see on ju nii paks…

No ja nüüd ma olengi nõutu. Ma nii tahaks käia igal pool (koos lapsega) ja suhelda ja… Toredad inimesed on, ma hea meelega teeks seda. Aga see suitsetamine, ma lihtsalt ei kannata seda ja ongi kõik. Minu jaoks on pärastine suitsu järele haisemine niivõrd ebameeldiv ja… Eelkõige ikkagi laps! Ma ei taha, et minu laps peaks viibima kohtades, kus suitsetatakse.

Ometigi tahaksin (ja oleks ju normaalne), et laps saaks suhelda normaalselt ja pidevalt mõlema vanema perekonnaga. Hetkel aga ei taha ma teda viia ei Mehe ema ega ühe õe juurde, kes ka suitsetab. Teine õde ei suitseta, tema mees küll – nende kodus vist sees ei suitsetata (olen seal mitu korda käinud, aga viimane kord oli piisavalt ammu, ei mäleta – samas, kui oleks suitsetatud, oleks vast ebameeldiv emotsioon meeles).

Kurb on, noh. Kurb on, et laps ei saa oma isa pereliikmete kodudes käia, kurb on, et mina ei saa seal enam seepärast käia – ikka olen ju lapsega koos. Aga ma tean, et nad ei lõpetaks toas suitsetamist sellepärast, et laps on külla tulemas (me pole küll otseselt seda palunud, aga juttu on sellest olnud küll, et ma ei taha last suitsuhaisu sisse tuua – pealegi tuleks korterit, kus muidu pidevalt suitsetatakse, nagunii ma ei tea kui kaua tuulutada, see oleks ikka paras ettevõtmine) – kõik teised lapsed käivad seal kogu aeg, ühene ja kaheksane (või seitse või üheksa, ma täpselt ei mäleta, irw). Kõik on harjunud…

Aga minule hakkab vastu. Mul on suitsetamise suhtes lihtsalt nulltolerants. Ise kannatan veel vahel seltskonna pärast välja, aga koos lapsega lihtsalt ei lähe – see tänane jäi viimaseks korraks.

Ega polegi vist muud teha, kui rohkem Mehe vanaema külastada ja teisi ka sinna kutsuda. Aga nukker ikkagi.

Miks pagana päralt küll inimesed suitsetama peavad, ah?